Oli kord üks koer nimega Rolf,
temast jõuludeaeg sai Rudolf poiss,
kinke jagada ta Jõuluvanal aitas,
iga mööduv päkapikk teda rõõmsalt paitas.
Abiks Jõuluvanale ta alati,
kingikotiga selga ja pikk teekond algaski.
Laste palgele nad rõõmu tõid,
ja piimaga küpsiseid kamina äärelt sõid.
Hommikuks Rudolf koju lippas,
oma pessa vaevu roomas ja unne suikuma kippus.
Tunnikese ajapärast äratas teda laste kära,
Jõuluvana kingitused oli toonud ära.
Saigi alata kinkide avamise krabin,
kui tuligi Rudolfist-Rolfiks saanud koer abiks.
Rõõmu jätkus terveks aastaks,
läheb Rolf ka järgmine aasta Jõuluvanale saatjaks;)
Jõluvana jõluvana sa olnud kaua teel.
Meie pere ootab juba sind,
oma talu teel.
Mil tuled sa, mil tuled sa, kallis jõlumees.
Sind ootame alati detsembri kuu sees.
Sulle me pakkume piparkooke ja jõluklögi,
meie lastel salmid meeles ja Eesti keeles.
Jõluvana jõluvana su tulek rahustab me hinge.
Ja jõlutunne see jääbki me hinge.
Jõulukuu
Aasta pimmemb kuu om jõulukuu,
aasta kõgõ tähtsamb puu om kkuusõpuu,
tä tuvvas mõtsast lossi,tarrõ,liina,
tä all küll süvväs,lauldas,võetas viina.
Tä ossõ pääle pandas karda,kulda
ja ilma küünaldetä toimõ küll es tulda.
Meil jõulupuu tuub hinge rõõmu,rahu,
ei kurbtust,murõt sinnä mahu.
Pia terve kuu nüüd joostas müüdä puute.
Kas tii ka meile kingitusi tuutõ?
Mis om tuu hää ja illos,midä osta,
tuu pääle alati ei mõistaki sa kosta.
Kõik poodi särasse ja sädelesse vasta,
sul rahul raasugi ei olla lasta.
Ja omgi hää: keset valgust,inemiste ruttu
sa nigu loet jõulumuinasjuttu.
Ku lummõ kah viil taivast alla satas
ja kuu naar üleväl ku kuldne ratas,
siss näet,et kuri,illos inemistemaa
viil armsambas sul jõuluaigu saa.
Advendiküünäl panõ akna pääle
ja mõtle elon sullõ antu hääle.
Las edesi lätt nii,kuis piäp ja lätt
uus aasta lehvitäs jo umma salaperäst kätt.
( Müller )
Särisevat ahjupraadi alati meil jõuluks saadi, pipargoogid ära söödi, kinke saadi hullumoodi. Sellel aastal sama lugu ainult lumi maha tulgu!
KÜÜNLAVALGUS ANNAB SÜDAMELE SOOJA,
UUS AASTA ON SUURE RÕÕMU TOOJA!
SÄRAGU UUE AASTA PÄEVADES ALATI PÄIKE,
SOOJUST JU OOTAB NII SUUR KUI KA VÄIKE!
Tood mulle ka jõule, pai jõulumees?
Mul muidu tuba nii pime!
Ehk leidub su lumise pauna sees
vast mõni pai või ime?...
(Mul süda nii tuksub, nii väriseb,
kui jõul ei kuule, kui mööda läeb!)
Ma kuku laps olin! Kuid vahest - ka ei!
Tea isegi, kuidas see tuli.
Sest ära mäleta, jõulumees, pai, -
see enne kui eile ju oli!
Ma juuksed nüüd alati siledaks soen...
ja homme - homme, siis salmi sull' loen!
Pai jõulumees!
Eriti Eestiteemaline (Ott Arder):
Jäi auto alla pisikene Külli,
ta on nüüd palatis, me toome talle lilli.
See onu, kes ta alla ajas,
on omakorda vangimajas...
Kommentaar Jüri Homenja laulust -
...kui see oleks vaid niiiiiiiii...
NAERATUS
Pliiats hetkeks peatub suus
Sùda kinke ihkab
Väike tùdruk òhinal
jòulusoove mòtleb:
Olen saanud juba nònda suureks
et mu suusad mulle jäänud väikseks
neid ma kohe tòesti uusi vajaks...
Minu uisud alati on teiste vanad
kui saaks ùkskord päris omad..
luitund värvikarpi silmates
märkab, pliiatseid sealt kadund,
osal terad katki, mòned jupiks jäänud
Tahaks saada päris uue karbi
et vòiks teha oh mis kauni pildi!
Ometi ùks soov veel sùdames.
Läbi akna pilgu suunab tähistaevasse
ja siis kogu hingest lausub oma jòulusoovi:
Ah, kes teab kas tuleb ùldse talve –
igal aastal polegi ju suusailma
kui vanadele uiskudele paneks valged paelad
näeks nad välja kohe nagu uued
siis saaks sellel aastal veel ka ilma läbi
ja pliiatseid ehk saaks ka edaspidi
ja tea, kas ongi tuju joonistada...
AGA
KUI VÓIKS INGEL TULLA SIIA ALLA
RÒÒMUSTAMA MINU ISA – EMA
NENDE PALGEILT KUI NÄEKS NAERATUST
NENDE KESKEL KUI NÄEKS ARMASTUST
KINKI SUUREMAT EI OSKAKS UNISTADA.
SIIS MUL ALLES OLEKS MIDA JOONISTADA....
Aastad tulevad
aastad lähevad-
ajal on alati rutt.
