WEB | CO | PICTURE | WEATHER | VIDEO |

 
et   en   ru

Tähelepanu !!


Hetkel luuletusi lisada ei saa !!

luuletus.www.ee meeskond :(

Külmade linade põhjatu krabin,
sügavasse unne suikunud keha viimane vabin.
Sisemise tõrviku tahmav sära,
tõrjub monstrumeid,kui kappav mära.
Vaikuse varjus loon oma pildi,
''Erevalge seiklustemaailm'' sildil.
Kosmiline kõiksuseloov jõud allub minule,
ning see kuulub ka sinule!


Hinne: 8.0/10 (1 hinne )

Taavet Malkov (23.11.2008)

Aastaajad

1.kevad:
Kevadel on väga ilus
keegi pole enam vilus,
päike paistab rõõmusmeel
ojake voolab teel.

2.suvi:
suvel on nii mõnus soe
heina kuhjas peitu poen,
maasik mari on nii hea
hüppan vette üle pea.

3.sügis:
sügisel on vihm ja tuul
lehed langevad kõik puult,
seeni metsast korjan ma
väga suure korviga.

4.talv:
talv on külm ja jõle
kuid ta pole jäle,
ostan endale uued uisud
mind ei sega külmad tuisud.


Hinne: 7.9/10 (24 hinnet )

kelly.t (23.11.2008)

Istun oma jääst Külmtundra troonile
Lihasse lõikavad terad mu kroonil
Laubalt viimne verepiisk valgub,
mu jäisel sarnal aseme leiab - ta hangub.

Lumetormis ma just kui viirastus.
Oma lõputus riigis, mille piire teab piiritus
Kaugelt vaid hallikas-musta varju näed.
Ning sa silmitsed mind mu kuningriigis ja sa tead....
Ja sa tead, et sinna varjuks ma jään.
Samamoodi nagu mind ümbritsev sulatamatu igijää.

Härmatis ja tuimus, mina oma rüüs
Hoian su mälestust elus kui igikestev süü.
Unes nähtud kirg mind veel suremast hoiab.
Kauaks veel jätkub seda und, mis eluga toidab?

Laug mu silmil raskeks muutub
ja kõik, mis mu ümber vajub varju.
Katkeb kaja mu kunriigis, katkeb karje.
Ma olen viimaks üks Külmtundra trooniga.
ja terad mis enne mind veristasid, vaikisid mu kroonil.
ja leek, see on kustunud ning ma näen,
et olen külmas, Tundeta, üksinda ja sa tead...


Hinne: 5.7/10 (10 hinnet )

Valge Päkapikk (04.07.2009)

Miimi pihtimus
Hämar saal ja prožektori valgus
Publik vaid ootab millal etenduse algus
Nurkralt ma kostüümi kasti ees seisan
Lõpuks sealt sobivad riided ma leian
Kurvalt tühjust jälgivad mu silmad
Tahaks sealt kaugusest miskit vist leida
Rahulikult nahale ma katan grimmi
Kaitstes neid ma sulgen oma silmi
Kuulen kuidas kostub publiku märk
Tean et lavale tuleb minna iga hetk
Lonksu vet ma vaikselt rüüpan
Selle peale sigareti pakist süütan
Minutid jäänud mind ootab publik ja lava
Valge mu mask sinna peitun ma taha
Keegi ei märka nukrat miimi
Grimmi alt välja paistvaid kurbi silmi
Aeg on käes tuleb lavale minna
Suits vaid jääb tuhatoosi suitsema sinna
Lonksu vet ma võtan veel klaasist
Peeglist vaadates oma nägu katvat maali
ma astun lavale ma olen nüüd siin
olen teie jaoks teid lõbustav miim
näen vaid teid ja prožektori kuma
naerutan teid siin teilt küsimata luba
grimass ja grimm mis katab mu nägu
kui lasen üle teist oma nukra pilgu
keegi ei tunne ju kaasa miimile
Iga ta õnnetus on ju naljakas kõigile
kui publiku ees tapetakse mindki siin
siis se ka naljakas sest olen lihtsalt miim
kui etendus läbi ja publik on rahul
on miimil ikka veel südames valu
kummardusega ma saadan publiku välja
kuulen kuidas keegi teeb veel irooniliselt nalja
lõpuks jään mina ja tühi saal
prožektori valguses mu nägu kui maal
kurvalt ma vaatan jälle tühjuses ringi
ehk sa jäid saali et näha su silmi
kuid ma tean et sind polnud siin
oli vaid laval nukker miim
kes vajab sind su hellust ja tuge
kuid miimile on selge et seda ei tule
tuled kustuvad ja saal on pime
vaikselt grimmi ma pesema lähen
käsi suitsu järele pakist haarab
peeglist nukker miim mulle vastu naerab
tühjendan joogitopsi ja vajutan selle lömmi
etendus on läbi aeg eemaldada grimmi
mõted ma sinust peast eemale ajan
teatrist on jäänud vaid tühi maja
tunnen vaid seda et tekitad valu
tean et sa ise ei sa sellest aru
kostüüm on võetud ja nägu pestud
majast ma väljun külmale talvele vastu
tunnen vaid seda mida mu hing
hea et tänaval keegi ei tunne mind
nüüd ma kannan maski mis mul ees
olen lihtsalt õnnetu mees















