JÕULUD SOOJAL MAAL
LEELO TUNGAL

SOOJAL MAAL EI OLE LUMEMEMMESID,
JÕULUKUUSKE KEEGI SEAL EI EHI…
ÕNNEKS ON SEAL OMETIGI EMMESID,
ISSISID JA IGASUGU MEHI,
KES KA TEGELEVAD JÕULUTÖÖDEGA,
ÕNNEKS ON VIST SEALGI PEOD JA PILLID.
PÄKAPIKUD KÄIVAD NIUDEVÖÖDEGA,
JÕULUVANAL EES ON PÄIKSEPRILLID.

PÕHJAPÕDRA ASEMEL ON ANTILOOP…
TSS! EI TOHI EHMATADA TEDA –
MUIDU PANEB PLEHKU!
SÕBRAD, SEE ON HOOP,
KUI TA JÄLLE KAOB KOOS KINKIDEGA!

Jõuluks lumi sulas ära,
jõuluvana vana mära
põhjapõdra asemele vankri ette sidus.

Ja et vanker raske, seni
jõuluvana väike peni,
rõõmsalt haukus, maha kargas, vankri kõrval lidus.

Pikk ja raske tee tal taga,
ärme palju norime,
kui me uksest sisse vajub
jõuluvana porine.

Ega palju ma ei taha,
müü mu vana auto maha,
kingi uus siis asemele,
Uue aasta väljalase.
Liisingusse ma ei soovi,
pane lihtsalt minu hoovi.
Kui ms ükskord suureks saan
täidan Sinu soovi ka!

Aasta algas, kõik on hea
valitsusel valutas siis pea.
Ansip tegi kõva kära
viiski pronksist mehe ära.
Savisaar on kuri mees
asemele tahab näärimeest.

Tänutundes, küünlasäras
saatke vana aasta ära.
Asemele võtke uus –
kaksteist uutmisnäolist kuud!
Toogu nad erksust meelele,
häid, tarku sõnu keelele!
Kodudele õnne kandku,
tegudele hoogu andku!

Kopp kopp ukse taga
see võib olla jõuluvana
mis ta siis meilt jälle tahab?
mul ei ole üldse raha ..

Tööl mind jälle lasti üle,
palgast ilma jätis ülem.
Jõulupreemiast võin vaid unistada,
seda lastele pean tunnistama.

uusi uiske te ei saa
aga äkki järgmisel aastal?
hoiame kõik koos me pöialt,
verivorsti asemel
me jõululauas imeme nüüd pöialt.

Mul meel on mustja tuju paha
sest lund ei ole sadand maha
nüüd siia sõita saaniga
Taat tulla ei saa põdraga.
Kui jõulutaat ei tulla saa
tema asemele astun ma ,
sest ega ilma kingita
või jätta õde,venda ma.
Ma pliiatsid mis terved veel
panen pakki oma vennale,
mu nukk mis üsna kenake
saab kingiks õeraasule,
ja isale teen paki ka
ta kingiks ema salli saab,
aga ema paki sisse siis
panen kommiraha -krooni viis !
tal meeldib poes sopata,
las ise kommi ostab ta.
Aga omale ? Oh kus on häda,
ei või ju ise pakki teha !
Kuid pole miskit parata
sell aastal jään ma pakita...

Jõulumees!!!

HUVITAV KAS PÄKAPIKUD
KIRJA TÕID SUL KÄTTE.
MUIDU MEIE PERE JUURES
JÄÄD SA SUISA HÄTTA.
VANAEMA ON MEIL NÕUS
KANDMA KA T-SÄRKI.
VANAISAL ASENDA
KA MISKIT SAMA VÄRKI.
ISAL SOKID KÄIVAD KA
PÜKSI NUMBRIT SA EI TEA.
LAPSED KOMMIDEGA NÕUS
AUTO KÄIB SUL ÜLE JÕU.
MUL TOO RAHA ASEMEL
ARVUTI, MIS TASEMEL.
LOODAN MA, ET SOOVID KA
SULLE KÄTTE JÕUAVAD.

ma otsisin päikest
kuid leidsin kuu
su silmade asemel leidsin ma suu
su tunnete asemel oli vaid naer
ning lõpmatult mõttetu tundus see vaev


sa olid nii külm, nii kalk ja nii kõle
et südamel, vaadates sind, hakkas kole
ma pöördusin ära, sain rahu ma taas
kuid päike jäi ikka leidmata.

Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.

Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.

Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi teda ei näeks, ja tema teisi,
sest õnne ta nüüd vihkab ja päikeseloojangut ei salli.

Päike mis läheb looja, meenutab talle ta kunagist õnne,
kuid ta ei taha mäletada midagi mis hea,
ta teab ainult kurja..
ta ei naerata kunagi ja silmades sära ei leia,
ta ei nuta ega mõtle armastusele,
tal on kõigest ükskõik.