Minnes nad viivad,
tulles nad toovad-
kuid alati midagi uut...
Lumiste luhtade valgusest
silmad veel vidus,
keegi otse mu nina eest
põõsasse vidus..
Keegi üksikult pihlapuult
külmunud marju otsib,
keegi kusagil kaugemal
koorepragudes toksis,
keegi pesa-puul hoolega
kollast kasukat harjab-
lumine vaikusalati
eneses midagi varjab.
Jõuluööl ikka sünnivad imed,
tihti neil puuduvad isegi nimed.
Alati neisse Sa uskuda püüad,
jõuluaeg neile järele hüüad.
Imed paitavad tihti Su pead,
kui aastaläbi teed vaid head.
Kaunist Jõuluime!
Möödub üks aasta,
uus ootamas ees,
läheb midagi mööda,
miski tulemas veel.
On millegi lõpp ja millegi algus,
saatku alati kõiki jõuluvalgus!
VENNAS ÜTLES ,ET JÕULUMEEST POLE
JA ET USKUMA KÕIKE EI PEA.
AGA MINA JU KUUENE OLEN,
KÜSIMATAGI ÜHT-TEIST TEAN.
KAS VÕI SEDA ,ET JÕULUMEES ASUB
KAUGEL LAPIMAAL LUMISES LOSSIS
JA ET OODATA TEDA EI TASU
LASTEL,KES ALATI TURRIS JA MOSSIS.
Siis,kui algab aasta uus,
mõtlen: olen usin-
kingitused uueks jõuluks
juunis valmis pusin.
Juunis jaanipäev ja meri,
suverütmis liigub veri,
arvan:august sobiv kuu-
siis ei sega miski muu.
Aga võta näpust veelkord- ebaõnn mind soosib!
Selgub, siis on päevakorras salatid ja moosid.
Novembris hellitan veel lootust: kaardid teen ma tõesti ise-
vaev on nendega ehk pisem.
Tegin nii, ei tunne süüd-
õilis oli minu püüd.
Uuel aastal olen usin,
kingid märtsis valmis pusin...
Tähise taeva helkiv kiirgus
toob hinge alati rõõmu.
Langevate lumehelveste hiilgus...
hingan värskust veel sõõmu
ja seisangi jõluvana ees-
tean kõige paremaid soove.
Heliseb lauluviis minu sees...
läbi pühade uueks aasta loome.
Täheke tilluke,
taevane küünlake,
valgustad jõuluööd juhid mu teed,
hea ma alati olla tahaksin,
rõõmuks ma kodule valguseks teel.
Ema kätes on hellust,
seda ammugi tead.
Ema kätest saad leiba
sooja, muredat, head.
Sooja leiba, mis lõhnab
nagu põld, nagu maa.
Ema kätest sa alati leiba saad.
Ema kätest on leival kõige magusam maik.
Ema lävel, leib laual
lapse kasvamispaik.
Et õnn Sind iial ei unustaks,
et rõõm mured purustaks,
et oleksid alati terve ja noor,
ning täituks iga Su südame soov.
SÕBRAPÄEVAL SÕBRALE
VAHEL TEEME SALATI,
AGA MITTE ALATI
VAHEL TEEME TALLE KOOGI,
VAHEL MÕNE MAITSVA JOOGI.
VAHEL TEEME TALLE NALJA
VAHEL TEEME TALLE VÄLJA.
VAHEL TEEME KINGITUSI,
NÄITEKS MÜTSI VÕI SIIS SALLI.
VAHEL TEEME LIHTSALT MUSI,
VAHEL TEEME LIHTSALT KALLI.
IGAL JUHUL EI VII SOLKI
EGA ANNA TALLE KOLKI.
/ILMAR TRULL/
üks päev, mis kõige lõbusam -
see päev on pulmapäev
üks päev, mis kõige parem -
see on pulmapäev
alati, kuis läheme siis,
ikka koos vaid koos
Kusagil mujal
Ta on tavaline tüdruk,
kes paljude silmis õnnelik.
Ta käib alati koolis
ja hinded on korras.
Silmis alati päike särab,
ei tea ta isegi, miks.
Kuid siiski, kõigest hoolimata,
miski teda ikkagi piinab.
Miski, mis on ja ära ei kao.
Vahel tunneb ta, et enam ei suuda,
et on väsinud olemast siin.
Tihti igatseb ta siit ära,
otsida omale uus maailm.
Kusagil mujal.
Mõtleb, et äkki on parem
kusagil mujal.
Äkki on inimesed paremad
ega otsi teistes vigu,
kusagil mujal.
Aru saamata, miks on tung ära,
kuigi kodus on hea,
ihkab see tüdruk eemale -
sinna, kuhu temani halb ei ulatu.
Ta ei taha, et teised teaksid,
et ta tahab ära.
Seepärast ta naeratab,
kuid süda on kusagil mujal.
Ole alati see, keda oodatakse,
kelle seltsis on külmaga soe,
kelle jaoks pole miski raske,
kelle käsi on alati toeks!
Nooruses on sõbrad enesestmõistetavad
nagu kõik muugi,
vanemaks saades mõistame,
mida nad tegelikult tähendavad...
Tõeline sõber jääb su kõrvale ka siis,
kui on väga raske...
Kuigi ta on kaugel,
on ta mõtetes Sinuga
ja alati toeks!
Kaunist sõbrapäeva!
Sõber abiks alati sul
temaga viitma alati tund
sõber hätta jääb abiks tema meel
kui sõber abiks mll on tore koos olla.
Ära kunagi katkesta sõprust,
sest jätkates sisse jääb sõlm.
Kuid sõlmega jätkstud sõprus,
pea meeles, on alati külm!!!