Hinne: 8.6/10 (26 hinnet )

vaikivBOB (08.10.2009)

Sa seisad mu südame ukse taga
ja ootad,et avaksin ma
kuid ma alati kohe ei julge
ei julge sul avada.
Sa koputad tasa nii õrnalt
ja ootad mind sealpool ust,
ma tasa kuulan,kas oled või lähed
ei,ikka koputad veel.
Ma siiski avan nüüd sulle
avan,sest enam ei saa
ja kutsun sind sooja tuppa,
et enam ei külmetaks sa.
Sa tuled ja astudki sisse
tuled mu südame sa
sa tulid ja elad ja oled,
elad mu südames sa.
Üks ainuke kahetsev sõna
või pisar laugude alt
ja sinu andestus kohe
jääb minuga jäädavalt.


Hinne: 9.3/10 (6 hinnet )

Helika Kaasik (12.10.2009)

Sügis

Vihmane ja hämar,
vesine ja udune,
hall ja pime,
sombune ja nukker.

Tuuline ja kõle,
näpistav ja külmetav,
mullalõhnane ja kõdunev,
hüvastijättev ja kurb.

Seeneline ja samblane,
luigelaulune ja õunalõhnane.
Villasokiline ja salline.

Vaatasime koos sügist,
nägime koos sügist,
tundsime koos sügist,
hingasime koos sügise hõngu,
jalutasime koos lehesajus.

Järsku oli hoopis kõik:
värviliselt kaunis,
kuldkollaselt kuldne,
pur-purselt punane.

Päike paitas õrnalt,
läbi rõkkava sügisvärvi,
tuul keerutas tasa,
lehti ümber me jala.

Sina avasid mu silmad,
et saaksin näha,
sügiskauniduse sära.

Sina avasid mu meeled,
et saaksin tunda,
õunalõhnalist sügislummust.

Sina tegid sügise soojaks,
hoides mind kaisus,
kuniks vihmasadu vaibus.


Hinne: 9.2/10 (5 hinnet )

Mailis (01.11.2009)

Oh mis ime öösel on sündinud
kes mu akna taga küll kõndinud
jäälilled kes maalis mu aknale
hõbelilled helkima klaasile.
Eks külmataat olnud see meistrimees,
ega keegi teine nii kauneid mustreid loo


Hinne: 5.3/10 (3 hinnet )

Maimi Pärn (02.11.2009)

Väljas on külm,
on tuuled ja tuisud.
Mina sain jõuludeks
suusad ja uisud.
Toas ma neid hoian,
ja jalga siis sean,
õue peal hangedel taga neid vean.
Istusin nuttes
siis lumele maha.
Järsku ma naeratan-
isa tõi saha.


Hinne: 8.7/10 (10 hinnet )

Taive Diits (26.11.2009)

laske mardil tuppa tulla marti ja marti
mart on tullnud kauge elta marti ja marti
mardi kuned külmetavad marti ja marti varbad valutavad marti ja marti


Hinne: 7.5/10 (31 hinnet )

irmi (26.11.2009)

Varakevadele

Kased on veel raagus ja
esikus veel uisud.
Päiksepaiste varju jäävad
talvekülmad tuisud.

Mõnes varjulises kohas
leidub märga lund ja
vett on juba liiga palju -
kevad annab tunda.

