"Jõuluvanale"
Piparkooke krõbistades
pähe tuli mulle,
väikse jõulusalmikese võiksin teha Sulle.
Panen sinna karge lume,
suure jõulupuu,
lisan punapõskse jume
kuldse näärikuu.
Jõuluvana kobistades
tuleb ukse taha,
oma pungil kingikoti
viskab kohe maha.
Valmista siis Sina talle
ilus jõulusalm,
pane sinna mida tahad,
pane päike, pane palm.
Ometigi ilusaimaks
jääb meil jõulusära,
särisevad vorstikesed,
rõõmust rõkkav kära!
Mida enam võiksin soovida ma,
kui lund ja päikest korraga.
Ja kuidas tahaks talvele taas
anduda roheline aas.
Pilved, hallikassinine taevas,
seal kõrgel, meie soove nad teavad.
Tuleb lumi, enne jõule on maas.
Saavad valgeks nii metsad kui aas.
TERE,KALLIS JÕULUMEES,
VÄIKE JOODIK ON SU EES,
LUBA ET MA TANTSIN VEIDI,
MA SAIN PÄKAPIKULT VEINI
.LAULU VÕIKSIN LAULDA KA,
AINULT ÜHES SINUGA.
Ma võiksin olla su jõuluõhtu kingitus.
Su voodil seistes ma laulaks "Püha ööd".
Ja küünlavalgel, see korvaks minu igatsust
ma eemal hoiaksin sind tähtsast päevatööst.
Sul täidaks toa ma piparkoogilõhnaga.
Ehk kauneid tähti siis vilgub taevalael...
Pea saabub külaline kaugelt-kaugelt põhjamaalt
ja sinu hingesoojus sulatab mus jää.
Mu väike soov kirja paberile sai,
olgugi, et jõuluvana päriselt ei ole.
Küll iga unelm kordki täide minna võib -
loodan, et me õhtu imeline tuleb...
Ma võin ju olla su jõuluõhtu kingitus?
Kui soovid, laulaksin ma sulle "Püha ööd".
Ja küünlavalgel, me korvaksime igatust,
koos eemal seisaksime hallist argitööst.
Vikerkaareke
Võiksin astuda su tuppa
Seal ei jää kui metsas mutta
Vastu vikerkaare võtaks
Sellel kandma sind ma tõttaks!
Metsa taha järve randa
Suudaks sind ma kanda
Vesikillul sillerdaval
Tuulehool õrnakesel
Vikerkaarel värvilisel
Sadat värvi päikselisel!
Kui võiksin anda Sinule
ühe omaduse,
annaksin Sulle
võimaluse näha iseennast
nii, kuidas teised näevad Sind.
Siis võiksid tähele panna
kui võrratu Sa oled!
Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.
Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.
Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.
Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.
Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.
Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine
- mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.
Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.
Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.
Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.
Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.
Enne, kui sain emaks,
ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.
Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.
Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.
Ei olnud kunagi tundnud seda soojust,
rõõmu,
armastust,
südamevalu,
imetlust
Kui ma inimeste
ja inglite keeltega räägiksin,
aga mul poleks armastust,
oleksin ma vaid kumisev vask
ja kõlisev kelluke!
Ja kui mul oleks prohvetianne
ja ma teaksin kõik saladused
ja kõik tunnetatu
ja kui mul oleks kõik usk, nõnda,
et võiksin mägesid teisale paigutada,
aga mul poleks armastust,
siis ei oleks minust ühtigi!
Ja kui ma jagaksin kõik oma vara vaestele
ja kui ma annaksin oma ihu põletada
ja mul poleks armastust,
siis ei oleks mul sellest mingit kasu!
Armastus on pikameelne,
armastus on täis heldust;
ta ei ole kade,
armastus ei suurustle,
ta ei ole iseennast täis,
ta ei ole viisakuseta,
ta ei otsi omakasu,
ta ei ärritu,
ta ei pea meeles paha,
ta ei rõõmutse ülekohtust,
aga ta rõõmutseb ühes tõega;
tema vabandab kõik,usub kõik,
loodab kõik,sallib kõik!
Armastus ei hävi ilmaski.
1.Korintlastele 13
Pauluse 1. kiri korintlastele.
pööran oma pilgu sinu poole
lauge looritamas habras pilv
kuidas võiksin kirjutada järge loole
südames kui endal vihmane on ilm
kuis võisid mind murda.ega ma kurda
ma su magusasse embusesse võiksin
veel korduvalt surra.
Ekslesin mööda tundmatut rada,
otsustades,et väsinud on jalad, ning
võiksin istuda natukeseks maha.
Tundes end üksiku ja hüljatuna
sel tundmatul rajal,
oleks olnud mul üht armsat
Armastust südamesse vaja.
Istudes ning pisaraid pühkides
tundsin ma tuule sosinat,et
tõuse ja ära nuta mu eksinud laps.
Tõusin ning nägin enda ees üht
pruunisilmset ning tumedapealist naist
kellel soe süda ning kaunist
naeratust võis näolt leida.
Ta ütles mulle sosistades kõrva,et
pühi pisar ning poeta oma süda mu
Südame vastu,et
saaksime tunda mõlemad seda
imelist rõõmu
kuulates seda kaunist südame laulu.
Surusin end sinu vastu ning
põimisin käed ümber sinu keha
tõstsin pea ning suudlesin su
päikseloojanguliselt kuumi huuli
ning vaadates sinu ilusatesse silmadesse
taipasin kohe, et see on minu armastus
mis puudus mu südamest.
Sosistasin sulle tasa kõrva sisse
ühe imelise tunde oma südame seest
ning me sulasime üheks ja panime sellele tundele nimeks
-MEIE ARMASTUS-