Kõnnib paksu lume sees,
Väike armas jõulumees.
Kotis palju kingitusi,
mängusid ja mõistatusi.

Igal õhtul enne pühi
kes see kõnnib ukse taga?
Vaatad välja-trepp on tühi
õu on hääletu ja vaga.

Tuled tuppa, jälle kuuled
vaiksed sammud,
õues kahin,
kostab läbi tuule
jalaastumise sahin.

Kusagil kaugel, kus keegi ei näe,
kusagil kaugel, kus metsad ja mäed,
elab üks taat, kes tunneb ka sind,
tunneb mu õde, mu venda ja mind.

Kõnnib ta kepiga, see pole ime,
teed on ju libedad, õues on pime.
Tuleb, kui taevas on tähed ja kuu
ja kodudes säravad jõulupuud.

Sõber ta mulle, sõber ta sulle,
rõõmu valmistab kõigile tulles.
Löön talle patsi, loen salmi ta ees,
see sõbralik mees on ju Jõulumees

Kes seal kõnnib läbi lume,
seljas raske kott?
On ju õhtu hämar,tume,
kui tal kihe rutt.
See ju jõuluvana kallis,keda ootame,
temalt kingitusi,kõik me loodame!

JÕULUMEES MUL PALVE SUUR
EMALE TOO ÖÖSÄRK UUS.
VANAGA KUI KÕNNIB TA
HÄBI KOHE VAADATA.
ISAL MOBLAT OLEKS VAJA
SEE, MIS KARJUKS NII, ET KAJAB.
MEHELE TOO PÜKSID UUED
VANAD NEED ON JUBA SUURED.
KÕHNAKS JÄÄNUD TEINE VIST
RABAB TÖÖD KUI TRAKTORIST.
PISIPÕNNID TAHAVAD
AUTOT KUHU MAHUVAD.
ENDAL MA AGA TAHAN
NATUKENE ROHKEM RAHA.
SEDA KUNAGI EI PIISA
KUI SAAD SIIS JUURTE LISA
RÕÕMSAID JÕULE

Päkapikk on väike mees,
kõnnib vaikselt sambla sees,
habe pikk ja habe lai,
kuhu saan ma teha pai.

Läbi krudiseva lume
kõnnib rõõmus jõulumees.
Kingid kotiga on seljas,
aval naeratus on ees.

On kätte jõudnud jõulukuu,
on näha jälgi lumes, puul.
Kes küll ringi kõnnib nii,
et ennast näha pole siin.

MA ARVAN PÄKAPIKUD NEED!

Nad kõikjal ringi liiguvad
ning jõulusoove kuulavad.
Et jõulutaat see teada saaks,
mis kingiks lapsed soovivad.

Tipa-tapa, kes seal kõnnib,
see on vistist jõulupapa.
Seljas suur kotike,
käes aga jäme kepike.
Kotist jagab kinke häid,
silitab ka laste päid,
aga hoidku kes on paha,
sellel võtab püksid maha.

väljas kõnnib päkapikk
nii tore väike mees.
ilus triibuline sokk
on soojas saapa sees.

Jõuluvana, paks ja madal
nagu ristikheinaädal,
kõnnib perest peresse,
keerab vorsti keresse!

Küll on hea,kui sõber suur
keset tuisku kõrval kõnnib,
sõbrapäeval soojust kingib.
Ei me karda tormi, maru -
meil on sõbra soojavaru!

Me ei ole lihtsalt hall ja igav lastemass
Meil on eluterve , teadlik, suitsuvaba klass.

Meil ei ole tarvis teha nurga taga “meest”
Ilma suitsutagi võime seista enda eest

Poiss, kes kõnnib ringi aina suitsurõngad suul
Meie arvates ei ole üldse üli cool

Neiuga, kes lõhnab nagu elav tuhatoos
Pikalt aega veeta keegi meist ei taha koos

Meile meeldib puhas, hästi lõhnav tütarlaps
Kellele saaks vahest anda musi või ka kaks

Meri on sinine
kõnnib inime
mööda kaldajoont
mõtleb ta tühiselt
tühistest asjadest
pilk on lainetevool

Ja tühised mõtted
jäävadki tühisteks, mis parata,
kuid kas saabki kõike elu jooksul
ära unustada, maha salata.

