Põleb kuusk ja põleb tuba,
päkapikud vingu sees,
kuulge, kuulge tuleb juba
laste sõber pritsimees.
Kingitused haarab kaasa,
lippab kiirelt üle aasa.
Päkapikud silmad vees,
nutma jäävad suitsu sees.
Pritsimehel pole mahti,
kiire tööpäev läheb lahti.
Punakuue selga veab,
habemegi ette seab.
Jõuluvanaks muutub mees,
rõõmsad lapsed tema ees.
Kui olin veel väike,siis uskusin sind
nüüd tean,et peteti mind!
Küll oli see hale,küll oli see kole,
kui teada sain,et sind üldsegi pole.
Nüüd salmi lugedes seisan su ees
ja mõtlen kes on seal habeme sees-
on see isa või onu Ott?
Ah,peaasi,et kopsakas kingikott!
JÕULUMEHE VALGE HABE KASVAS SUVEL MAANI,
NÜÜD ON HABEMEGA HÄDA SE EI MAHU SAANI,
KÄIES TAKERTUVAD JALAD
KÜÜNLA PAISTEL HAKKAB PALAV.
ISUB TOOLIL IKKA PAHA,
HABE NAGU VAIP JÄÄB MAHA.
ÄKKI TULI MÕTTE PÄHE.
KUI NÜÜD JUUKSURISSE LÄHEKS,
HABEME SEAL AJAKS MAHA:
JAH SEE MÕTEPOLE PAHA.
LÄKS JA LÕIKAS,
KUID OH IMET,
ENAMJÕULUMEHE NIME,
TAL EI SOBI KANDA
MAIKEN PÄRNIK
Jõuluvana vaata mind ,
mina veel ei tunne sind.
Teen su habemesse pai
kui on valus ütle "Ai"
Elus võib olla nii,
mõeldud üht kuid öeldud teist!
Kui ükskord saabub kriis,
mis siis võib saada meist?
Vaid kindel meel
raskel hetkel kaitseb Sind!
On koos meil hea sel teel,
kallis sõber usu mind...
Mõnel sünnipäev võib olla,
jõuluajal või kuidagi nii.
Kas toob see saajale siis õnne?
Või hoopis nukraks muutub meel?
Ei jõululaps pea kartma talve,
jõuluvana või kuusest malakat.
Pigem hoidku tervist karget,
ei enam kehti habemed ja parukad!
Jõuluvana - jube pätt,
mütsiks peas on ema rätt.
Habemeks on sauna nuust,
tuttav hääl tal tuleb suust.
Sellest veel siis ikka vähe,
ajab mulle kärbseid pähe.
Et ta olla kaugelt tulnud,
väsinud ja läbi külmund.
Täitsa lõpp on aga see,
siis kui tuleb jõulumees,
igal aastal ühte moodi,
isa just on läinud poodi
vanaisa jõulusalm
Tere, habemega mees
olen vilets vana mees
mul ei seisa salmid peas.
Siis kui seisan laste seas,
oma lastelaste seas
nende nimed on küll peas.
Kui ma kõik nad loetud saan,
kas siis paki kätte saan?
Jõuluvana valge habe
kasvas suvel maani.
Nüüd on habemega häda
see ei mahu saani.
Käies takerduvad jalad,
küünlapaistel hakkab palav.
Istud maha, jälle paha
habe nagu vaip jääb maha.
Iga laps siis peale astub,
kui talt kinki võtab vastu.
Hobu jookseb läbi laane,
üle järve jäise kaane,
jookseb mööda talviseid
kitsaid käänulisi teid.
Ohje aga hoiab rees
valge habemega mees.
Seal, kus aknad säramas,
peatub hobu väravas.
Nüüd vaata habemega meest:
ta võtab suure koti reest,
lööb käega mantlilt lume maha
ja astub maja ukse taha-
KOP, KOP, KOP!
jõulu öösel tuleb vana
märkab tuba säravana,
peidab kuuse alla kingi
ise läheb ostma kingi
jõulu öösel vaikne on
kella seier teeb ting-tong ,
lõbus habemega mees
laulab uhke saani ees
Armas Jõulumees
Kui väike veel olin,
siis uskusin Sind,
kuid nüüd mulle tundub,
et peteti mind.
Küll oli see hale,
külle oli see kole,
kui teada sain,
et Sind üleüldsegi pole...
Nüüd salmi lugedes seisan Su ees,
ei tea kes on seal habeme sees,
kas isa või onu Ott,
pea-asi olgu kopsakas kommikott:)
on ilus aeg,see jõuluaeg
mu silmis siis vaid rõõmu näeb
on kaunis puu,see jõulupuu
siis süüdatakse küünal suur
on ilus laul,see jõululaul
kui kõrvus kostab aisakell
on tore mees,see jõulumees
kes seisab minu lapse ees
on seljas kott.suu habemes
ta parim sõber lapsele
oh jõulumees,oh jõulumees
sa võinud minu SÜDAME
Issi mul on tore mees,
mängis kord mul´jõulumeest,
sain siis kohe aru ka,
päris jõuluvana pole ta,
Mõtlesin,et mis siis ikka,
vaja krutskeid teha ikka,
kui siis sülle istusin,
tal habemest ma kiskusin.
Kingi sain ma ikka kätte,
sest ma olin liiga väike.
KENAD JÕULUD OLID MEIL !
KAS PÄKAPIKUD KÄISID TEIL ?
MEIL KÜLAS OLI NAABRI ATS,
TAL HABEMEKS OLI MARI PATS...
