Jõuluvana kulla - pai
palun täida minu soov
Sina oled vana hai
tühjenda üks autopood...
Minult ära salmi küsi
parem haala tuld mul paar
too mul rehv siis kasvõi tühi
pea siis karikaid mul laar
abi vajaks tagasild
sest et minek nõnda nüri
et ei oleks tömp mul silm
kaasa haara klaasihari
too mul juhtmeid mitu tükki
et ei oleks mosse pime
teen siis kasvõi mitu kükki
mis küll oleks lausa ime
võta riiulilt ka õli
et ei jääks me rajal jänni
et ei oleks autos tuli
too ka tuletõrje nänni
ja et minek oleks hea
too ka küünlaid mulle paar
kui siis kaine püsib pea
ei saa vastu Hr Saar
ja kui uued vedrud saan
panen nii et ninast väljas veri
hüppel õhus justkui pelikaan
kindlalt kõrgemal kui Meri
et ei lõppeks minek vägev
pane märssi filter hea
saab siis mossest masin äge
kuulsust kogub õige pea
pane kotti kolb mul uus
et minema saaks kiirelt siit
ei ole enam sõnu suus
vait jäänud isegi on Priit
võta polte kaasa peoga
et ei kukuks mosse koost
õige gaasi õige veoga
maha jääb siis Hr Roost
too ka uus mul norma traks
et siis lõpeks istme ooper
maha jääks siis iga naks
meist ka kindlalt Hr Sooper
kui siis kaitsmeid uusi saaks
ei teeks masin enam tempu
miski enam jätta saaks
ette meil veel Hr Lempu
too ka plekki tükki kaks
sest et ette jäi meil trepp
kui tiib on uus siis iga naks
kaotab kohe Hr Sepp
spido trossi kui veel paluks
sest ei ole kellu taadeld
kui saaks lahti kaugusvalust
maha jääks ka Hr Maaten
kui nüüd küsiks veel
uut akut oleks overkill
kuigi uue voolu teel
kahvatuks ka Hr Lill
ja kui ruumi saani sees
käsikäivitusevänt
et ei noriks tehnilisemees
kurja näoga Hr Jänt
lõppeks võta tuli vilkuv
mis meid hädas välja veab
püüab konkurendi pilku
kraavis me... siis kindlalt teab!!!
nüüd vist lõpetama pean
kuna soontes möllab humal
muidu kes se seda teab
pahandab veel MOSSEJUMAL!!!!!
Armas kallis jõulumees,
insuliini vajan ma!
Tahaks lausa tasuta,
ära palun pahanda!
Häid pühi kõigile!
Esimeset pakust lumest
kuuseke sai talvejume
ja ta rõõmsalt vaatas ennast:
"nüüd ma olen kauneim vennast"
Ent oh imet,
vend taees
seisis lausa lume sees.
VAlge olid teised puudki,
karukoobas ja veel muudki...
Sellest lumevalgusest talvekuu sai alguse !
Et palju rõõmsaid sündmusi
Sind uuel aastal tabaks.
Ka õnne jätkuks sedavõrd,
et lausa jalust rabaks!
Kaua jõulutaat on teel?
Veidi aega läheb veel.
Kas ta ikka jõuab siia?
Vaja talle teade viia.
Aga kui nüüd hiljaks jääb?
Jõuluvanal kell on käel.
Aga kui ei jätku pakke?
Jõuluvana leiab kõike...
Kas ta minu nime teab?
Jõuluvanal pea on hea...
Kas ta teab, et teda ootan?
Kullake, ta lausa loodab!
Jõuluvana, tule siis
ja kõik mu mured kaasa vii!
Et aasta uus võiks alata
valge,puhta lehena.
Üks emake istub, tal murelik meel,
on käes jõuluõhtu, ta üksinda veel
ta ootab lapsi kes kodunt on läind
kas jõulude ajal ta näebki neid ?
üks kaugel õpib, teine käib seal tööl
kuid koju pole jõudnud kumbki veel.
Siis telefon laual lausa tirelit lööb
"Hei, memmeke armas, tubli oled sa meil
aastalõpuks koju võid oodata meid !"
Läeb naerule nägu, murekortsudki läind
need sõnad ta hingele rõõmu teind,
ta tunneb kui nooremaks läinud just
hing täis on rõõmu ja õnnistust...
Et palju rõõmsaid sündmusi
Sind uuel aastal tabaks
ja õnne oleks sedavõrd,
et lausa jalust rabaks!
Esimesest paksust lumest
kuuseke sai talvejume
ja ta rõõmsalt vaatas ennast
nüüd ma kaunim olen vennast,
ent oh imet vend ta ees
seisis lausa lume sees,
valged olid teised puudki
karukoobas ja veel muudki.
Sellest lumevalgusest
talvekuu sai alguse.
Oh mis nägus jõuluilm,
Paras käre jõulukülm!
Kuigi härma kipub kulm,
Naeruline on me silm.
Kuigi puhub põhjatuul,
Lausa laulma kipub suu!
