kauneid jõule
soovin teile
täna õhtul südamest
et võiks homme
parem tulla
selleks hoidkem teineteist
süütan küünla
jõuluõhtul
toomaks rahu
hingele nii nukrale
küünlaleegi vaikne värin
toobki rahu hingele
kaunid jõulud
saabund kõikjal
valgeid helbeid
lendleb taas
rinnus tärab
ärev ootus
et ei lõppeks
kõik see hea
süütan küünla
jõuluõhtul
toomaks rahu
hingele nii nukrale
et jääks kestma
kaunis homne
selleks edu veel ja veel
Üks emake istub, tal murelik meel,
on käes jõuluõhtu, ta üksinda veel
ta ootab lapsi kes kodunt on läind
kas jõulude ajal ta näebki neid ?
üks kaugel õpib, teine käib seal tööl
kuid koju pole jõudnud kumbki veel.
Siis telefon laual lausa tirelit lööb
"Hei, memmeke armas, tubli oled sa meil
aastalõpuks koju võid oodata meid !"
Läeb naerule nägu, murekortsudki läind
need sõnad ta hingele rõõmu teind,
ta tunneb kui nooremaks läinud just
hing täis on rõõmu ja õnnistust...
Isegi jumalad võitlesid ,
kes omas merd ja kes taevast .
Kõik heitlesid ,
et pääseda higist ja vaevast .
Kadunud põlvkonda hävitas sõda
ja valu mis määrati nooruse hingele .
Neid tappis enda verine oda
ja väärt kummardust kingiti kangele .
Võib olla mälestus hoiab neid meeles,
nende vaev ja raskused.
Nende nimed rändavad mitmes keeles,
nende intelligents ja oskused.
Nemad ongi meie alus,
meie kaitse ja minevik,
nendest rääkida minul on valus,
hirm vaadata, kui tume on tulevik.
Me olime võitlejad enese eest,
nüüd oleme sõjast taastujad
Mis tuleb, mis ootab meid ees ?
Kas saavad meist jälle need laastajad ?
elus on teid mida valides tead.
et neil suunadel liikudes teed suured vead,
aga valid neid siiski
ja ei peata miski,
sest need vead on ju need,
mis on algul nii head.
kuid need vead sinu hingele annavad õppust
kus on armastus,kus aga tõeline sõprus,
Kurbus.
Tahti taevas on tihti
motted on risti,
pimedust on koikjal,
valgel lumel oisel tunnil,
metsa rajal,oue najal.
Piilud taevasse ja markad
tahesadu tarkab
uhe neist omale valid
haarad pihku,tuppa tirid
et onn oleks jaadav
kogu minu eluks.
Kaunis kui jaa jarve pinnal
saraks kui teemant ehtes.
Kurbus hetkeks motteisse vajub,
leiad end selili hangest ja sajus,
justkui pehmes sangis tajud,
argata poleks veel tarvis nii vara,
tunne nii varske
habras veel hetkel,
mojub hingele hoolivalt,hellalt,
taastades aegu,mis moodunud praegu.
Kurbus.
Tahti taevas on tihti
motted on risti,
pimedust on koikjal,
valgel lumel oisel tunnil,
metsa rajal,oue najal.
Piilud taevasse ja markad
tahesadu tarkab
uhe neist omale valid
haarad pihku,tuppa tirid
et onn oleks jaadav
kogu minu eluks.
Kaunis kui jaa jarve pinnal
saraks kui teemant ehtes.
Kurbus hetkeks motteisse vajub,
leiad end selili hangest ja sajus,
justkui pehmes sangis tajud,
argata poleks veel tarvis nii vara,
tunne nii varske
habras veel hetkel,
mojub hingele hoolivalt,hellalt,
taastades aegu,mis moodunud praegu.