Jõuluvana saaniga
Valmistub oma pikaks retkeks
Aga lund ei ole maas
Ehk jõuluks tuleb ta, kasvõi hetkeks

Põhjapõder Rudolf-mees,
tõttab tähe-linnuteel,
Näärivana istub saanis,
vaikselt joriseb kankaani.

Tahtvad Uue Aasta teelt
põgeneda elu eest,
kõrgustes seal peitub oht,
ohutu vaid kodukoht,
hirmu näole toob rakett,
alla kukub sigarett...

jõuluvana istub saanis,
pea on sorgus, lõug see maani.
Oh mis häda oh mis piin,
kingikotist lõppes viin!

Piiripunktis kiire,kiire
kätte saadud väike diiler.
Jõuluvana istub norgus,
habe hall ja juuksed sorgus.
Suur on valu,suur on piin,
kotist leiti kokaiin.

Küll on ilus jõulupuu!
Puu peal jõulutäht ja kuu.
Puu all istub jõulumees,
jõulukingit koti sees.

JÕULUVANA TORE MEES
ISTUB KÕRTSI UKSE EES.
PEA ON SASSIS ,HABE HÄRMAS,
ISE KOLEDASTI LÄRMAB

KUS ON HOBUNE JA SAAN,
MINUL AMMU VALMIS PLAAN.
SÕIDAB SIIA ,SÕIDAB SINNA
EI TEA KUHU KÜLL NÜÜD MINNA.

LAPSED AMMU OOTAVAD,
JÕULUVANA HÕIKAVAD.
KUHU KÜLL ON JÄÄNUD TA,
SUURE KINGIKOTTIGA.

LÕPUKS KOHALE END VEAB,
JÕULUVANA IME HEA.
NAERUL KÕIGIL NÜÜD ON SUUD,
ÜMBER SUURE KUUSEPUU.

Hunt sai talveks uued püksid,
jänes uue karvamütsi.
Reinuvader,kaval mees,
istub omauru sees.

JÄNKUL PUHVIS SABA,
ISTUB KÄNNU TAGA.
HIILIB SIITPOOLT,HIILIB SEALTPOOLT,
KAS HUNTI ON NÄHA.

6aastane REIGO

Oi kuis armastan ma jõule,
külmataat ajab tuppa õuest,
küünlad püsti, tuli otsa,
põrsas orki, ehted kuuseotsa

Laual ootab väike pits,
sõbrad head ning pitsu Spitz
Kiunub õnnest väike loom,
head-paremat veel mahutab ta koon

Kõlab kell ja jõulumees,
ilmub uksel nagu naabrimees
Istub veidi salme kuulab
pärast klõmm ja väljas priima

Kuskil kaugel paistab kuma,
Aisakella tasa hääl.
Läbi lume vaikselt suman,
Keegi askeldab vist sääl.

Kuulen päkapiku juttu,
Põhjapõdra kabja häält.
Liigun kuma poole ruttu,
Järsku leian ennast säält.

Oh mis ime, mida näen,
Põhjapoolus silme ees.
Ühtäkki justkui imeväel,
Ees mul seisab jõulumees.

Kutsub kaasa, istub saani,
Sõnab “ aeg on minna mul”.
Habe uhke, mantel maani,
Põhjapõdrad minekul.

Kõik on süvenenud töösse,
Kingikotte saanis kolm.
Järsku kadunud nad öösse,
Maha langeb tähetolm.

Äkki ärkan, see vaid uni,
Kätte jõudnud jõulupäev.
Väljas külm ja kaunis lumi,
Kuuse all siis kinke näen.

Leian kirja, see on mulle
Loen “meeles mul sa väike veli”
Naeratan ja vaatan tulle,
Kõrvus aisakella heli.

Kirju kana muna sees,
istub päkapikumees.
Tema käes on õnnesoovid,
uueaasta kullaproovid.

Jõulu vana pikk ja lai,
talle meeldib juustusai.
Istub nurgas naerab valjult,
kinke kotis on tal palju.

läbi sahiseva saju,
liuglen alla - säravvalge,
piilun korstnasuitsus maju,
eidekest, kel pisar palgel.

vanamemme kodu aknast
hõljub piparkoogi lõhna,
istub pingil kurvameelselt,
ise pisike ja kõhna.

lapsed kasvanud on suureks,
kõigil oma pidupäevad,
harva saavad emakoju,
memme nukraid silmi näevad.

seepärast tõusen taeva üles
ja memmeke koos minuga,
siis Armastuse suures süles,
saab temagi veel särada.

Videvikus õhtu eel
ükskik saan veel metsateel,
Põhjapõder saani ees,
saanis istub Jõulumees.
Saanis paksu teki all
palju kingitusi tal,
sõidab laste juurde ta
kingitusi jagama.

Maha tuli kena lumi,
ammu möödas soe suvi.
Maja ees meil lumemees,
lund on täis kõik aiad, teed.

Saame lumesõda teha,
kuni jälle käes on eha.
Jõulukuuse tuppa toome,
jõulumeeleolu loome.

