Suviseid jõule
ja talviseid jaane
siiani pole veel
jõudnud me maale.
Olgu seal soojal maal
jõule kui seni,
härmatand kuusepuud
unenäos seni.

Valged on põõsad ja valge on lumi.
Valge mu mõte ka.
Üle härmatand maa
aisakellade kumin.

Kuulan hardalt ja keeletult,
olen pisem ja arem.
Ning ma tahaksin
meeletult,
meeletult
olla enesest parem!

Hilistest halladest saati
igatseb iga laps lund.
Lumega koos jõulutaati
kätte kui jõuab see tund.

Väljas on härmatand oksad.
Südames hingel ent soe,
headust kui märgata oskad.
Muu siis üldse ei loe.

See ongi jõulude mõte.
Ka andmis- ja saamisrõõm.
Anda parem on- see on tõde!
Hinge jääb sellest rahu ja rõõm.

On jäljeread valgel lumel,
neid saatmas kuu hõbekullane läik.
Vahel ootad, et keegi kord tuleks
kaasas taevatähtede sädelev helk.

Eemal paistavad härmatand metsad,
viib sinna suusajälgedest tallutud tee.
Vahel tahaks siit kaugusse minna
mööda lumiste puude alleed.

On jäljeread valgel lumel,
neid saatmas kuu hõbekullane läik.
Vahel ootad, et keegi kord tuleks
kaasas taevane sädelev helk !

See õhtu oli talvine,
taevas kahvatult hõbehall.
Sinu müts õrnalt lumine,
minul härmatand sall.
Tähed tantsisid taevalaotuses,
nendes oli salaline sära,
mina Sinu ootuses,
unustasin nende vaatamise ära.
Ihad hinges hõõgusid kui söed,
öö siidilises süles,
kuid kui sa ära lähed,
Sinu kuju vaid kaugel nähes.
Sina kadusid täiesti ära,
tähed tuhmilt vilkusid.
Väike tähekild veel säras,
lumehelbed õrnalt helkisid...