Jõuluõhtul küünlasäras
terve linna tänav särab.
Värskelt sadand' lume peal
kummalised jäljed reas.
Jälgi palju - väiksed, suured, eemalt jõulukella kuuled.
Mine lähemale, uuri -
jõulutaat teeb kingituuri!
Enam ei taha olla lumeta,
tule lumi meid valgeks lumeta!
Siis on lastel hea hanges tatsuda,
peoga tõsta, keelega katsuda.
Väikesed jäljed on lumes kassidel,
suured jäljed Ottidel, Jassidel.
Veel suuremad issidel ja emmedel,
kõige suuremad lumememmedel!
KAUNEID JÕULE!
Kelle jäljed valgel lumel?
Keda näevad lapsed unes?
Kes siin istus?
Kes siin astus?
Linnukesed teavad vastust!
Valge lumi
tasa langeb,
kukub tare taha.
Tare taga
kõrged hanged
heitnud unes maha.
Ainult kerged linnujäljed
läevad läbi lume.
Jõulukellad umisevad,
kostavad ka läbi une.
Külm on käre,
külm on kange,
jõuluteel on laiad hanged.
Mets on mõtlik,
mets on tume,
sõidan üle jõululume.
Teel on jäljed,
teel on varjud,
kuule, kuidas lumi karjub.
Räägib külmast talvekuust,
räägib lumes jõulupuust.
Vaesel väiksel päkapikul
saapad läbimärjad
Kes küll rikkus ilmastiku
sel, kel palju käia
Tassi nüüd veel taskurätti
kommikotil lisaks
Nohu vaevab väikest ätti,
reuma kah teeb viha
Vaat kui kisub aevastama
poetades just kommi
Vaat kui kisub aietama
laps kui kõrval ongi
Ju tal usk siis otsa lõpeb
jõuluimedesse
Sajaks lund! on päka mõte,
kasvõi habemesse
Küll siis tõttaks kommi viima
taga jäljerida
Küll siis jõuaks külla, linna
poleks miskit viga!
Lumehelbeke väike,
hõljub talve ööl.
Särab justkui päike,
Naeratus on suul.
Päkapiku jäljed maas,
paar kommigi seal.
Järve peal paks kaas,
Päkapikk ju seda teab.
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.
Karl Ristikivi
Kaunist sära helveshaaval
Pilvist kuhjab hange
Laotab vaiba üle maja
Tee saab hõbevalgeks
Kuidas tahaks minna
Mööda seda habrast rada
Esimesed arad jäljed
Jätta endast maha
Hüpata ja joosta
Saada killukeseks lumest
Kui vaid leiaks kedagi
Kes õue kaasa tuleks
Hoian ennast kinni
Koduaknast ilu naudin
Puutumata lumi
On veel tuhat korda kaunim
VAIKUSE RADA.
Ma kuulan tuult et püüda sosinaid ta iilist
ma vihmapiisku oma näole lasen langeda
ja nende puudutuse malbes, märjas ilus
on minu hingust,see sind soojendab.
Sa päiksena mu päevi muudad kauniks
su kiired paitavad mu hinge ilusaks
ja kui ma lähen siit, viin kaasa kõik mis andsid
ja minu lahkumine teeb su tugevaks.
Sa ära kurvasta, ma tulen ükskord jälle
ja siis me tunded ühte sulavad
nii nagu vihmapiisad moodustavad järve
ja jäävad igavesti sinna elama.
Kui me ei kohtu enam ja sa tunned kurbust
siis lase tuulel viia igatsus ja äng
ta toob need minu juurde ja sa äkki tunned
on pisaratest sinu nägu märg.
Kas on need vihmapiisad või on valu hingest
sul püüdnud kaduda ja jätnud jälje sest
toob homne päev su rõõmud minu juurde
ja olen üleni su embuses.
Öö ja taevas tähine
kuu ja punased päikese jäljed,
need kaunid asjad
teevad taeast selle mis ta on..
kui poleks tähti
poleks ka soove,
kui poleks kuud
poleks ööd enam olemaski..
Sa oled kui täht,
mu pilvises taevas,
mis ei lange ega kao pilvede taha,
pole hullu, kui väljas pole ööd,
tean ju ikkagi et oled olemas,
isegi siis kui tõuseb päike,
näen ja tunnen et oled olemas..
