Jõulutaadile kummarduse teeme maani,
et ei kingikotti vedama peaks tagasi saani.
Vitsakimbuga meil tuba tuleks ehtida,
et liialt ta sellega saaks vehkida.
Kui siis taat veel hästi end üleval peab,
välja visates soovime talle vaid head.
Sellest hetkest tal aasta jääb jännata,
et uue kotiga meie juurde rännata
Päev möödus askeldus-rutus
ja toiminguis tares ja kojas.
Õhtul kuulati Püha-öö jutlust
Neitsi Maarja ja Jumala pojast.
Pea kirikukellade kaja
jäi kaugele metsade taha.
Nüüd ühes lumega sajab
suur rahu maa peale maha.
Öö läbi nüüd kuuse ees lauldaks',
küünla valgusel põgeneb uni.
Kesk hangesid madalas laudas
täna õhtul ka süüdati tuli.
Õues praksuvad aiateibad,
ja tuul noolib laterna tahti.
Täna loomad said kaeru ja leiba,
täna südamed helded ja lahti.
Kuu valvab akende taga
ja üleval siravad tähed.
Õues lumine pihlakas magab,
ja kaevuteel muinasjutt läheb.
Üks keerub õlgedel istub,
juus kuldne, käes oksad haljad,
ja sõimes pisike Kristus,
suu naerul ja jalad paljad.
Ja taeva sõjaväe hulgad
äkki sõime ümber on ringi,
ja igal redelipulgal
istub väike alasti ingel.
Too süda, mis rõõmule tõrges,
õnn vaesema onnigi mahub.
Au olgu Jumalal kõrges,
ja kodumaa väljadel rahu.
Kaugel laanelagendikul, seal,kus külmund ojake.
unetuna härmakuues ootab kuusepojake.
Hommikul ta vanem õde viidi ära laial reel...
öö on lähedal, kuid teda tagasi ei ole veel.
"Kibuvitsa-vanaema, tead sa, mis sai sõsarast?"
Eideke vaid ohkab unes ega kuule kuuselast...
kellelt ometi küll küsiks-keegi pole üleval.
rohukõrred, lillenupud ammu lumeteki all.
Virgub tuul ja sajab, helbeid tantsuringis keerutab.
Üks neist liugleb kuuse latva, talle tasa leelutab: "Ei su õde enam ole
Lihtne metsakuuseke..
ta kui murueide tütar, seljas särav kuueke.
Käes tal küünlad värvilised, kannab hõbetähte peas...
nagu muinasjutus elab suures saalis, laste seas.
Maga, maga, väikeveli,
küllap suureks kasvad kord.
Seni külmataat sind ehib
kaunis on ta härmakard..."
Laulis lumehelves une kuusepoja laugele
Laenas tiivad tuulesõbralt, lendas jälle kaugele...
Nagu üleval nõnda all
Kinni püüa lumepall
enda sisse rahus vaata
siis on kinke elult loota
Elu saadab kinke häid
silitab Ta heade päid
täitunud Su jõulusoovid
südamest need Sulle loodi
Tänan ingleid ja kõikevõimast, päkapikke ja ise-ennast
elu ongi rõõmus jõuluaeg
kus imesid Sa alatasa näed.
Küll olen tobukene ma
naeran hi-hi-hi ja ha
Jõuluvana ei usu ma !
Pikupäkast rääkimatta !
Emale ma lõksu sean
kes sussi sisse toob mul head.
Öösel üleval ma olen
ootan,ootan nii mis kole !
Ema kukil ei näe ma
kuid sussis keegi krabistab !
Ennäe imet ! Päkapikk !
Välimuselt pikk kui tuletikk .
Peened jalad -
kotis maitsvad palad .
Ja veel,tervitab mind !
Oh,sa pisikene lind !
Miks üleval sa küll oled !
Paha laps sa nii ju oled !
Kes siis luurab päkapikku!?
Lühikest ja sõbralikku .
Null , üks ,kaks ,ja kolm
ja kadunud ta on kui tolm !
Tolm see keerutab end üles
mina ärkan ema süles.