Ei ole mul kulda, ei raha, ei muud,
kuid mul on mu huuled, mis annavad suud.
Kui lumisel teel sa kõnnid ja näed
mu ilusat nägu, siis sirutad käed
ja jooksed, et rapuvad rinnad kui mäed,
ning minuni jõudes näost punaseks läed.
Me seisame koos ja sinulgi muud
ei ole, kui nooruslik liha ja luud
ning tulised silmad nii säravad, truud.
Ja sust täpselt siin sul annangi suud.
Nii head kinki polegi saanud ju veel,
aitähh, minu kallim, mu kauneim juveel...
Häid Jõule!
Kuukuma on täna nii selge,
kõik pilved on kadunud.....
Mu elu nii kaunis ja helge,
ma olen armunud...
Oma südame usaldan sulle,
oma mõtted,sõnad ja teod.
Oma silmad,juuksed ja huuled,
väikesed käed ja hõõguvad peod.
Annan kõik,mis minu on hella,
et sina ja mina võiks saada
MEiKS...
Kevad
Nüüd jälle tulevad need valged ööd,
kus und ei saa ei taevas, maa, ei meri,
et inimlaste ootus-ärev veri,
kus ihad hinges hõõgumas kui söed.
Need valged ööd kui hõbevalged keed:
kõik õite siidilises süles
on sala värisedes ärgand üles,
ja mingit kauget laulu toovad veed.
Siis kuldseis juustes lehitsemas tuuled
ja suuris silmis salaline sära -
Kes kõik need unelmad mu ümber palmind!
Ja puna-punasemaks paisumas mu huuled -
ei suuda keegi suudelda neilt ära,
mis lugemata suudlusi sääl valmind.
Marie Under
Laps
Küll on ilus laps,
tal on väike aps.
Mis oleks aps,
see on tõesti ilus laps!
Soove on meil palju,
ronin üle kalju.
Küll on lastel laul,
ikka Paul,Paul,Paul.
Lastel pole aega,
ütlevad head aega.
Lapsed on nii ilusad,
ilusad ja pilusad.
Lastel silmis sära,
ära mine ära!
Sul on ilus pluus,
pildil number kuus.
Lapse huuled huuled huuled,
talvel külmad tuuled.
Kolm,kolm,kolm,kolm,
aknast tuisgab tolm.
Tule minu juurde,
mine koopa suurde.
Lapsi on tuhandeid ilmas,
kõikidel sära silmas.
Kui sa kuuled õhtu tuuled
tasa sulle puhuvad,
siis sa tead, et minu huuled
tervitusi saadavad.
Mu silmad on suletud, põsel on pisar.
Huuled on pilukil ja nende vahelt
kuuldub vaid Sinu nime.
Mõtlen vaid sinule, unistan vaid sinust,
elan vaid sinule, mõtteis mõlgub vaid armastus...
Suudlen su pilti, mis lebab laual mu ees.
Surun südame vastu su pilti ja kordan:
Ma armastan Sind!
Kevade saabudes,
plaanide laabudes,
näitab end päikene
mõnele suur ja mõnele väikene.
Kevade esimest heli sa kuuled,
kui surud kõrvad ja huuledki puule.
kevade esimest lõhna sa tunned,
kui vajud kastese rohu sees unne.
Päevad on pikemad,
ööd on soojad,
linnud ja liblikad kirevust loovad.
Tuul kannab sõnumit,
varsti on suvi,
kuhu jäi talv ja miks sulas lumi?
Mõtetes kaugele ära nüüd eksin,
mättale istun ja teen ühe Becksi!
Ma tunnen ilmas ühte neidu,
teist sellist kuskil vist ei leidu,
tal silmad kuldselt säravad
ja huuled on kui väravad.
ta huulte õrnalt roosa värv
ju tunsub mulle justkui järt.
mu süda igatseb ju teda,
ainult teadmata ju keda.
Ootus.
Kallis,kas kuuled,kuidas mu huuled
sosistavad su nime.
