JÕULUKINK
ELLEN NIIT
„VANA-VANAMEMM, MINA EI TEA,
MIDA SINA JÕULUDEKS TAHAD.”
„PARIM KINK ON, KUI LAPSED ON HEAD
JA KOGEMATA VAID PAHAD.”
„VANA-VANAMEMM, AGA VEEL?
MIDA MINA SIIS SINULE KINGIKS?”
„OLEKS HEA, KUI SA JÕULUDEKS JÕULULUND
MEILE TAEVA-LAOST VÄLJA TINGIKS.”
„VANA-VANAMEMM, AGA NÄE,
MUL ON RAHA KA, LÄHEKSIN OSTMA…”
„OSTA LOOTUST, ET JÕULUKELLADE HÄÄL
LAPSEPÕLVEST ME TUPPA JÄÄKS KOSTMA.”
Poja akna peal peab vahti
kurvalt mõtleb, mis küll lahti?!
Päkapikke ta ei näe,
kuigi jõulukuu on ammu käes.
Kutsus issi, kustsus emme,
sõnas vaid, et kirja teeme,
otsis välja pliiatsi
jõuluvana ehk ta unustanud liiati.
Ja äkki ühel hommikul
kui poja lootusetult vaatas kummikut,
leidis auto, mida soovis,
tänas päkapikke, kes tast hoolis.
Käes on ilus jõuluaeg,
kõigi meeltes ootus
ja silmis särab lootus,
varsti käes on päev,
mil tuleb jõulumees
kingitused koti sees,
või ehk kuuse alla ritta,
ilmuvad need ikka!
Väljakul on Jõulupuu
Õhturahu. Mööda välja
lumeuitu kannab tuul. Astud õue. Õuest välja.
Väljakul on jõulupuu.
Puhas kargus. Mõtlik vaikus
pikkamisi muutub ööks.
Aastaraamat kesköö paiku
ennast sulle lahti lööb.
Lootust, jõudu, õnnevirvet
lubab särav jõulupuu.
Ehteks lume karrakirmet radadele paistab tuul.
Meil kõigil jõulukuuse ees
võiks ununeda mured, tööd,
et rõõm saaks täita südamed
sel imelisel jõuluööl.
Aasta läheb, teine tuleb
Ajavool on lõputu
Uus on iga koiduvalgus
Lootusrikast aasta algust!
Täituvad kõik unistused,
uue aasta ootuses,
et see tuleks vanast parem,
kõige kauni lootuses
Nõrkadele andku jõudu,
tarkadele mõttesõudu,
vaevlejaile pääsemislootust,
õnnetuile õnneootust,
õilistagu jõuluvalgus
aasta lõppu, uue algust.
Iga peopesal võbelev valgus
enam endasse ära ei mahu,
iga küünal on algusele algus
-lootus ja rahu!
Kuu heidab hõbedasi varje
ja künlavalgus kuldset sära.
See jõuluõhtu imeline valgus...
aeg lootuste ja unistuste päralt!
Raputan end unest üles,
näpin klahve, katsun hiirt,
HansaRaama lahti teen.
Kõik on paigas, asi selge,
ülemuse pilk on helge.
Kasum täitis tema ootust.
Nüüd on meil ka preemia-lootust!?
Jõuluöö tasa koputab uksele,
avaneb hing tema hellale kutsle.
Küünlaleegis on rahu ja igavik
helkleb me lootus, me tulevik...
Tuuletus, luuletus, tulnud
unetus, lumetus jäänud
rahutus, mahutus, kurvastus läinud
vahutust, kahutust, näinud
Sulle lootus, ootus, igi
kootud loodud südame ligi
terede, perede, lastega
tasaste, vagaste aste´ga
Hämaras – hämaras talveöös
mööda lumiseid radu
uitab üks mõte,
üks lootus,
üks usk …
et uus aasta oleks parem,
oleks otsimiste rikkam
ja leidmiste rõõmsam.
Et jätkuks tervist ja õnne!
Toimekas rutus
ja küünalde säras -
vana aasta
meilt läheb nii ära.
Algab uus -
täis mõtteid ja lootust,
rohkete rõõmude
ja õnne ootust.
Kuldse tõllaga kuldses rüüs
tuleb aegade prints üle mäe.
Annab südamevärinal tähises öös
uusaasta printsessile käe.
Hetkeks soovides seisatab aeg sel ööl
tardub jääkilluks kuu ja vari
kuni kell viimast korda sel aastal veel lööb
algab lootusi tulvil uus ..