Üksik hing, kellel pole vaja mõelda teistele,
ta ei näe kunagi päikeseloojangut,
sest selleks ajaks kaob ta pimeduse varju,
et mitte näha neid kauneid värve,
mis meenutavad armastust.

Kuu varjus ta käib,
jälgib tähti kuid kunagi ei soovi midagi,
sest ta teab, et need soovid ei täitu kunagi..
ja seda ta ei tahakski,
ta on harjunud üksi olema,
ta ei taha armastust ega hoolt
ja õnne ei tahaks ta kunagi enam tunda,
sest see kõik viiski ta sinna kurbusesse.

Ei vala ta pisaraid, mis tulnud armastusest,
ta valab vaid verd kui näeb õnne,
veri mis voolab tal mööda põski, on kui pisarad,
verepisarad.

Kui algab päev kõnnib ta ikkagi mööda tänavaid
otsides üksikuid nurki,
põgenedes päikesetõusu eest,
et kaduda koos ööga..
ootab ta päikeseloojangut,
kuid mitte selleks et seda vaadata.

Päike on tõusnud ja kell lööb peagi keskpäeva,
kuid ei armastus ega õnn seda muuta saa,
et vihkab päevi see üksik hing,
kes tahaks looja minna igaveseks, et olla ainult öö..
see üksik hing soovib vaid olla kuu asemel,
et ei peaks ta põgenema päikese eest.

Pole keegi öelnud et talle ei meeldiks päev
talle ei meeldi vaadata õnne,
sest ta vihkab seda,
talle ei meeldi näha ega tunda armastust,
sest sellepärast ongi ta nüüd üksik hing.

Armastust sai ta tunda,
kuid ta sai liiga palju haiget,
ja haavad ta hinges ei parane mitte iilagi,
ta tahaks vaid leida veel üht sellist hinge,
kes oleks sama üksik nagu temagi,
ja põgeneks koos armastuse eest.

Veel üks üksik hing,
ja elu oleks parem,
kuid kurjust ja kurbust ei võtaks talt miski,
need on ja jäävad ta südamesse,
süda, mille asemel on kivi
süda mis on jääs,
ja mitte keegi ei saaks seda üles sulatada..
isegi mitte päike, sest selle eest ta põgeneb..

Süda kui jää ja hing kui kivi
on murdumatud,
sest nad ongi nii palju murtud,
et enam rohkem ei saa..
talle haiget teha, ega südant murda,
ja ammugi mitte armastust tundma.

Igas öös võib ta näha õnnelikke hingi,
need teevad talle haiget, ja panevad ta verepisaraid valama,
sest sügaval hinges ta tunneb kadedust
miks just tema ei saa enam õnnelik olla,
kuna teda on armastus tapnud,
ta meeli mürgitanud,
ja pisarate asemel verepisaraid valama pannud.

Ta magab päeval, ja näeb und,
kus armastus on sama kaunis kui reaalses elus,
kuid talle on need õudusunenäod,
ja kõige jubedamad hirmud mida ta näha ei tahaks.

Kas on veel keegi, kes kannatab nii,
kes oma kannatusi ei tahagi lõpetada,
kes tahapki nii elada,
üksinda ja üksinduses,
kes ei taha tunda enam armastust mis nii kibe ja valus,
kes ei taha õnne mis lõpuks elu hävitab,
ja nii saigi temastki üksik hing..tänu õnne ja armastusele,
millest ta enam kuulda ei taha..

See üksik hing leidis tee,
ja loojus koos päikesega
nüüd on ta ainult öös, kuhu loojus koos teise hingega,
nad ei ela just õnnelikult,
sest mõlemad vihkavad armastust...

Viktor Traktor jõi piima
Ildur Sitapildur imeviina
Kohale ilmus ka Tihemetsa Tiina
Kes kaasa võttis Rosina Riina

Viktor jõuluks tahtis vatti,
Selle asemel sai vastu tatti
Ildur soovis purgi moosi
Selle asemel ta viidi kolhoosi

Tiina tahtis kanget viina,
Selle asemel sai lahjat piima
Tuppa astus ka Rosina Riina,
Kes kohe rotti lasi viina.

Minu isa!

See luuletus on minu isast
kellest paremat pole olemas
Vöibolla ta vahest kaitseb mind liiast
aga ma pole temas midagi muutmas

Ta oskab olla hea issi
ja vahest liiga palju targutada
Ta teab millal öelda et minust ei tule missi
ilma et mind kurvastada.

Ta on ka majapidamises väga osav
ja kõik toidud on super head
Muidugi on tal õigus kaa selles osas,
et kui ma teda ei kuula teen ma jälle vea.

Mida vöiks veel tahat ühelt isalt
kes on lihtsalt üle kõige
Ta kestab meie vingumist, nii visalt
ta on ainuke kes suudab, see õige.

