Vaiksel talveõhtul naeratab kuldkuu,
väljadel laiali lumejuuksed.
Lumeräitsakad, kristalne jõulukuu.
Sügavas unes on jõulukuused.
Veel vara on ärgata unest
ning oodata ilusat õhtut.
On vara end soputada lumest
ja tõusta inglina õhku.
Ja lõpuks kui käes jõuluõhtu,
ingel lumekleidis jalutab
Sajab lund ja jõuluhõngu
täis hing, kuid süda valutab.
Ja naeratab kuldkuu, ning tähed...
Aeg inglina lume sees veerelda.
Langeb täht, soove on vähe:
Tahaks veelkord kristallides keerelda!
Lumi katab puid ja hoove,
tähed on kui hõbe.
Südamlikke jõulusoove
saadan sulle, sõber!
Kuuskedel on lumest kroonid,
taevast langeb lisa.
Südamlikud õnnesoovid
teile, ema- isa!
Jõuluvana teele rühib,
põhjapõder ruttab.
Õnnelikke jõulupühi,
kulla kauge tuttav!
Südame nii soojaks tegi
ilus jõulutunne.
Rõõmsaid pühi nendelegi,
keda veel ei tunne!
Kes seal ukse taga kopsib,
jalgu lumest puhtaks ropsib?
Tahab tulla meie tuppa -
arvab vist et vana tuttav?
Emme julgelt ukse avab
näol tal naeratus on kaval -
tuppa astus võõras mees
habe ajamata ees
pikk ja valge, ninal prillid
peitmas kulmude all silmi,
mantel punane on maani
kaasas kotitäis tal kraami.
Hakkas minult salmi nõudma
pidi teise kohta jõudma,
kohmitses siis koti sees -
ütles, olen tubli mees!
Kust ta teab? Vist tõesti tuttav?
ma ei küsi, sest ta ruttab.
Tuttavad tal saapapaelad -
vist on isalt saapaid laenand...
Ootan kuni issi tuleb
räägin talle oma murest.
Loodan enne magamist
saab issi saapad tagasi.
Esimeset pakust lumest
kuuseke sai talvejume
ja ta rõõmsalt vaatas ennast:
"nüüd ma olen kauneim vennast"
Ent oh imet,
vend taees
seisis lausa lume sees.
VAlge olid teised puudki,
karukoobas ja veel muudki...
Sellest lumevalgusest talvekuu sai alguse !
Šokolaadist saapad, sall,
karamellist kukerpall.
Suusamütsil tutt on lumest -
õnneks nägin seda jõuluunes.
Kord jõuluööl üks lumemees
kurb oli üksi lume sees,
sest pere toas lõi tralli.
Küll tahtis lumest vanake
märku anda jõuluvanale-
tal vaja oleks salli.
Jäi õige nukraks lumest taat,
sest saatmata jäi Põhja kaart,
kus kirjas kõik ta soovid...
OH IMET! Uks kui avanes
ja väljus majast jõulumees...
ning otse üle hoovi!
Taat vilkalt avas kotisuu
ei paistnud sealt ju miski muu
kui pika salli narmad!
Teab sinu soove jõulumees-
neist päkapikud jõulu eel
on ette kandma varmad!
Jõuluvana kannatus
Kord ohkas süngelt Jõulumees
ees jälle tuttav rada
seal kuri koer on ukse ees
kes võib sind hammustada
Kui koerast mööda viinud tee
võid jalgu lõdvestada
sa tabureti nurgale
saad vaikselt nõjatada
Kõik salmid tuleb kuulata
koos kaasa lüüa tantsu
sul tuleb nälga varjata
ja kiita väikest Antsu
Neid pakke kokku korjatud
on terve üksteist kuud
kaupmehi Hiinast orjatud
ja panti pandud luud
Kõik maksud tuleb maksta veel
aktsiis ja toll ja tulu
sa kulud kannad laenu teel
oh seda vaeva valu
Siis õhkas rõõmsalt Jõulumees
küll vaikib jutuvada
sa pehme lumest teki sees
saad aasta pikutada.
JÕULUÖÖ
Taevan särasid tähed. Polnud kuud.
Lumihärmatisen olid puud.
