Tuli tuisk ja tuli tali,
Pakane see puheks vali.
Jõuluks kuuse tuppa tõime,
Kaunilks läikima ta lõime.
Praed on ahjus süda soe,
Kallemaile kaissu poe.
Ja inimesele sa soovi head,
Kui ka vaenlasiks neid pead.
Endal nii on süda rahul,
Jõulutaatki pole pahur.
Oraval aega jäänud on kasinalt,
kiiruga klõbistab kirjutusmasinal,
vahetab linti ja sätib kopeeri,
vahepeal nimesid kokku veerib:
Tiina ja Miina,
Riina ja Liina -
kõigile neile peab paki viima.
Kalle ja Malle,
Kaarel ja Kaja -
neile samuti kinki on vaja.
Nimestik suurem saab kuusikust kumedast,
nimestik laiem saab tammikust tumedast.
Leevike lendab ja nimesid toob,
nimede juures on näärisoov.
Öökull ööd otsa loeb nimederodu,
uurib, kui kaugel on kellegi kodu:
sinna viib lennuk,
sinna viib saan -
valmis saab näärideks sõiduplaan!
Sinagi, tuuletukk, paki saad taadilt -
nimi sul kirjas seal sügisest saadik.
Lullilööjaid köögipoolel
ainustki ei asu.
Tänagi neid jahupilvest
otsida ei tasu.
Lehetaignad, liivataignad,
sile-sale saiad.
Pirukaid ja piparkooke
nõuavad kõik maiad.
Naerutujus, polkataktis
plaadile ja ahju.
Kõiki kalleid sugulasi
ei saa näha kahjuks.
Tõravere Tõrva vahet
Naistevallast Narva
minu onu teerull tõttab,
sestap näen teist harva.
Jõulumaal on jõululaat.
Sealt saab kinke jõulutaat
nõnda palju nagu tahab-
Jõulumaal on teised rahad.
Soovid kommi- sedamaid
tegema pead kümme paid.
Ostes kalleid kingitusi,
müüjale pead andma musi.
Mul on üks sõber Kalle,
kes ostis endale talle.
On tallel kõpsuvad sõrgades jalad,
kuid Kallel jalas saapad on vanad.
Ta jõulumehele esitab palve
ja lubab lugeda palju salme,
kui kingiks ta saaks vaid saapad uued
ja selgagi paksema, soojema kuue.
Need read Kalle eest pean kirjutama,
sest ise ei nõustu ta luuletama.
Jõuluvana tore mees,
istus saani teki sees.
Meie juurde sõidab ta,
kalleid kinke jagama!:)
Iga laps on emale kalleim aare,
justkui kaunis oaas kõrbesaarel.
Ta suu, väiksed pihud ja süütud silmad,
toovad suurt rõõmu, kui sünnib ta ilma.
Ema hool ja hellus last edasi viivad,
annavad jõudu ja tugevad tiivad,
et laps elus õnnelik olla suudaks
ja ema elupäevad nii rõõmsaks muudaks.
Liivakastimängud
Oli üks poiss, kel nimeks sai Kalle,
oli ka teine, kutsuti Palleks.
Mõlemal vanust oli umbes viis,
liivakastis nad kohtusid siis.
Mõlemal oli kühvel,
mille peal oli pühvel.
Ämbri värvus oli must,
nende mäng oli lust.
Otsustasid mängida liiva ja veega,
ämbrit ja kühvlit läks vaja neil seega.
Tehti kooki ja torti,
neid oli igat sorti.
Lõpuks tuli klient, tusane oli,
kärme ehitamine liivakasti tuli.
Ehitati, ehitati, plärts-plärts käis liiv,
kliendi tuju neid närvi ajas siis.
Lendas liiv ja kukkus liiv,
liivaga ehitamine oli paras piin.
Koogist kaunist sai hoopis loss,
kuid poisid ei teadnud, kumb neist on boss.