Nii hoolitsev kena ja sõbralik,
ning nii võiks jäädagi,
kuid oleksin ma varem teadnud,
et niivisi võib lõppeda.
Tahaks vaid öelda ja loota,
et oled sõber hea,
sama tore ja kena edaspidi,
sest nii sind meeles pean..
Sügistuuled salajased,
mõtted ikka avalikud.
Kaasa lendan salaja
kaugele kõrgustesse.
Soojad tuuled abiks
suuna näitamitajaks.
Kaunis looduses on
omad võlud ja jõud.
Leidsin jõu et edasi
lennata ja tunda
sellisena nagu loodus
oma tujugega.
Külmade tuulted haiget
teevad südamesse jäljed
läävad.
Külmad tuuled saada
talvele suunas .
Sügistuuled salajased,
mõtted ikka avalikud.
Kaasa lendan salaja
kaugele kõrgustesse.
Soojad tuuled abiks
suuna näitamitajaks.
Kaunis looduses on
omad võlud ja jõud.
Leidsin jõu et edasi
lennata ja tunda
sellisena nagu loodus
oma tujugega.
Külmade tuulted haiget
teevad südamesse jäljed
läävad.
Külmad tuuled saada
talvele suunas .
On jäljeread valgel lumel,
neid saatmas kuu hõbekullane läik.
Vahel ootad, et keegi kord tuleks
kaasas taevatähtede sädelev helk.
Eemal paistavad härmatand metsad,
viib sinna suusajälgedest tallutud tee.
Vahel tahaks siit kaugusse minna
mööda lumiste puude alleed.
On jäljeread valgel lumel,
neid saatmas kuu hõbekullane läik.
Vahel ootad, et keegi kord tuleks
kaasas taevane sädelev helk !
Lumi
Kui õhtul lähen magama,
siis vaatan aknast algul.
Ja mida ma pean nägema?
siis ainult jälgi lumel valgel.
Ma vaatan, kelle jäljed on
ja kohe aru saan,
et needju jõuluvanal on
ja tema ilus saan.
Nüüd kuulen,
kuidas uksekell
järsku hakkas: Dinn, dinn, bell!
Ma tegin ukse lahti,
ja nägin kingipakki!
enam ei taha olla lumeta tule lumi meid valkeks lumete siis on hea lastel hangedes tattsuda peoga tõsta keelega katsuda väikesed jäljed on lumes kassidel suured ottidel,jassidel veel suuremad issidel emmedel kõige suuremad lumemmemedel
Õues sajab laia lund,
karu magab talveund.
Lume all kõik puud ja majad,
suusa jäljed kelgu rajad.
Väljast kuused toodud tuppa,
ehitud ja pandud nurka.
Täna nägin unes mina,
jõuluvana tuleb juba.
Kott on kaenlas kingid sees,
naeratab meil jõulumees.
TALV
Kui lumi langeb tasakesti,
mu aknale jätab jälje.
Ta õrnalt paitab mu põski,
ja vaikselt punub härmatisest kärje.
Ta vaikselt end sõlmib mu juustesse,
hellalt puudutab mind,
end mässib puu okstesse,
ja külmast tuksuma hakkab maapind.
Lund päevast päeva sajab
paksult end maapinnale laotab
et jõulupühade ajal,
keegi jõulutunnet ei kaotaks.
Talve unustamatud hetked
Esimene pärlvalge lumehelves
liugleb alla,
potsatab sügavpruunide lehtede merre.
Tuleb teine,
tuleb kolmas,
õhk ja maa kattuvad
valge suhkruvatiga.
Hommikul raagus puud,
majakatused
on kattunud sädeleva,
helevalge padjaga.
Keerutad lumes,
õhku kerkib
pärlite torm.
Tugevad,
rasked jääpurikad
sajavad alla
ja jätavad jälje,
sellise,
mida ainult talvel
näha võid.
Jäljed end pressinud lumme,
sall katmas suud.
Tahaksin vajuda unne,
vaadata taevas olevat kuud.
Sooja auru hingata õrnalt,
tunda end minevat.
Lahkuda kõikide kõrvalt,
kurvastamata ning pinevalt.
See oli mu hing,
millest süda kõneles,
kui vaikuses kadus ind.
Ei, ainult iseendaga ta sõneles.
Rinnus on nüüdseks pind.
Merily Pähnapuu