Käes on detsembri kuu
tuppagi toodud jõulupuu
Päkapikud kinke toovad
ja heaks sul tuju loovad
Dedsembri kuu on rahu lootus
ja sul südames on jõuluootus
Jõülud on 1 kord aastas
ja lumigi enda alla matnud lehe saasta
Jõulude ajal on tuba soe
ja isa jõulusõnumit loeb
Ja varsti käibki uksel kop-kop
ei jõuluvanale öelda siis stop
tuppa kuusk on veetud
kellele koht poetatud.
mässitud kardatega,küünaldega
et jõulusoovid tugevdada
lootus paremaid jõule
et jõuluvana saabuks meile
igaaasta luhtunud soovid
ehk selle aasta imeks saavad
päkapikud käivad tasa
ehk see on märk mu teele
jõuluvana saabub täna
et saaksin kord teda oma elus näha
minutid tiksuvad ja aeg venib
lootus nullilähedane.
kaminas miskit keerleb,
oh imet sealt välja tuli jõuluvana
Päikese igatsus haavab me hinge.
Pimedus matab ja tekitab pinge.
Õnneks on Jõulud, mis külvavad ootust,
annavad tagasi rõõmu ja lootust.
Üks soov
Nii vaikne on soov minu huulil
kesk lummavaid tundeid täis ööl.
Las kaaslane kaaslasest hoolib,
sest üürike on elutee.
Kui langevad lumekristallid,
et katta uinunud maa,
siis kallis las jääb ikka kalliks
ja mõistmatu mõistetud saab...
Võta õnnetu ränduri käsi,
ta pihu sees süüta soe leek.
Anna jõudu, et rändur ei väsiks
ükskõik kui pikk ka on tee...
Minge koos läbi jõuluöö,
läbi puhta ja lootust täis aja.
Astuge uute unistuste teel
uude aastasse kellade kajas...
Ajaring
JÕULUD TÕID LUME
JA OODATUD VALGUSE.
LAHKUNUD AASTA TOOB
UUE ALGUSE.
SOOVIDE KARIKAS
LOOTUSI TÄIS,
OOTAB AEGU
PAREMAID, HÄID.
IGATSUS SIISKI
VÄIKE JÄÄB HINGE –
KAS EI VÕIKS NEED AASTAD,
MIS ELUTEEL MEID SAATVAD
AEGLASEMALT TEHA RINGE!
Jõuluaeg - küünlaleek võbiseb tasa,
kaasa viib mure ja tusa.
Hinge toob rahu,
üks aasta on läbi,
suurt enam sinna ei mahu.
Mis möödas, see möödas,
mis tulemas , uus.
Aastaraamatus lehed täis kirja.
Nii head kui halba,
ega ma salga.
Sulen silmad ja unistan-
uus tuleb parem,
hoolikamalt ma täitma pean lehti.
On valikuid palju, teadma vaid pean,
mis homme on minule tähtis.
Unistustes on lootus,
aasta ilusa ootus,
et täituksid parimad soovid.
Vaatan leeki,
silmad sulen,
oma mõtetes,
kõigile õnne ma soovin.
Sa nagu astud valge lume peale
või tähe *A* teed puhta lehe peale
täis lootust hing, et kohe hakkab peale
Su elu kõige sisurikkam aasta...
Miks need lapsed küll ootavad talve?
Kas selleks, et kerkiks neil puna palge?
Naerust ja lustist et õued kõik kajaks,
lumesõjad ja -kindlused lapsi kõik vajaks?
Miks need lapsed küll ootavad jõule?
Kas selleks, et kooli siis pole
ja väljas saab möllata nii mis kole?
Jah, kindlasti on ka see väga tore,
kui õppima ei pea ja muresid pole.
Kuid lapsed ja jõulud -
mis paremat veel võiks olla kesk talve,
aasta lõpu ees!
Siis tubades kuused ja hingedes rõõm
ning kõikide südames lootuse sõõm:
päkapikk nägi, nüüd jõulumees teab -
iga pere siin maal jõulupühasid peab.
Jõuluöö ja tähesära
viivad muremõtted ära,
toovad rõõmu, toovad lootust,
toovad kõige uue ootust.
Siis,kui algab aasta uus,
mõtlen: olen usin-
kingitused uueks jõuluks
juunis valmis pusin.
Juunis jaanipäev ja meri,
suverütmis liigub veri,
arvan:august sobiv kuu-
siis ei sega miski muu.
Aga võta näpust veelkord- ebaõnn mind soosib!
Selgub, siis on päevakorras salatid ja moosid.
Novembris hellitan veel lootust: kaardid teen ma tõesti ise-
vaev on nendega ehk pisem.
Tegin nii, ei tunne süüd-
õilis oli minu püüd.
Uuel aastal olen usin,
kingid märtsis valmis pusin...