Vaesel väiksel päkapikul
saapad läbimärjad
Kes küll rikkus ilmastiku
sel, kel palju käia
Tassi nüüd veel taskurätti
kommikotil lisaks
Nohu vaevab väikest ätti,
reuma kah teeb viha
Vaat kui kisub aevastama
poetades just kommi
Vaat kui kisub aietama
laps kui kõrval ongi
Ju tal usk siis otsa lõpeb
jõuluimedesse
Sajaks lund! on päka mõte,
kasvõi habemesse
Küll siis tõttaks kommi viima
taga jäljerida
Küll siis jõuaks külla, linna
poleks miskit viga!
Jõulumehe valge habe kasvas suvel maani.
Nüüd on habemega hädas-see ei mahu saani.
Käies takerduvad jalad, küünlapaistel hakkab palav...
Istub toolil-jälle paha, habe nagu vaip jääb maha, iga laps siis peale astub, kui talt võtab kinke vastu.
Järsku tule mõte pähe-kui nüüd juuksurisse läheks, habeme seal lõikaks maha, jaa-see mõte pole paha.
Läks ja lõikas...
Kuid oh ime! Enam jõulumehe nime tal ei sobi kanda.Kes küll uue habeme suudaks talle anda?
Nüüd on häda hoopis suurem, vantsis kähku arsti juurde.
Arstionu võttis vatti, vatiga ta lõua kattis...
Kõikjal käib nüüd jõulumees valgest vatist habe ees!
On jõuluhullus saanud hoo
pea igas peres nüüd
pead laias kaubakeskustes
on ainus siht ja püüd
Sebid sinna-sebid tänna
tedmata on kindel siht
Peata aeg-sa sõge puuslik
ja kaenla haara saunaviht
Ka saunalaval kohata
võid habemega meest
ja luuletust võid lugeda
ju kõva leili sees
Kui sa keset ööd ärkad tundes,
et üks paks habemega mees sind kotti topib
siis tea, et keegi on sind kingituseks soovinud.
jõuluvanad saabuvad
neile õlut pakun
ja kui sellest joobuvad
habemed neilt katkun
ja kui ära tunnen sõbrad
kutsun tuppa ka nende põhjapõdrad
Jõuluvana vintis peaga, kogemata magas seaga.
Kuna ta oli väga hea, viljastas ta selle sea.
Nüüd laudas kõigil tuju mega, põrsad kõik on habemega.
Kaminas tuli,
halg vaikselt praksus.
Keegi,keegi tuli,
kõik korraga koos hõiskasid.
Nii tasases,ärkavas tantsuhoos
su südamele laskus Jõulutunne.
Hetk lapsepõlvest,
mil vajusid unelmaunne.
Kuis taga igatsed seda,
hinges nii ammu veeritud rida,
salmist,mida laulsid kord valges habemes Taadile,särasilmselt.
Ise nii avali,avali,
uskudes teda kogu oma hingeväega.
Järele lehvitasid kaua,
kaua oma tillukese käega,
ta härmasele lahkuvale saanile.
Jõulumehe valge habe,
kasvas suvel maani,
nüüd on habemega häda ,
see ei mahu saani.
Kuidas Pakane meid kimbutas
(Pille Naur)
2006
Ükskord talvel õige karmilt Pakane meid kimbutas,
madalate kraadidega hirmutas ja tembutas.
Maad ja veed ta üle tõmbas oma jäätund kämblaga,
inimeste põski peksis peene jäise vemblaga.
Ninaotsast näpistas ja varbaid-sõrmi pitsitas,
ise oma habemesse kahjurõõmsalt itsitas.
Pagendas ta väljast tuppa ka kõik õueasukad,
kellel hõredaks jäid seekord pehmed soojad kasukad.
Ühtki üleliigset lendu vareski ei lennanud,
puud jäid tardumusest kängu - külm neid oli emmanud.
Kui nüüd selle kurja moega tühjaks jäänud oli õu,
Pidas vana Pakane veel isekeskis veidi nõu.
Igavusest otsustas ta tulla tuppa järele,
põhjustades meelehärmi kogu inimperele.
Igal pool, kust läbi pääses, tegi ta suurt pahandust!
Mõnes kohas kinni kiilus mitu selle maja ust,
teisal jälle võttis kätte, külmutas ta kraaniveed,
pärast põikas jälle välja, jäätades kõik sõiduteed -
seda lõbu endale ei saanud ta ju keelata,
ahnel pilgul püüdis kõiki kokkupõrkeid neelata.
Siiski talle sellest naljast ikkagi veel väheks jäi,
veidi mõelnud, oma põuest külmakraade juurde tõi.
„Nüüd vast huvitavaks läheb!“, mõtles ta ja maigutas,
kiirelt iga asja ette tõkkeid juurde paigutas.
Küll ei käivitunud autod, küll ei sõitnud mõni buss,
lõdisesid, turtsusid ja lõpuks tegid lihtsalt: „Vuss....“
Eriliselt lõbu pakkus Pakasele aga see,
et ta mõnes kohas kaanetada kinni sai ka kaevuvee.
Kõige lõpuks nautis pilti, piiludes küll sealt, küll siit,
kuidas kõikjal jõudsal sammul kahanenud oli riit –
omaette rehkendades kuuri taga pidas aru,
hävitades nädalaga poole talve puudevaru.
Nõnda viimaks kõik sai tehtud, mõnuga ta hõõrus käsi,
tundis, et ta sellest kõigest pisut ära oli väsind.
Otsustas, et lubada ta võib nüüd endale ka puhkust,
oma kätetööde üle tundis aga siirat uhkust.
Eile õhtul nägin unes,
kuidas päkapikud lumes
pesid oma habemeid,
taevast sadas ebemeid
tere jõuluvana,
küll sa oled vana.
mina teen sulle habemesse pai
sina ütled ai ai.