Päike lõõmab pikalt - üle vee,
tuul laseb juukseid sasida,
pilved, moodustades hõbedase kee,
tekitavad tunde, kasina.

Meri on sinine
kõnnib inime
mööda kaldajoont
mõtleb ta tühiselt
tühistest asjadest
pilk on lainetevool.

Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.

Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.

Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi teda ei näeks, ja tema teisi,
sest õnne ta nüüd vihkab ja päikeseloojangut ei salli.

Päike mis läheb looja, meenutab talle ta kunagist õnne,
kuid ta ei taha mäletada midagi mis hea,
ta teab ainult kurja..
ta ei naerata kunagi ja silmades sära ei leia,
ta ei nuta ega mõtle armastusele,
tal on kõigest ükskõik.

Üksik hing, kellel pole vaja mõelda teistele,
ta ei näe kunagi päikeseloojangut,
sest selleks ajaks kaob ta pimeduse varju,
et mitte näha neid kauneid värve,
mis meenutavad armastust.

Kuu varjus ta käib,
jälgib tähti kuid kunagi ei soovi midagi,
sest ta teab, et need soovid ei täitu kunagi..
ja seda ta ei tahakski,
ta on harjunud üksi olema,
ta ei taha armastust ega hoolt
ja õnne ei tahaks ta kunagi enam tunda,
sest see kõik viiski ta sinna kurbusesse.

Ei vala ta pisaraid, mis tulnud armastusest,
ta valab vaid verd kui näeb õnne,
veri mis voolab tal mööda põski, on kui pisarad,
verepisarad.

Kui algab päev kõnnib ta ikkagi mööda tänavaid
otsides üksikuid nurki,
põgenedes päikesetõusu eest,
et kaduda koos ööga..
ootab ta päikeseloojangut,
kuid mitte selleks et seda vaadata.

Päike on tõusnud ja kell lööb peagi keskpäeva,
kuid ei armastus ega õnn seda muuta saa,
et vihkab päevi see üksik hing,
kes tahaks looja minna igaveseks, et olla ainult öö..
see üksik hing soovib vaid olla kuu asemel,
et ei peaks ta põgenema päikese eest.

Pole keegi öelnud et talle ei meeldiks päev
talle ei meeldi vaadata õnne,
sest ta vihkab seda,
talle ei meeldi näha ega tunda armastust,
sest sellepärast ongi ta nüüd üksik hing.

Armastust sai ta tunda,
kuid ta sai liiga palju haiget,
ja haavad ta hinges ei parane mitte iilagi,
ta tahaks vaid leida veel üht sellist hinge,
kes oleks sama üksik nagu temagi,
ja põgeneks koos armastuse eest.

Veel üks üksik hing,
ja elu oleks parem,
kuid kurjust ja kurbust ei võtaks talt miski,
need on ja jäävad ta südamesse,
süda, mille asemel on kivi
süda mis on jääs,
ja mitte keegi ei saaks seda üles sulatada..
isegi mitte päike, sest selle eest ta põgeneb..

Süda kui jää ja hing kui kivi
on murdumatud,
sest nad ongi nii palju murtud,
et enam rohkem ei saa..
talle haiget teha, ega südant murda,
ja ammugi mitte armastust tundma.

Igas öös võib ta näha õnnelikke hingi,
need teevad talle haiget, ja panevad ta verepisaraid valama,
sest sügaval hinges ta tunneb kadedust
miks just tema ei saa enam õnnelik olla,
kuna teda on armastus tapnud,
ta meeli mürgitanud,
ja pisarate asemel verepisaraid valama pannud.

Ta magab päeval, ja näeb und,
kus armastus on sama kaunis kui reaalses elus,
kuid talle on need õudusunenäod,
ja kõige jubedamad hirmud mida ta näha ei tahaks.

Kas on veel keegi, kes kannatab nii,
kes oma kannatusi ei tahagi lõpetada,
kes tahapki nii elada,
üksinda ja üksinduses,
kes ei taha tunda enam armastust mis nii kibe ja valus,
kes ei taha õnne mis lõpuks elu hävitab,
ja nii saigi temastki üksik hing..tänu õnne ja armastusele,
millest ta enam kuulda ei taha..