Ja kui kergelt kerkib jalg-
Tantsutahtmine on tal!
Mis meid nõnda rõõmsaks teeb?
Küllap jõulurõõm on see.
Jõulurõõm on punapalgne,
Jõulurõõm on tuhatjalgne,
Igaühe juures käib,
Kõik ta rõõmu jälgi täis.
Miks tulid sa vaid viivuks,
peaks prae nyyd lõpuni sööma.
Lendlesid nõnda linnutiivul,
varsti kirikus kellad hakkavad lööma.
Korraks kiiksatas uks,
miskit punast vilksas vahelt.
Nyyd syda tuksatab tuks,
meeletult suur on kingi tahe!
Väljas hanged on lausa aknani,
Jõuluootus hinges suur.
Laual tiksub kell tikadi-takadi,
Jõulu ehted juba ammu puul.
Kaunil väljal suur pakane,
järve kaanetab sillerdav jää.
Kohe luuletusi esitama hakkame,
Varsti looja läheb jõulupäev.
kõik elule kevadel ärkab
murdes musta masendust
kannatuste kangust
üksinduse igavust
elumahlad liigutavad
nõudes välja tegevust
näha ilma ,elu looma
ennast näidata on soov
teisi näha-lausa kirg
vaja leida kaunim õis,
käed sõlmida
ja koos minnes tunda rõõmu
elu viljastavast toimest
kõik elule kevadel ärkab
murdes musta masendust
kannatuste kangust
üksinduse igavust
elumahlad liigutavad
nõudes välja tegevust
näha ilma ,elu looma
ennast näidata on soov
teisi näha-lausa kirg
vaja leida kaunim õis,
käed sõlmida
ja koos minnes tunda rõõmu
elu viljastavast toimest
Kas meeldib äike sullegi, mu kallis sõber,
kui vihma krabistades tuppa tuleb laest?
Või suveõhtu lausa imeline,
mil kuiva kohta pesus leida võid vaid poest?
Mul hinge vabaks annab hetk mil välku sähvib
ja vere tarretuma kõigis soontes säeb.
See hetk ju siia ilma iidselt passib
kui piisku aknaruudul voogudena läeb.
Võib-olla seda ongi vaja mulle- sulle,
et kõu kord kärataks ja peataks meie teod.
End mõtlikuks siis säed ja tormi trotsid,
hetk mõtled möödunule, tulevale viiv…
Ju leiab hing mis salamisi otsib
kui sinu pärast vihma
õue viin.
Lehm
Päike suvel lausa lõõskab
Sunnib varju leidma põõsast
Lehmakari varju otsib
Parmust-sääsest ennast kratsib
Mahlane küll aasal rohi
Kuumas lehm ei praadi tohi.
Vesi ikka olgu siin
Muidu kasin lehma piim.
Päike paistab lagipähe
Siiski lehm ei koju lähe.
Laudas küll on mõnus-jahe
Kuid seal süüa puudub tahe.
Laudas mäletseb ta seda,
Mida kõhtu ampsand kesal.
Olgu päev või olgu öö –
Piimavabrik ikka tööl.
Ja kui selleks aeg on küps
Algab laudas väljalüps.
Lehma udar piima kannab,
Soojalt seda lüpsjal annab.
Leonhard Pallon
KALLILE EMALE
KALLIS EMA KUI SA TEAD,
SA ARMAS OLED MULLE.
ISEGI KUI SA PEAD,
HÜPPAMA KAS VÕI TULLE.
SUL ON MÕTTEID LIIGA PALJU,
NII,ET LAUSA OTS ON PEAL.
SU PEA KUI TUGEV KALJU,
SEL VÄIKSEL KÜNKAL SEAL.
AMMU ÖELDA TAHAKSIN SULLE,
ET ARMAS SA ÜLE KÕIGE.
AGA SA JÕUDSID ÕELDA MULLE,
ET ARMASTAN SIND ÜLE KÕIGE
Taas tõusta
Hing, võimsalt tantsu lüüa, nõuab,
ajal, kui vaim saamatuses, sõuab,
keha, vaid tasa, siin tõusta soovib,
karmimate püüdluste poole proovib.
Soovis, tõusta ja lausada,
mitte minutitki haududa
ma saan, tahan ja suudan,
elu, ning end ma muudan.
Kui vaid suudan, jälle tõusta,
peletada kurja, hirmu lõusta,
taas sammuda pisikesi samme,
mis küll toob, kauge, homme.
Igavusest, hapralt, istun kurval maal,
oleks siin väike, roheline, lõbus aas,
kus tantsisklevad, nood, armsad hiired,
kelle sammud, õnnest suisa kiired.
Äkitselt, armsa soovi elule tõin,
igavuse, sala, kaugustesse lõin,
suudan sammuda nüüd ja uhkesti,
ning seista, nagu kunagi varem.
Kairi Kuusemaa
Väike plikatirts tõttas paljajalu
üle kruusase tee.
Teravad kivid kriimustasid halastamatult
tüdruku õrnu roosakaid jalgu.
