sulgub uks
ja selle kaja värisema paneb maja
päkapikul sõit on sees
külla tuli jõulumees hilja
gnoomid vaidlevad veel ruttu
laulab kumb või muidu juttu
teeb kui teine tõmbab uttu
haldjat
heidutab see kära
tema tahaks minna ära
metsa kus ei ole paha
ja kus keegi hambaraha
padjalt otsima ei tule
ega jõuga silmi sule
nagu näiteks mantlis mees
lusikaga kohe teeb
tahad metsa? kohe saab!
kuuseni vaid meeter maad
küünlaleekideni ka
põleb kuusk ja põleb tuba
küsin jõuluvanalt luba
kas võin äkki minna
siia-sinna joostes linna
vatti mida panna ninna
salmi lugemiseks vaja
pole leida terves majas
milleks vatt, siin alles lebas
paarikene sigarebast!
tule aga siia, poju!
saame kõhu täis ja koju
Nüüd süütame jällegi küünlad,
las soojendab südant see lõõm,
siis põlegu ära kõik mured
ja alles jäägu vaid rõõm!
Jõuluõlled vahused,
piparkoogid jahused.
Verivorstid meetrit viis,
alles õiged pühad siis.
Jõuluvana kullapai,
ära pane pahaks,
et mu vennas selleks talveks
uusi uiske tahab.
Vend on alles hällis vakka,
ta on minust pisem,
seni kuni käima hakkab,
uisutaksin ise.
Nüüd süütame küünlad,
las soojendab südant see lõõm,
siis põlegu ära kõik mured
ja alles jäägu vaid rõõm!
Kõige ilusam kuu on jõulukuu,
kõige ilusam puu on jõulupuu,
kõige ilusam mees on jõulumees,
kõige ilusam aasta ootab ees !
Nüüd süütame jällegi küünlad,
las soojendab südant see lõõm,
selles põlegu ära kõik mured,
ja alles jäägu vaid rõõm .
Ilusat imedesse uskumise aega !
III Eesti jõulud.
Jõuluvana kullapai
too mul kingiks moskvasai.
Muud ma eriti ei taha,
kui siis veidikene raha.
Pühadeks mul plaanid valmis
nendest räägin teisies salmis..
Plaanid on mul väga suured,
tuppa toon ma jõulukuuse.
Õhtul sõidan võrriga,
koos armsa sõbra Lärriga.
Iz Planeta minu mudel,
külgkorvis viinapudel.
Jõuluaeg on üldse tore,
juua saab siis nii mis kole.
Alles uuel aastal ärkan,
taskud tühjad,kahjuks märkan.
Aiskellade habrast tilinat
ammustest aegadest tilgub...
Küünlavalgusest kuldset helinat aknaist ja südameist vilgub...
Taas süütame kodudes küünlad, las valgustab südant see lõõm.
Nii põlegu ära kõik mured ja alles jäägu vaid rõõm!
OLEN ALLES PISIKENE,
LÜHIKE ON MINU LOOKE:
"KALLIS JÕULUVANA, TERE!
PALUN ANNA PIPARKOOKE!"
Üks aasta vaikselt välisukse sulgeb,
ta puudutusest alles link on soe.
Uus juba akna taga hüüiab
ja läve peale jalaga taob.
Vaikselt möödub vana-aasta öö,
rõõmsalt kell.uut-aastat lööb.
Õnne toogu aasta uus.
kõike head ja veel palju muud.
Olen ju alles väike,
kadunud on praegu päike.
Päkapikk veel pisi-pisi
mina juba kinke küsin.
Päkapikk kingi tõi
alles siis, kui köögis sõin.
Jõuluvana juba teel,
kingid valmis pandud reel.
Kõige toredam kuu on jõulukuu
kõige toredam puu on jõulupuu
kõige toredam mees on jõulumees
kõige toredam aasta on alles ees.
Nyyd süütame jällegi küünlad,
las soojendab südand see l99m,
siis põlegu ära kõik mured
ja alles jäägu vaid rõõm.
Jahimehe Jõulud.
Jõulud jällegi on käes,
jahimees see aknast näeb
siga lükkab treppi paigast!!!
Läheks välja, annaks kaigast
kus sas tohid, helde aeg,
käes ju jõulurahu aeg!
Seale siis jõudu soovib,
kuid ei siga sellest hooli.
Minekut teeb alles siis,
kui koos võetud väike viin.
NAERATUS
Pliiats hetkeks peatub suus
Sùda kinke ihkab
Väike tùdruk òhinal
jòulusoove mòtleb:
Olen saanud juba nònda suureks
et mu suusad mulle jäänud väikseks
neid ma kohe tòesti uusi vajaks...