Lõpuks näis, et tüli tekkis,
äriplaan neil ununema tikkus.
Kui tüli lahenduse sai,
siis külaline oli läind.
Boss pidi olema Palle
ja klienti teenindama Kalle.
Kuid klienti enam polnud,
ning seda mängu nagu polekski olnud.
Käsna-Kalle Kantpüks
Tema nimi Käsna-Kalle,
pruta on tal Seebi-Malle.
Kalle tahab pugeda,
Malle kaissu sugeda.
Koos nad juba ammu käivad,
paras paar nad juba näivad.
Lähvad kinno lähvad baari,
ise ei tunne ilmakaari.
Tühjus – needus!
Mu ellu, needus, ilmus, kõrgeim,
meel tal visalt magus, kargeim.
Mu tundeid raputas, segaseid,
mu mõtteid röövis, sogaseid.
Tuimana värvides, olesklen, piiritus,
värvides, kus kõik kahvatu kui, kiiritus,
mille hinnaks kalleim varandus, eluke,
ning rangelt sügavikku maetud, iluke.
Tung tulevikku, mind elul hoiab,
pilk minevikku, mind hirm leiab.
Olevikus, needus ähvardavalt anub,
kui kaotaksin kõik, ta ju palub.
Armsaim olevus, mu ellu, saabus,
segaduste maile, mu kalleim, maabus,
eemale peletades, needust, kurja,
säästes mind, sasis tühja plaanid nurja.
Värvid taastudes sätendavad, elust,
Nii värske näib elu, mis täiuslikkust, ilust.
Loob maalilise pildi, mu kalleim, sära!
Ning mõtted, mis uued, ei tunne ära!
Kairi Kuusemaa
Täituvad soovid
Jõuluõhtul vaatan küünalde säras tuba,
Ootan hinges ärevus,et kas ei tule juba...Jõulu mees.
Jõuluklögi valatud on klaasi,
kaunid kuuseoksad metsa servalt toodud vaasi.
Pipar koogi lõhnast küllastunud õhk,
jõuluhani laual,põrandal on põhk.
Mõeldes oma lähedastele seal kaugel ära.
Teadmine,et ka nende tube valgustamas jõulukuuse sära,täidab kogu hinge rahuga.
Kuid siis koputus,vahest ka kaks.
Tõttan uksele ja näen oma lähedasi seismas seal,
neid kalleid,kes olid enne mul mõtetes...
korraga on siin.
Jõulu ime minu jaoks on saanud ilmsiks,mõtetes
Jõulu meest tänan ja kogu mu pale rõõmu pisaratest särab.
Kord sinu naeru najal,
Sai õnnest õhata.
Kord sinu armastusest,
Sai end lõhata.
Kord koos oldud aeg,
Sai lahkumiseks ikka.
Kord jällenägemisel,
Sind armastasin ikka.
Kord vihkasin sind ka,
Kuid lõpuks jõudsin ikka..
Kord tahan seda jälle,
Kuid siis ei enam saa.
Kord kaotatud kalleid,
Ei tagasi me saa.
käsna kalle
käsnakalle tore mees,
temal ikka augud sees.
temal ainult kuus ripsmekarva on,
tema ülemuseks Krusti Crabi on.
sinisilmne meie Kalle,
tal on meile suur palve.
seda salmi lugedes ,
lugu peage käsnakallest.
mu armas väike mardike
kes oled sa mu kadrike
kas oled sa meil ärbike
või natukene värdike
sul palju õnne toome
ja luuletusi loome
sest tuju on meil hea
seda sa ju tead
kas kunagi sa mõistad
et sul sul on palju mõista
kas sul meeldib see
sama hästi kui me
me sulle kalle toome
me sulle malle toome
kas said sa aru loogikast
või tulid hoopis muusikast
sa mart oled nobe
ja väga väga tobe
kui ma suureks saan
siis tulen sinu juurde ka