Valus, ai, kui valus!
Lapse helesinised silmad
täitusid soolaste pisaratega.
Ta jooksis edasi.
Vesi ei mahtunud
enam silmisse ära
ja voolas tüdruku
erkkollasele satsidega lemmikkleidile.
Eemal terendas roheline aas.
Tirtsu valust moondunud näole
ilmus pisike naeratus.
Veidi veel ja siis on hea...
Oma kujutelmades ta juba kõndis lillelisel väljal,
rohulibled tundusid lausa vatina,
muru tegi õrnalt pai
hellaks muutund jalgadele.
Mõni samm veel...
Ja tüdruk astus unelmate aasale.
Äkki, selle asemel, et rõõmustada,
ta seisatas.
Seal õitsesid ju lilled,
ei neid saa puruks tallata.
Nukralt astus lapsuke
kividele tagasi.
Jätkus teekond valusalt,
kivid veelgi teravamad.
Pisarad taas täitsid silmi,
ei kuivaks jäänd ka kleidike.
Hoolis plikakene rohkem lilledest kui iseendast.
Ma komistasin ja valusalt kukkusin
ma ei vaadanudüldsegi maha.
Vaevalt küll, et sel hetkel ma tukkusin,
kuid ehk vaatasin lihtsalt maha.
Sai haiget mu süda ja hing
Ka eneseuhkus kannatada sai.
Näe sulguski jälle nõiaring,
ja jälle ma ütlesin ain ult ai.
Valust pisarad valgusid silma,
valust olin lausa hingetu.
Ei märganud isegi sajust ilma,
sellest alandusest olin lausa keeletu.
Oleksin tahtnud karjuda ja nutta
ka laamendada ma oleks võinud.
Minu tunded tallati lihtsalt mutta,
sellest kõigest loobuda ma oleks võinud.
Kuldne kaseleht
Kui tundetult võib näha üks nägija?
Aastaajad lausa märkamatult vahetuvad,
kuid selle nägijast pole nägijat!
Varjas sügis suve kuue,
rohelusest kuldne sai,
tuulekenegi vilum.
Kuulatan varese kraaksumist,
Sirutan pikalt välja käe,
kuhu lendleb midagi erilist.
Selleks on
õrn,
lummav,
kuninglikult kuldne
kaseleht.
Umbes nädal enne jõule, kostus õuest sea kisa,
me õega kohe teadsime on siga tapmas isa!
me lippasime lauta kaasas kätepesukauss ja panged,
ei seganud meid ei külm, ei tuul ega ülikõrged hanged.
Kui lauda juurde jõudsin küsis isa: "Poiss mis viga?"
ma laususin, et: "Olen kurb, see oli mu lemmik siga!"
"Mulle meeldis justnimelt temaga ülekõige ratsutada
ja ta suutis künast süües ka kõige vähem matsutada!"
Isa ütles: "Ära muretse, meil veel mitu toredat orikat!"
ja pühkis oma käsi verest puhtaks vasta sarikat!
"Isa mind veelgi lohutas, ta ütles: " Keegi oli vaja ju tappa!"
ja ulatas mulle panged! "Vii nüüd veri emale tuppa."
Ema tuli naeratades trepile vastu, ta kandis tumepunast sviitrit!
ta rõõmsalt hõikas: "Pojake, meil on verd nüüd oma paarkümmend liitrit!"
Kui õde tuppa jõudis, ma ehmusin ja mitte vähe,
ta oli naljaviluks toppind seapea endale pähe!
Siis hakkasid kõik naerma, nii et lausa kajas,
selline võiks jõulurõõm ollagi igas majas!
Me hakkasime õega mängima, et oleme kaks põrsast,
nii imearmsaid rõhitsusi kostus tema kärsast!
kuid ema kutsus meid kööki, et õpetada meile kahele,
kuidas sea soolikaid saab puhastada, pannes sukavarraste vahele!
nii vahva oli vaadata, kuidas igaltpoolt voolas rasva,
Ema ütles:" Lapsed õppige ega muidu teist inimesi kasva!"
Kõik naersime ja kilkasime, nii et vanaemal lendasid proteesid,
ja õnnelikud olime, sest seapea ja jalad juba keesid!
köögis õhk oli juba täis paksu rasvast jõuluhõngu
ja meie saime jätkata oma röhitsemis mängu!
Nüüd seisan jõulumees su ees ja tean, mis on jõulu ime,
see verivorst siin taldrikul, kandis eelmine nädal veel nime!
Ma annan nüüd sullegi maitsta kuid pead mulle lubama et sa,
seda süües ei unustaks hetkekski, et ma sõitsin sellel kunagi ratsa!
Elul polegi eriti viga,
kui oled laisk nagu siga.
Sa mudas-poris müttad,
vahel ka nina sisse lükkad.
Elu on ju lausa lill,
sul nimeks on lihtsalt Bill.
Me sind söödame-joodame,
Varsti sinult tüki ka lõikame.
Saanegi siis kõik söönuks,
et see lugu enam ei meenuks !