Toas on kena jõulupuu,
taevas täies säras kuu.
Taevas säravad ka tähed,
kingitusi veel mul vähe.

Varsti tuleb jõuluvana,
laua peal on praetud kana.
Õpin luuletusi pähe,
hääl mul laulmisest on kähe.

Päkapikud käivad juba,
ärevust nüüd täis on tuba.
Kohe tuleb jõulumees,
põhjapõdrad saani ees.

"Jõuluvana tuli nüüd",
lausus kooris laste hüüd.
Kingitused on tal rees,
ise istub saani sees.

Kingitusi saime palju,
aisakellahelin valju.
Kõigil on nüüd rõõmus meel,
lund ju sajab veel ja veel.

Jälle käes on jõuluöö,
lõppenud on koolitöö.
Varsti käes on aasta, uus,
sest, et käes detsembrikuu.

Mets on vaikses talveunes,
aga loomad suures mures:
ees on näärid, talvepidu,
kust saaks nääriks luuleridu?

Otsivad kõik ruttu - ruttu,
pole aega minna tuttu.
Orav, kohev saba taga,
hüüab: “Karu, ära maga!”

Jänes, hallivatimees,
kõigist loomadest on ees.
Temal ammu salmid peas,
peol ta istub esireas.

Päev möödus askeldus-rutus
ja toiminguis tares ja kojas.
Õhtul kuulati Püha-öö jutlust
Neitsi Maarja ja Jumala pojast.

Pea kirikukellade kaja
jäi kaugele metsade taha.
Nüüd ühes lumega sajab
suur rahu maa peale maha.

Öö läbi nüüd kuuse ees lauldaks',
küünla valgusel põgeneb uni.
Kesk hangesid madalas laudas
täna õhtul ka süüdati tuli.

Õues praksuvad aiateibad,
ja tuul noolib laterna tahti.
Täna loomad said kaeru ja leiba,
täna südamed helded ja lahti.

Kuu valvab akende taga
ja üleval siravad tähed.
Õues lumine pihlakas magab,
ja kaevuteel muinasjutt läheb.

Üks keerub õlgedel istub,
juus kuldne, käes oksad haljad,
ja sõimes pisike Kristus,
suu naerul ja jalad paljad.

Ja taeva sõjaväe hulgad
äkki sõime ümber on ringi,
ja igal redelipulgal
istub väike alasti ingel.

Too süda, mis rõõmule tõrges,
õnn vaesema onnigi mahub.
Au olgu Jumalal kõrges,
ja kodumaa väljadel rahu.

Põhjapõdrad saanil ees,
jõuluvana istub sees.

Laste juurde ruttab ta,
kingitusi jagama.

Jõuluvana tore mees,
istub rõõmsalt saani sees,
võtab suuna taevasse ,et saaks külla tulla sinule.
Jõulusoove ootab ta,et saaks neid ka jagada.
Jõulumees ta mõtleb kaua kuni kohale tal jõuab,
et sa soovid kõike head,teistele ja Talle ka.

Härmas on metsad ja valge on maa, metsa all sahinal sõidab üks saan, põhjapõdrad seal rakkes on ees,
Kes see küll istub seal saani sees?
Saan on küll väike, kuid koorem on suur,
koorma peal seisab suur jõulupuu.
Kes see küll olla võiks muu,
kui meile kõigile kauaoodatud jõuluvana!

üksi kodus istub juss
akna laual väike suss
elutoas on jõulupuu
väljas paistab hele kuu

Reinuvader sügab kõhtu,
kätte jõudmas jõuluõhtu.
Istub kuuse alla ta,
jõuluvana ootama.

Mööda pikka talveteed,
tuleb saan seal õhtu eel.
Põhjapõdrad saani ees,
saanis istub Jõulumees.
Palju kingitusi tal
suure paksu teki all.
Laste juurde ruttab ta
kingitusi jagama.

Kui jälle jõulud käes
siis päkkapikkud töö väes.
Koristame toast siis kõik kolu
see teeb meile jõulu meeleolu.
Meie juurde tuleb jõuluvana siis
ja loeb luuletust väike Liis.
Kui jõulu vana tule minu juurde
Siis sõidab ta metsa suurde.
Istub jälle saani
kingikott on tal ikka maani.
Mul on rõõmus tuju
seda tegi jõuluvana vahava kuju.

Jõulumehe valge habe kasvas suvel maani.
Nüüd on habemega hädas-see ei mahu saani.
Käies takerduvad jalad, küünlapaistel hakkab palav...
Istub toolil-jälle paha, habe nagu vaip jääb maha, iga laps siis peale astub, kui talt võtab kinke vastu.
Järsku tule mõte pähe-kui nüüd juuksurisse läheks, habeme seal lõikaks maha, jaa-see mõte pole paha.
Läks ja lõikas...
Kuid oh ime! Enam jõulumehe nime tal ei sobi kanda.Kes küll uue habeme suudaks talle anda?
Nüüd on häda hoopis suurem, vantsis kähku arsti juurde.
Arstionu võttis vatti, vatiga ta lõua kattis...
Kõikjal käib nüüd jõulumees valgest vatist habe ees!