Kui ma sind ootan,südamest loodan,
et taas on sündimas ime.
Tahan su juurde,embusse suurde,
ootamast sind ma ei väsi.
Ükskõik mil tuled,kaovad kõik mured
tundes su tugevaid käsi.
Hiljem,kui lähed,ma kurvastan vähe,
teele saad kaasa vaid musi.
Ning kas me kunagi kohtume veel -
seda ma iial ei küsi...
sinda kujutlen rannal ma
seismas,kus tuul sasib hellalt
su pead.mu käed on ümber su kaela
ma huuled suudluseks sean.
õrnalt puhuvad tuuled
taevas kiirgab kuu
truudust vannuvad
huuled kui suule
langeb suu.
Hing on tühi ja puudub mõttelend,
kuid siiski võiks lihtsalt emmata Sind.
Ei mõtle ma seda, kui külgelöömist,
sest olen erand ja lihtsalt -mitte keegi.
Ei suhtle ja vestle me eriti enam,
ja "Jänku", kes päikesest tunduvalt kenam.
On tegudes-mõtetes kaugenend minust,
Mis teha? Kas lahkuda jäädavalt Sinust.
Sa ütlesid, et tunned puudust mu luulest,
kas see on kõik või varjavad su huuled.
Midagi sellist, mis pole mõeldud mulle,
vaid sellele, kes tõesti kallis Sulle.
Ma mõistan mu jutt on täielik mula
ja ise ma olen ju viimane tola.
Kes midagi tahab või püüab loota,
kuid tean, et Tema mind ei iialgi oota
" Unistus naisideaalist "
Kohtasin suvel Sind , mu ingel ,
kes Sa näisid magus kui kringel .
Sa olid nii võrgutav ja hea ,
et mul õnnest uimaseks läks pea .
Su blondid juuksed liikusid tuules ,
ja ma ei mõtelnud millelegi muule .
Su ilusad sinised silmad mind nõidusid ,
mu käed Su ümber põimusid .
Sa nõjatusid õrnalt vastu puud
ja mu huuled puudutasid Su ahvatlevat suud .
Puudutus
Su huuled puutumas mu keha
tunnen kuidas mõistus kaob
ole veel ja hoia seda
mida hetkel omaks pead
ma ei karda olla enam
pettekujutlus su peas
tahan tajuda su ihu soojust
naudingut mis hulluks ajab
vajan hellust,taevalikku kirge
kõike mis mind naiseks teeb
Tule mu juurde ja pane huuled mu suule
Sest nii on õige ja hea.
Tule ma hoian sind embuses.
Olen su lummuses.
Hellus iial hingest mul kao.
Süda meeletult mul rinnus taob.
Kui möödud minust siis hetkeks aeg peatub.
Oled nii kaunis, nii ilus, nii veatu.
Su õrn aroom mind hullutab, pööraseks muudab.
Tahaksin olla, tahaksin suuta.
Olla su süda, su meel, su hing.
Seniks kaugelt vaid imetlen sind.
Muudad mind suureks, muudad mind heaks.
Mis sest, et oled lihtsalt mul veaks.
Elus pole keelatud armastada, uskuda, loota.
Mis sest et lootus on lollide lohutus.
Seniks hüppan kaugust vaid hoota.
Ja liigun ringi maailmas nii tohutus.
Nüüd jälle tulevad need valged ööd,
kus und ei saa ei taevas, maa, ei meri,
et inimlaste ootus-ärev veri,
kus ihad hinges hõõgumas kui söed.
Need valged ööd kui hõbevalged keed:
kõik õite siidilises süles
on sala värisedes ärgand üles,
ja mingit kauget laulu toovad veed.
Siis kuldseis juustes lehitsemas tuuled
ja suuris silmis salaline sära -
Kes kõik need unelmad mu ümber palmind!
Ja puna-punasemaks paisumas mu huuled -
ei suuda keegi suudelda neilt ära,
mis lugemata suudlusi sääl valmind.