Kell tasa tornist kesköötundi teatab,
mustmiljon tähte särama siis lööb.
Sa seisata-aeg korraks peata
ja tunne südames, et käes on jõuluöö.
Sa süüta oma käega kuusel küünlad
ning usu homsesse-kõik päevad õnne täis.
Hetk minevikust proovi kinni püüda,
mis sulle õnne tõi või kaunis näis.
Ja salasoovid sosista sa tuulde
ning otsi üles oma hoburaud,
üks suudlus kingi salaja sa suule
ja sule jõuluuneks oma silmalaud.
Kusagil kaugel, kus keegi ei näe,
kusagil kaugel, kus metsad ja mäed,
elab üks taat, kes tunneb ka sind,
tunneb mu õde, mu venda ja mind.
Kõnnib ta kepiga, see pole ime,
teed on ju libedad, õues on pime.
Tuleb, kui taevas on tähed ja kuu
ja kodudes säravad jõulupuud.
Sõber ta mulle, sõber ta sulle,
rõõmu valmistab kõigile tulles.
Löön talle patsi, loen salmi ta ees,
see sõbralik mees on ju Jõulumees
Väljakul on Jõulupuu
Õhturahu. Mööda välja
lumeuitu kannab tuul. Astud õue. Õuest välja.
Väljakul on jõulupuu.
Puhas kargus. Mõtlik vaikus
pikkamisi muutub ööks.
Aastaraamat kesköö paiku
ennast sulle lahti lööb.
Lootust, jõudu, õnnevirvet
lubab särav jõulupuu.
Ehteks lume karrakirmet radadele paistab tuul.
Kuused saavad valged kuued,
kännud pähe mütsid uued,
väiksed põõsad talveunes
üleni on paksus lumes.
Kuid mis sagin metsa all?
Jõulud on ju lähedal.
Tuleb kaugelt jõuluvana
sõpradele jutustama,
et ta laste juurde läheb
ja et abi vajab vähe.
Laanerahvas rõõmuga
teda nõus on aitama.
Jõuluvana habet paitab:
"Kes mul koti selga aitab?"
Jänes sikutab ja tirib:
"Küll on raske!"
"Jäta virin!"
riidleb karumõmm.
Hoplaadi!
Kott on seljas jõulutaadil.
Võtab kepi, astub teele...
"Sõbrad, hüvasti, aidaa!
Pärast tulen rõõmsal meelel
tantsu lööma teiega!"
Ega vaiksel talveööl päkapikk ei maga,
tema käib siis luuretööl meie akna taga,
iga päkapikk ju teab kus on palju lapsi neile maiustusi veab sussidesse krapsti.
See on päkapikkudel vana ilus komme,
jõulöödel pikkadel kanda õunu, komme.
Päevaajal aga nad pehmes valges lumes ilusasti magavad lapsi näevad unes.Iga päkapikk ju teab kus on palju lapsi nele maiustusi veab sussidesse krapsti!!!
Hobu jookseb läbi laane,
üle järve jäise kaane,
jookseb mööda talviseid
kitsaid käänulisi teid.
Ohje aga hoiab rees
valge habemega mees.
Seal, kus aknad säramas,
peatub hobu väravas.
Nüüd vaata habemega meest:
ta võtab suure koti reest,
lööb käega mantlilt lume maha
ja astub maja ukse taha-
KOP, KOP, KOP!
Lullilööjaid köögipoolel
ainustki ei asu.
Tänagi neid jahupilvest
otsida ei tasu.
Lehetaignad, liivataignad,
sile-sale saiad.
Pirukaid ja piparkooke
nõuavad kõik maiad.
Naerutujus, polkataktis
plaadile ja ahju.
Kõiki kalleid sugulasi
ei saa näha kahjuks.
Tõravere Tõrva vahet
Naistevallast Narva
minu onu teerull tõttab,
sestap näen teist harva.
Mis sest et pärastlõunal juba pime,
ja maa vahel masendavalt must,
hinges ikka elab jõuluime,
täis sügavat soojust ja armastust.
Jõuluime,milles peidus on rahu,
salajased soovid tähisel ööl,
et südamesse kurbust ei mahuks,
üht takti ta teise südamega lööks.
Mis sest, et vahel on külm ja kõle,
läida küünal- las sooja annab tema leek,
kui seegi ei aita-silmad hetkeks sule,
jõulu imedemaale raja oma tee.
Täitugu soovid, mis kaua olnud peidus,
unistused,mis ei malda enam oodata,
et igaühe jaoks üks langev täht leiduks,
kes jõulusoovidel lubab kord täituda.
Maa täis vaikset härmalund,
loodus on surnud ja magab talveund.
Toas on soojus ja löömav tuli,
naer on tasane,mitte vali.
Rahu täidab hinge,pimedus kaitseb,
viiruk lõhnab,keegi loeb loitse.
Kargus ja jäisus on mägede taga,
laps on tasa,ta jõuluund magab.
Üle musta ja tumeda öö,
pillub kuu kiiri-see on tema töö.
Keegi ei tea,mis on valu ja piin,
jõulukuu salaime peitub siin.
Ajakell käib ikka ühte sammu...
AJAKELL KÄIB IKKA ÜHTE SAMMU
JA MEILE TUNDE VÄSIMATULT LÖÖB.
NII MÕTLIKUKS TEEB KÜÜNLATULE VALGUS,
ÜKS AASTALÕPP ON JÄLLE MEIE EES.
JA ARGLIKULT POEB HINGE JÕULUTUNNE
NING SOOVE MITMEID KEERLEB PEAS,
NII ARGLIK POLE OLNUDKI SEE TUNNE
HING OOTAMAS ON ERILIST JA HEAD.
KAUGUSESSE SUUNAN OMA PILGU
JA OOTAMATULT ÄKKI MA TEAN,
MIKS KÜÜNLATULI RAHUSTAVALT VILGUB –
TA AJAKILDE KOKKU SEAB.
NEIST TEHA TAHAB IMEKAUNI PILDI,
KUS MÄLESTUSED MÖÖDUNUST ON SEES,
KUS MINEVIKU UNISTUSI HELGIB,
KUS TÄITUVAD KÕIK SOOVID MEIE TEEL.