Metsateel kus kodutare,
kuulen, keegi kopsib -
see vist mõni rähnipere
õhtust toitu otsib.
Ei see pole rähnist lind,
ehk ma eksitasin Sind,
see ju keegi tuttav mees,
kel nii valge habe ees.

Metsateel kus kodutare,
loomad saatmas taati,
tares ootab lastepere,
teda suvest saati.
Taati vastu võtab pere,
kõik nad ütlevad tal tere,
küsivad, kus olid Sa,
miks meid nii harva külastad.

Metsateel kus kodutare,
koju jõudis inimvare,
kes on aina Soomes tööl,
ei ta maga ei ta söö,
sest, et pere kinke nõuab
nii kui isa koju jõuab.

Unistaja öös

Tõttan ajas, ette ruttan
Ootan seda päeva ma
Mil Sind kätele saan võtta
Kanda õhtust öösse, jaa!

Eilsest nii on saanud homne
Märkamatult mulle
Vaatan, unistan ja ootan
Pilk on suunat otse tulle

Tule väreluse saatel
Tunded meeltele on valla
Iga hingetõmbe järel
Igatsust vaid hingest kallab

Unistaja olen öös
Pehmes tulelõõsas
Omaenda mõtteid söön
Igatsuse vari kaasas

Tõttan mõtteis
Ruttan, ruttan
Sinu juurde kohe
Peagi taipan ma et see vaid
Unistuse habras ohe

Sinu silmad need mul meeles
Täna ja ka homme
Halvab teadmine – neid pole...
Aga vahest ülehomme
Tuled taas Sa minu teele

Tõttan ajas, ette ruttan
Ootan seda päeva ma
Mil Sind kätele saan võtta
Kanda õhtust öösse, jaa!