Nina ajab ahnelt õhku,
süda tunneb huvi.
Roosilt ära murtud lehes
lõhnab mõrkjalt suvi.


Hinne: 8.3/10 (19 hinnet )

Jane (03.12.2009)

Tule, tule minu juurde,
olen ainus, kes sind aitab.
Tule minu tuppa suurde,
kus sind silitan ja paitan.

Ära otsi lohusõnu
suure külma ilma seest.
Vajad lihtsat elumõnu.
Vajan sinusugust meest!


Hinne: 8.0/10 (9 hinnet )

Jane (03.12.2009)

Kuidas Pakane meid kimbutas
(Pille Naur)
2006

Ükskord talvel õige karmilt Pakane meid kimbutas,
madalate kraadidega hirmutas ja tembutas.
Maad ja veed ta üle tõmbas oma jäätund kämblaga,
inimeste põski peksis peene jäise vemblaga.
Ninaotsast näpistas ja varbaid-sõrmi pitsitas,
ise oma habemesse kahjurõõmsalt itsitas.
Pagendas ta väljast tuppa ka kõik õueasukad,
kellel hõredaks jäid seekord pehmed soojad kasukad.
Ühtki üleliigset lendu vareski ei lennanud,
puud jäid tardumusest kängu - külm neid oli emmanud.

Kui nüüd selle kurja moega tühjaks jäänud oli õu,
Pidas vana Pakane veel isekeskis veidi nõu.
Igavusest otsustas ta tulla tuppa järele,
põhjustades meelehärmi kogu inimperele.
Igal pool, kust läbi pääses, tegi ta suurt pahandust!
Mõnes kohas kinni kiilus mitu selle maja ust,
teisal jälle võttis kätte, külmutas ta kraaniveed,
pärast põikas jälle välja, jäätades kõik sõiduteed -
seda lõbu endale ei saanud ta ju keelata,
ahnel pilgul püüdis kõiki kokkupõrkeid neelata.

Siiski talle sellest naljast ikkagi veel väheks jäi,
veidi mõelnud, oma põuest külmakraade juurde tõi.
„Nüüd vast huvitavaks läheb!“, mõtles ta ja maigutas,
kiirelt iga asja ette tõkkeid juurde paigutas.
Küll ei käivitunud autod, küll ei sõitnud mõni buss,
lõdisesid, turtsusid ja lõpuks tegid lihtsalt: „Vuss....“
Eriliselt lõbu pakkus Pakasele aga see,
et ta mõnes kohas kaanetada kinni sai ka kaevuvee.
Kõige lõpuks nautis pilti, piiludes küll sealt, küll siit,
kuidas kõikjal jõudsal sammul kahanenud oli riit –
omaette rehkendades kuuri taga pidas aru,
hävitades nädalaga poole talve puudevaru.

Nõnda viimaks kõik sai tehtud, mõnuga ta hõõrus käsi,
tundis, et ta sellest kõigest pisut ära oli väsind.
Otsustas, et lubada ta võib nüüd endale ka puhkust,
oma kätetööde üle tundis aga siirat uhkust.


Hinne: 6.0/10 (20 hinnet )

Pille Naur (05.12.2009)

Talve luuletus
Lumi maas on väga valge,
külm ja karge mõnus palge.
Lumest teha lumememme,
pole raske ,pole kerge.
Lumevaibal kelgutada,
suusatada või ka keerutada.
Laste lemmik jõuluvana,
külastab meil noort ja vana.
Jõulud need imelised on,
enne kõike lemmikud.




Hinne: 7.1/10 (10 hinnet )

Kersti Vainonen (07.12.2009)

Enne selle saatmist tahaksin mainida , et kirjutasin selle oma väga hea sõbranna auks kes tunneb täpselt nii nagu siin öeldud on. Muidugi on see ka kõigi nende jaoks kes samuti nii tunnevad. :)

„Olla keegi...“
Jacqueline Maxine Jürgens

1.Päevast päeva üritan olla keegi,
keegi kelle sõber tahaks olla.
Kuid kunagi minust välja ei keegi teegi,
Kuid ehk kusagil on ka minu jaoks keegi võib-olla.

2.Tean , et kõik ei saagi olla kenad,
Väga targad ning üli kõhnad.
Miks pärast naeravad mu üle nemad?
Isegi kui minu juurest ei tule täna halvad lõhnad.