See üksik hing leidis tee,
ja loojus koos päikesega
nüüd on ta ainult öös, kuhu loojus koos teise hingega,
nad ei ela just õnnelikult,
sest mõlemad vihkavad armastust...

Meie kodu ümber,
kasvab väike mets.
kõnnib seal ka vahel
mõni üksik kits.

Ma vaatan aknast teda
ja mõtlen seda,
kui armas on mu maa
ja ema isa ka.

Päkapikk on väike mees,
kõnnib tasa sambla sees
habe kohev,habe lai
tahaks teha talle pai.

" Hiline aeg vanalinnas "

Õhtu ajal, vanalinnas
inimene kõnnib sillal.
Ta vaatab vette üle silla
ning märkab, vesi on lilla!

Talle tundub imelik
ja väga veider see.
Kuni äkitselt üks sisalik
sibab üle vee.

Ta sammub vaikselt edasi
kuni kohtab kedagi.
See mees näib väga tuttav.
Muidugi, vana semu - Gustav!

Mees ei lausu sõnakestki
kõnnib ainult edasi.
Ka Gustav vaikib sedasi
ning ruttab mööda kiiresti

Mees jõuab ukse ette
ning astub lävelt sisse.
Ta mõtleb minna magama
unenägusid nägema.

Jõuluvana kõnnib teel,
lapsed kingitusi ootavad veel
kingitusi saavad,
järsku nemad kaovad.
Nutsid lapsed väga kaua,
kuid kiri oli laual:

Kingitusi võtsin mina,
kaasa võtsin ka lina,
sest et mina tahan teile anda,
ja uuesti kingitusi kanda.



Kes:Jõuluvana

Kellele:Lapsele.

EI TA OLE IME LOOM
VAID ON VÄIKE PIME LOOM
POLE MAJAST MULLA ALL
MAHTI VÄLJA TULLA TALL
SÜGAVAL TA KAEVAB MAAD
DEDA HARVA NÄHA SAAD
MÜTTAB MULLASES AMETIS
KUIGI KÕNNIB SAMETIS

Ehmatus
17.03.01
Karu kõnnib õues,
konnad on mul põues.
Mina seda ei märganud,
seni, kuni ei ärganud.

Kohe, kui ma ärkasin,
kõike paugupealt märkasin.
Hüüdsin kohkunult ma ema,
mulle kohe vastas tema:

„Mis sa karjud,
konnad ju õues on!“
„Ei ole õues,
põues on!“

kusagil kaugel kus keegi ei näe kusagil kaugel kus metsad ja mäed elab üks taad kes tunneb ka sind tunneb mu õde,mu venda ja mind. kõnnib ta kepiga,see pole ime teed on ju libedad,õues on pime. tuleb kui taevas on tähed ja kuu ja kodutes särab JÕULUPUU.sõber ta mulle sõber ta sulle rõõmu valmistab kõigile tulles löön talle patsu loen salmi ta ees see sõbralik mees on jõulumees..

Päkapikk on väike mees kõnnib tasa lume sees habe kohev habe lai tahaks teha talle pai.

Mitte üksgi tee pole piisavalt hea
kas kuuled , sa seda alati tea

Kõik teed mida ma kõndinud oled korda sa
võivad olla õusad kuid ka ilusad

Iga inimene valib ise oma tee
Mida mööda kõnnib ta kasvõi üle vee

Inimesed ei tea ette mis tuleb nende teel
Nad arvavad,et äkki kohutavad oma elus head veel

Iga samm mida asud sina
tunnen seda kaugelt ka mina

Ükskõik kui kaugel poleks sa
leian alati tee sinujuurde ma .

Tipa-Tapa kõnnib laps,
tema astub sammu,kaks.
Lõpuks jõuab ema juurde,
ütleb Ligi jõudsin õnne suurde!

Ema ütleb Oh sa pisi väike,
oled nagu särav päike!
Viimaks kallistavad veel,
ning sel lool on lõpp ees.