Kell tasa tornist kesköötundi teatab,
mustmiljon tähte särama siis lööb.
Sa seisata-aeg korraks peata
ja tunne südames, et käes on jõuluöö.
Sa süüta oma käega kuusel küünlad
ning usu homsesse-kõik päevad õnne täis.
Hetk minevikust proovi kinni püüda,
mis sulle õnne tõi või kaunis näis.
Ja salasoovid sosista sa tuulde
ning otsi üles oma hoburaud,
üks suudlus kingi salaja sa suule
ja sule jõuluuneks oma silmalaud.
Kell on 12 peagi löömas,
jõulutaati ootan,
päkapikud tasahilju
teevad viimseid märkmeid.
Ukse taga mingi kobin,
naabri kass see kräunus,
avan ukse- hoov on tühi
taamal koer see klähvib
ukse sulgen ja veel ootan
siukun peagi unne
hommik koidab- vaatan ringi
kuuse alle on komme
üks, kaks, kolm oh jõuluöö,
päkapikk ära mind näkku löö.
too mulle komme ja mandariine,
sis panen akna alla vähem miine.
Kusagil kaugel, kus keegi ei näe,
kusagil kaugel, kus metsad ja mäed,
elab üks taat, kes tunneb ka sind,
tunneb mu õde, mu venda ja mind.
Kõnnib ta kepiga, see pole ime,
teed on ju libedad, õues on pime.
Tuleb, kui taevas on tähed ja kuu
ja kodudes säravad jõulupuud.
Sõber ta mulle, sõber ta sulle,
rõõmu valmistab kõigile tulles.
Löön talle patsi, loen salmi ta ees,
see sõbralik mees on ju Jõulumees
Väljakul on Jõulupuu
Õhturahu. Mööda välja
lumeuitu kannab tuul. Astud õue. Õuest välja.
Väljakul on jõulupuu.
Puhas kargus. Mõtlik vaikus
pikkamisi muutub ööks.
Aastaraamat kesköö paiku
ennast sulle lahti lööb.
Lootust, jõudu, õnnevirvet
lubab särav jõulupuu.
Ehteks lume karrakirmet radadele paistab tuul.
Taevas helgivad tuhanded tähed,
üha rohkem neid särama lööb.
Tuhat unistusträndama läheb,
sellel kaunil jõuluööl.
Kuused saavad valged kuued,
kännud pähe mütsid uued,
väiksed põõsad talveunes
üleni on paksus lumes.
Kuid mis sagin metsa all?
Jõulud on ju lähedal.
Tuleb kaugelt jõuluvana
sõpradele jutustama,
et ta laste juurde läheb
ja et abi vajab vähe.
Laanerahvas rõõmuga
teda nõus on aitama.
Jõuluvana habet paitab:
"Kes mul koti selga aitab?"
Jänes sikutab ja tirib:
"Küll on raske!"
"Jäta virin!"
riidleb karumõmm.
Hoplaadi!
Kott on seljas jõulutaadil.
Võtab kepi, astub teele...
"Sõbrad, hüvasti, aidaa!
Pärast tulen rõõmsal meelel
tantsu lööma teiega!"
Ma olen üks tõsine mees
ja tõsiselt seisan Su ees.
Ma tõsiselt patsi Sul löön
ja naerdes siis präänikuid söön.
Mul on kapis tassike,
tassi peal on kassike.
Tal on silmad, kõrvad, vurrud.
Aga ei löö nurru.
Tasa säravad uusaasta tähed,
üha rohkem neid särama lööb.
Tuhat unistust rändama läheb
kauneid radu sel hämaral ööl!(ilusal uusaastaööl).
Ega vaiksel talveööl päkapikk ei maga,
tema käib siis luuretööl meie akna taga,
iga päkapikk ju teab kus on palju lapsi neile maiustusi veab sussidesse krapsti.
See on päkapikkudel vana ilus komme,
jõulöödel pikkadel kanda õunu, komme.
Päevaajal aga nad pehmes valges lumes ilusasti magavad lapsi näevad unes.Iga päkapikk ju teab kus on palju lapsi nele maiustusi veab sussidesse krapsti!!!
Kui kell lööb jutti 2 x 6 ,
siis algamas on aasta uus,
täitugu kõik su soovid,
ka need,mis mõttes läbi proovid.
“Jõuavad jõulud...”
kirjutab käsi.
Hinges lööb elama
hell lauluviis.
Jõulusid ootamast
lapsed ei väsi
24&25
need on kaks
jõulukuu kaunimat päeva.
Lauale kantud
saab uhkeim serviis,
lauldakse laule
ja loetakse salmi
kuuse all üheskoos
rõõmsasti siis.
Hobu jookseb läbi laane,
üle järve jäise kaane,
jookseb mööda talviseid
kitsaid käänulisi teid.
Ohje aga hoiab rees
valge habemega mees.
Seal, kus aknad säramas,
peatub hobu väravas.
Nüüd vaata habemega meest:
ta võtab suure koti reest,
lööb käega mantlilt lume maha
ja astub maja ukse taha-
KOP, KOP, KOP!