3. Miks hinnatakse inimesi välimuse järgi ,
mitte nende iseloomu ?
Miks tallutakse neile teele jäänud meie jälgi?
Miks alahinnatakse meie iseloomu?

4. Soovin minagi kõigest väest,
et kohtaksin mõnda poega või tütart.
Et saaksin võtta talt kinni käest,
ja et ta sõprus soojendaks mu külma südant.


Hinne: 9.2/10 (46 hinnet )

Jacqueline Maxine Jürgens (08.12.2009)

Lumi kukub pots ja pots,
lapsed jooksevad lirts ja lörts.
Ema avab väravad,
Lumiselt ja säravalt.

Lapsed rõõmust naeravad,
ema hõikab väravalt :
'' Kuulge, kuulge tuleb juba,
teie sõber jõuluvana! ''

Päkapikud abiks ka,
et saaks tulla jõululaat!
Jõuluvana sisse astub,
põuest lume majja kukub.

Jõuluvana kummardas,
Põsed külmast jäätumas.
'' Kas siin häid on lapsi ka ? ''
Küsis jõulutaat meilt taas.

kuigi kuigi palju aega,
meie vist ei saandgi naerda.
Avas kotikesed ta,
kingid maha ladus ka!


Hinne: 6.2/10 (5 hinnet )

Triinu Zimmermann (08.12.2009)

Tali on käes ,
kaelas on sall.
Järvel on jää,
valge ja hall.
Lund muudkui sajab,
ja õues on külm.
Kes seal siis on ?
Seisab seal taat.
Habe on ees,
kingid tal käes !


Hinne: 9.1/10 (7 hinnet )

Keiti Uke (08.12.2009)

Pilk nii jäine,
astub lohe,üksipäine.
Hambad verest tilkumas,
ohvri kallal ilkumas.
Kuuldele toob urinat,
kurgust kostub kõrinat.
Astub mööda teed too lohe,
uue ohvri loob ta kohe.
Mets kohiseb tuule embuses,
suure hirmu lembuses.
Lohe tammub jäiselt edasi,
ei surma enam kedagi.
istub mere ääres kaljul,
nutab ta tugeval häälel,valjul.
"Miks küll tapjaks loodud ma?
Meri,oh,meri ütle sa!"
Tikubki nutta me draakon,väike,
pilve tagant ilmub äike.
Väiksel tapjal hakkab külm,
"Miks ,oh,miks on ilm nii julm"
Temal pole vihmajopet,
kuigi seda vajaks topelt.
Mõtleb iga ohver nüüd,
tapja tundma peabki süüd!
Lohe külmub kalju külge,
tuuleke sülitab peale tal sülge.
Lohe südant ei armasta keegi,
tapja nahka ei armasta keegi.
Kord ilmub üks tüdruk rannale,
pöörab pilgu ta jäätunud lohele.
Tüdrukul lohest hakkab kahju,
sulatamiseks pistaks ta ahju.
Too punapea nutabki lohe saatuse üle,
pisarajõega ta täidab oma süle.
Järsku miski raksatab,
järsku miski kraaksatab.
Armastus üles sulatas jää,
sest armastus tgevam,kui külm ja kõhe jää


Hinne: 7.9/10 (18 hinnet )

Elss Marta Raidmets (09.12.2009)

Sügisene tuul silitas su juukseid,
kui septembri ööl kord lahkusid.
Sa ei ütelnud isegi head-aega...
Piisad langesid alla.
Kõik jäi tasa.
Kas oli see minu pisar või allalangev piisk mis mu põsele langes?
Soovin sul head eluteed.
Leia oma rada,oma tee.
Tuul hõljus ballikleidis üle majade.
Ma värisesin tükk aega veel jopes,
ja mõtlesin veel sinuga veedetud soojadele suvedele.
Tuul kustutas leegi mu südames.
Tuul puhus mälestused liivarannalt.
Nii murduski süda keset septembri külma ööd...


Hinne: 9.1/10 (21 hinnet )

Elss Marta Raidmets (09.12.2009)

Alla lumehelves,
suures tükis terves,
mööda klaasi veeres,
aeglaselt alla keerles.

Kukkus lumme sügavasse,
külma lumehunnik.usse,
värises ta seal,
külma lume peal.

Üles tema korjasin,
tule eest varjasin,
külma kohta tormasin,
veepiisk käes, karjusin.