Minu uisud alati on teiste vanad
kui saaks ùkskord päris omad..
luitund värvikarpi silmates
märkab, pliiatseid sealt kadund,
osal terad katki, mòned jupiks jäänud
Tahaks saada päris uue karbi
et vòiks teha oh mis kauni pildi!
Ometi ùks soov veel sùdames.
Läbi akna pilgu suunab tähistaevasse
ja siis kogu hingest lausub oma jòulusoovi:
Ah, kes teab kas tuleb ùldse talve –
igal aastal polegi ju suusailma
kui vanadele uiskudele paneks valged paelad
näeks nad välja kohe nagu uued
siis saaks sellel aastal veel ka ilma läbi
ja pliiatseid ehk saaks ka edaspidi
ja tea, kas ongi tuju joonistada...
AGA
KUI VÓIKS INGEL TULLA SIIA ALLA
RÒÒMUSTAMA MINU ISA – EMA
NENDE PALGEILT KUI NÄEKS NAERATUST
NENDE KESKEL KUI NÄEKS ARMASTUST
KINKI SUUREMAT EI OSKAKS UNISTADA.
SIIS MUL ALLES OLEKS MIDA JOONISTADA....
Talvine valgus toob une,
süütu vaibaga katab kõik teed.
Üle tänava puistunud lume
alles kevadel korjavad veed...
vat kus alles jõulumees,
sõpru tal on igas ilmakaares.
kõike meid ta meeles peab
tegijatest esireas.
tuiskab ringi see mees
ja rõõmu toob ta meile kõigel.
lapsed rõõmsalt kilkavad
ja kalli teha ihkavad.
sooviks oleks mul ka see,
et sõbraks oleks kõigile.p
eagi läbi on see päev ja
jõulutaadil puhke aeg.
aasta pärast uuest,
mis tiksub üsna kiirest.
Kadunud on ilus suvi,
õues jälle pehme lumi,
lapsed jõulutaati ootvad,
kingitusi temalt ootvad.
Mulle jõuluajal kästi,
õpi salmid pähe hästi,
aga nüüd mu salm on otsas,
kuusepuu on alles metsas.
Metsas üksik kuusk om mures
nukker on ta meel
jõulukuusk ehk kuskil peres
ikka puudab veel
Miks ta peab siin külmetama
üksi metsa sees
kui võoks lapsi rõõmustada
seistes mende ees
Miks ei tule mõni taat
hobusega metsateel
hõiskaks:"Vaat kus alles saak!"
viiks ta koju reel
Siis ta ümber kisa kära
palju rõõmsaid silmi
teda näevad ehtesäras
on see unes või on ilmsi
Siis korraga me nukker kuusk
seal unest äkki virgub
ses`suunas sahisemas suusk
kus puuke uhkelt sirgub
Nüüd suusataja seisma jääb
just kuusekese ette
"Kui ilus puu" ta kohe näeb
haarab raieriista kätte
Mees kuuse laseb juurtest vabaks
too õndsalt kukub alla
hetk hiljem lebab maas kui magaks
nüüd tee tal unelmaisse valla
Kuule kallis päkapikumees,
palun ütle jõulutaadile.
"Et mina alles väike mees
ja salmi ma ei oska veel".
Jälle käes on jõulupühad...
alles olid jaanid.
Juba õues lumehanged,
sõitmas ringi jõulutaat
suure uhke saaniga.
Ees tal põhjapõder,
tagaistmel kingikott.
Me ehtisime täna kuuske,
no küll sai alles ilus puuke.
Ta kauneid hõbevärvi ehteid kannab
ja küünaldega endast märku annab.
Ma vaatan seda uhket jõulupuud
ja hetkeks kaovad mõtted muud.
On headus täielikult võitu saanud must,
sest nõndapalju soojust õhkub kuusepuust.
Oh, jõuluaeg, kuis südame teed hellaks
ja muudad hinge helisevaks kellaks.
päkapikk
mina olen alles väike,
õhtul teenma oma käike.
Lapsi piilumas ma käin,
teistele see lahe näib.
Rasket kotti kaasas tassin,
vahel kaua aknal passin.
Kommid vaikselt poetan sussi,
ruttu jooksen oma bussi.
Sõidan läbi lume valge
kuni jõuan oma tarre.
Seal mind ootab ehteis kuusk,
laual jook ja pidujuust.
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.
Karl Ristikivi
Täna käes teil kullast pulmad,
alles jäänud tunded hellad.
Taat on tugev, memm on kärmas,
koos teid näha on nii armas.