Kui peaksin olema sinu asemel
siis saadaksin end juba Narva
aga kuna sa oled nii heal tasemel
siis soovin sulle heas isedepäeva!

MITTE MIDAGI SIIN MA
EI TAHA TEHA ILMAS
ON MINU HOBIKS LAISKUSKUNST
JA UNELMATES SILMAD !

MA PAREM RANNAS LAMAKSIN
JA VAATAKS PILVESÕUDU,
KUS ON MUL SEE ENERGIJA,
MIS ANNAKS MULLE JÕUDU ?

MIS KASU OLEKS SELLESTKI,
KUI ROHTU PEENRALT KITKUKS,
MA PAREM TURNIKS PUUDE PEAL
JA KUSKIL KÕRGEL RIPUKS !

NO MIKS MA PEAKSIN RASSIMA
JA VÄSITAMA ENNAST,
MA PAREM SUURE LINNUGA
MAAILMAS RINGI LENDAKS !

MIKS PEAKS MA TAGA AJAMA
SIIN RIKKUST MITUT KAUDU,
KUI VÕIKS JU SELLE ASEMEL
VILET LÜÜES LAULDA LAULU !

Jõulud juba varsti käes,
Seda sa ju ise näed.
Kuigi veel ju pole lund,
Siiski näed sa jõulust und.

Vahest mõtled, küll on kurb,
Lume asemel on muld.
Juba varsti lumi sajab,
Lumega kattunud kõik majad.

Hommikul sa vara ärkad,
Kingitusi kuuse all sa märkad.
Jooksed kähku kuuse alla,
Lased jõulutunded valla !
:)

Pruuni värvi olid su silmad.
Nad lugesid läbi mu ihu ja mõtted.
Puurisid ajugi auklikuks.
Tegid hinge endalegi talumatuks.
Nüüd su silmade värv on värvitu.
Ihu ja mõtted jäänd laokile.
Aju asemel kui aseaine.
Seda nimetatakse nüüd vaid -
abieluks.

Mu südamel on halli vihma nägu
ja silmist pleegib mere sinakas kristall.
Ja aegki venitab ühtainsat pikka vagu
või on ehk suksu muutund kronuks tal.

Uus aastatuhat meil ei muuda miskit,
võib-olla hetkel korraks luban endil viskit.
Kui suunurk korraks keeldub gravitatsioonist
ehk luban projekti asemel lihtlabast joonist

Emake loodus.


Tähine taevas ja liivaluited,
kuskilt kostumas öökulli huiked.
Tuul keerutab liiva seda,ei sega miski teda.

Seal ülal paistab justkui ``Tee`` tähe säras,
mis tuntud,teatud.... igal inim hingel.
Pärimustesse see ``linnutee`´ nime all kantud
Rahvailt-rahvastele muistendeis ta sõnum edasi on antud,
mõista,et tähistaeva lummust,
kuu kiirte sära.
Sinna juurde on kuulunud ka lõke ja selles hõõguvad söed.
Lõkke leek et saada sooja,kui päeva soojendanud päikese kiir läinud on looja.
Sütest soojal asemel uinuda mõnus,
silmitseda taevalaotuse avarust,
kasutada Maa Emalt saadud saladust,
sosistava tuule toodud sõnu.

Selline on loodus:tule,tähtede,päikese ja kuu sära.
Palju mõistmatut kõiges selles,meie inimkonna jaoks arvata tuleb veel ära.

Loodus aga aastast -aastasse ajaga käsikäes ruttab.

Väike plikatirts tõttas paljajalu
üle kruusase tee.
Teravad kivid kriimustasid halastamatult
tüdruku õrnu roosakaid jalgu.

Valus, ai, kui valus!
Lapse helesinised silmad
täitusid soolaste pisaratega.
Ta jooksis edasi.

Vesi ei mahtunud
enam silmisse ära
ja voolas tüdruku
erkkollasele satsidega lemmikkleidile.

Eemal terendas roheline aas.
Tirtsu valust moondunud näole
ilmus pisike naeratus.
Veidi veel ja siis on hea...

Oma kujutelmades ta juba kõndis lillelisel väljal,
rohulibled tundusid lausa vatina,
muru tegi õrnalt pai
hellaks muutund jalgadele.

Mõni samm veel...
Ja tüdruk astus unelmate aasale.
Äkki, selle asemel, et rõõmustada,
ta seisatas.

Seal õitsesid ju lilled,
ei neid saa puruks tallata.
Nukralt astus lapsuke
kividele tagasi.

Jätkus teekond valusalt,
kivid veelgi teravamad.
Pisarad taas täitsid silmi,
ei kuivaks jäänd ka kleidike.

Hoolis plikakene rohkem lilledest kui iseendast.