Sa sulasid !
Ja mina aina karjusin.
Sa sooja ju tahtsid !
Aga ikka mind jätsid !


Hinne: 6.9/10 (9 hinnet )

Gerda Uutma (10.12.2009)

Õues sajab lund
ja karu magab talveund .
Maa vaikselt muutub valgeks
külmaks , kauniks talveks .

Kui lumi maas ,
jõuluvana tuleb taas .
Lapsed saavad kinke ,
aga kutsud sinke .


Hinne: 6.9/10 (8 hinnet )

viviana (11.12.2009)

Lumi

Kui õues läheb külmaks,
kuid siiski soe on toas.
Aknast piilub lapsi väike taks,
kes lumega õues mängivad.


Pärast paari tundi rasket tööd
ei sa arugi, et juba sööd.
valge lumememm seisab õue peal
süsismust ämber on tal peas


Hinne: 8.7/10 (7 hinnet )

Martin Ain Riid (12.12.2009)

ma kirjutaks tähtetest su nime
mis valgustaks mind kui välas on pime
ma kuule annaks su ilusad silmad
et oleks soe kui ilmad on külmad
ma päiksele annaks su puudutus tunde
siis oleks päevitades su kaisus mitmeid tunde


Hinne: 8.8/10 (36 hinnet )

kevin anton (15.12.2009)

Tere lumi.Mis on head seal hiliskuul? Vihane ja vinge tuul, murrab metsas mände maha aga talv ei tulla taha.Külmetab-ja jälle sulab, rattaroopais vesi vulab,rahetki oon pilved pilland.Ammugi mul porist villand.Iga päev ja iga tund ootan,ootan,ootan,ootan,ootan värsket valget lund. LÕPP


Hinne: 7.4/10 (12 hinnet )

Kerly (21.12.2009)

Jõuluvana, mis sa kopid seal ukse taga.
Astu kärmelt sisse.
Mul akna taga lumememm,
kuid tal ei ole tisse.
Need sulasid suure majanduskriisiga,
alkoholi aktsiisi ja seagripi vaktsiiniga.
Ma küünlavalgel põrnitsen tühja külmkappi.
Andrus Ansip jõulusooviks lausub:
"Tule taevas appi"


Hinne: 7.8/10 (16 hinnet )

Larry (24.12.2009)

Istun oma jääst Külmtundra troonile
Lihasse lõikavad terad mu kroonil
Laubalt viimne verepiisk valgub,
mu jäisel sarnal aseme leiab - ta hangub.

Lumetormis ma just kui viirastus.
Oma lõputus riigis, mille piire teab piiritus
Kaugelt vaid hallikas-musta varju näed.
Ning sa silmitsed mind mu kuningriigis ja sa tead....
Ja sa tead, et sinna varjuks ma jään.
Samamoodi nagu mind ümbritsev sulatamatu igijää.

Härmatis ja tuimus, mina oma rüüs
Hoian su mälestust elus kui igikestev süü.
Unes nähtud kirg mind veel suremast hoiab.
Kauaks veel jätkub seda und, mis eluga toidab?

Laug mu silmil raskeks muutub
ja kõik, mis mu ümber vajub varju.
Katkeb kaja mu kunriigis, katkeb karje.
Ma olen viimaks üks Külmtundra trooniga.
ja terad mis enne mind veristasid, vaikisid mu kroonil.
ja leek, see on kustunud ning ma näen,
et olen külmas, Tundeta, üksinda ja sa tead.


Hinne: 4.8/10 (12 hinnet )

lia-maria (23.12.2009)
Uuemad
Lühemad
Pikemad
 
Birthday (1)
Childbirth (0)
Children poems (0)
Christmas poems (3)
Famous authors (2)
Father's day (0)
Jokes (4)
Lady's Day (0)
Mother's Day (2)
Self made (11)
Valentine`s Day (5)
Varia (9)
Wedding (0)
Nädala TOP
Kuu TOP
Reeglid
Saada luuletus:
* tähistatud väljad on kohustuslikud
Vali kategooria: *
Vali keel:
est eng rus
Sinu nimi:
Sinu email:
Salm Salmid Kallimale Sünnipäevaks Luuletusi Armastusest Auhinnamäng
Pages: 
4
© copyright 2020 E-People OÜ      Version: 1.5
» Show keyboard
ww