Lullilööjaid köögipoolel
ainustki ei asu.
Tänagi neid jahupilvest
otsida ei tasu.
Lehetaignad, liivataignad,
sile-sale saiad.
Pirukaid ja piparkooke
nõuavad kõik maiad.
Naerutujus, polkataktis
plaadile ja ahju.
Kõiki kalleid sugulasi
ei saa näha kahjuks.
Tõravere Tõrva vahet
Naistevallast Narva
minu onu teerull tõttab,
sestap näen teist harva.
Kuldse tõllaga kuldses rüüs
tuleb aegade prints üle mäe.
Annab südamevärinal tähises öös
uusaasta printsessile käe.
Hetkeks soovides seisatab aeg sel ööl
tardub jääkilluks kuu ja vari
kuni kell viimast korda sel aastal veel lööb
algab lootusi tulvil uus ..
Üks aasta vaikselt välisukse sulgeb,
ta puudutusest alles link on soe.
Uus juba akna taga hüüiab
ja läve peale jalaga taob.
Vaikselt möödub vana-aasta öö,
rõõmsalt kell.uut-aastat lööb.
Õnne toogu aasta uus.
kõike head ja veel palju muud.
Taevas süttivad uus-aasta tähed,
ikka rohkem neid särama lööb.
Tuhat unistust rändama läheb,
õnne soovin Teil selööl.
Kõik mis paha jägu maha
ühes vana-aastaga,
uus las tulgu,uus las tulgu,
helgem olgu tervist,õnne jagama.
Mis sest et pärastlõunal juba pime,
ja maa vahel masendavalt must,
hinges ikka elab jõuluime,
täis sügavat soojust ja armastust.
Jõuluime,milles peidus on rahu,
salajased soovid tähisel ööl,
et südamesse kurbust ei mahuks,
üht takti ta teise südamega lööks.
Mis sest, et vahel on külm ja kõle,
läida küünal- las sooja annab tema leek,
kui seegi ei aita-silmad hetkeks sule,
jõulu imedemaale raja oma tee.
Täitugu soovid, mis kaua olnud peidus,
unistused,mis ei malda enam oodata,
et igaühe jaoks üks langev täht leiduks,
kes jõulusoovidel lubab kord täituda.
Lapsed jõuluvana ootavad,
süda lööb neil nagu kell.
Kinke nad saada loodavad,
seda mõistab iga sell!
Jõuluvana ukse taga,
vits on temal ammu vööl!
Ega kingikotki maga,
jõuluajal palju tööd
On kuuse lõhn ja küünla valgus,
on jälle uue aasta algus.
Pokaal nüüd tilgatumaks jooge
ja õnne nimel puruks lööge!
Maa täis vaikset härmalund,
loodus on surnud ja magab talveund.
Toas on soojus ja löömav tuli,
naer on tasane,mitte vali.
Rahu täidab hinge,pimedus kaitseb,
viiruk lõhnab,keegi loeb loitse.
Kargus ja jäisus on mägede taga,
laps on tasa,ta jõuluund magab.
Üle musta ja tumeda öö,
pillub kuu kiiri-see on tema töö.
Keegi ei tea,mis on valu ja piin,
jõulukuu salaime peitub siin.
Jõulukuusk see tuppa rühib,
kaktused nüüd kokku pühib.
Jõulumees lööb saanis tantsu,
endal suvest süda särtsub.
Inglid sõidutavad veel,
kuniks saani ronib lumehelbeke.
Peagi algamas on öö,
kus jõulumehel algab töö!
Jõulueelne sigin-sagin
jälle rikub rahu,
mina ainult tulin-nägin
valgus hinge mahub.
Vaatan küünlaleegi valgust
kuulen kellalööke.
Ootan uut ja puhast algust
hõrke maitsvaid sööke.
Tunnen et on olla hea
oma kodus soojas.
Tuleb päev mil maailm teab
sündind armastuse looja.
Ajakell käib ikka ühte sammu...
AJAKELL KÄIB IKKA ÜHTE SAMMU
JA MEILE TUNDE VÄSIMATULT LÖÖB.
NII MÕTLIKUKS TEEB KÜÜNLATULE VALGUS,
ÜKS AASTALÕPP ON JÄLLE MEIE EES.
JA ARGLIKULT POEB HINGE JÕULUTUNNE
NING SOOVE MITMEID KEERLEB PEAS,
NII ARGLIK POLE OLNUDKI SEE TUNNE
HING OOTAMAS ON ERILIST JA HEAD.
KAUGUSESSE SUUNAN OMA PILGU
JA OOTAMATULT ÄKKI MA TEAN,
MIKS KÜÜNLATULI RAHUSTAVALT VILGUB –
TA AJAKILDE KOKKU SEAB.
NEIST TEHA TAHAB IMEKAUNI PILDI,
KUS MÄLESTUSED MÖÖDUNUST ON SEES,
KUS MINEVIKU UNISTUSI HELGIB,
KUS TÄITUVAD KÕIK SOOVID MEIE TEEL.