Oli külm, oli vaikne, oli õhtu.
Sõitsid kiriku vaikiden reed.
Tõusin kõrvalist tähtesse teed.
Olid jõulud, oli laupäev, oli õhtu.
Tõusten mäkke nägin paistvat tuld.
Suland lumest paistis havvana muld.
Oli külm, oli tuli, oli õhtu.
Tuli praksuden põles. Olin mäel.
Magas sündinu näitsiku käel.
Oli vaikne, olid jõulud, oli õhtu.
Olin imestet, tulbastin, olin tumm.
Mis näen, mõtlin olevat lumm.
Oli õudne, oli külm, oli õhtu.
Ütles kurblikul häälel ema suu:
"Magab. Poeg. Pole paika. Puudub muu!"
Säras täht üle pää, oli õhtu.
Ja ma kummardin käele, andsin suud,
Hõbehärmatisen olid puud.
Oli neitsi, olid jõulud, oli õhtu.
Minu ja sinu koduks on Põhjamaa,
veel veidi jäisem Islandil,
külmapuudust ei tunta Lapimaal,
nii peaks see olmea Vilsandil.
Aga häda, lumetaadil lumepuudus,
suvekuudel põdes rasket grippi,
nüüd on lumest tõesti puudus,
ehk teie teate mõnda nippi?
Kas osta lumemasin, või võtta liising
et ise lund saaks toota riiki,
et kõik võiks meidki tunda auga,
kui külma Põhjamaade riiki!
PUISTAS HELBEID PILVEPAAT...
ÄRA KADUS JÕULUTAAT.
MIS TAST SAI?
KUHU JÄI?
KAS TA MÖLLAB LUME SEES?
VÕI ON JUBA UKSE EES?
ÄKKI-
MÜT-MÜT-
KÄES ON VASTUS
LUMEMEES ME MAJJA ASTUS,
ESIKUS END LUMEST PÜHKIS
JA SIIS ELUTUPPA RÜHKIS.
LÕPPES JÕULUTAADI RETK,
ALGAS ÜLLATUSTE HETK.
Lumehelbed siin ja seal
varsti lumest onni saab.
Päkapikud siin ja seal
varsti jõuluvanalt kinki saab.
Kuuse juures istub väike Laura,
kellel oodata ei tule kaua.
Varsti juba jõuluvana koputab,
ennat lumest puhtaks saputab.
Rõõmust lapsel silmad säravad,
peagi juba jõulusalmid kõlavad.
Nüüd Laura tantsib ümber kuuse-
-isal,emal teinud rõõmu suure.
Tuli tuuleiilike,
lumelitreid leidis.
Rohelisele kuusele-
õmbles valge kleidi.
Lumest raputas end kuusk-
silus kleiti veidi,
olema peab kuusepuu rohelises kleidis.
Roheline nagu teada
sobib kuusepuule,
kandma jõulupeol ju peab ta
oma õiget kuube.
Puistas helbeid pilvetaat
ära kadus jõulutaat
mis tast sai?
kuhu jäi?
kas ta möllab lumesees?
või on juba ukse ees?
äkki-
müt-müt
käes on vastus:
lumemees me majja astus
esikus end lumest pühkis
ja siis elu tuppa rühkis
Lõppes jõulutaadi retk,
algas üllatuste hetk....
vaikuses on tema sammud
sahiseva lume sees
ootame ju teda ammu
tuleb naeratus on ees.
sokolaaist saapad sall,
karamellisa kukerpall.
suusamütsil tutt on lumest
õnneks nägin seda jõuluunes
puistab helbeid pilvepaat
kuhu kadus jõulutaat
mis tast sai
kuhu jäi
kas ta möllab lume sees
või on juba ukse ees
äkki
müt-müt
käes on vastus
lumemees me majja astus
esikus end lumest pühkis
ja siis elutuppa rühkis
lõppes jõulutaadi retk
algas üllatuste hetk!
Esimesest paksust lumest
kuuseke sai talvejume
ja ta rõõmsalt vaatas ennast
nüüd ma kaunim olen vennast,
ent oh imet vend ta ees
seisis lausa lume sees,
valged olid teised puudki
karukoobas ja veel muudki.
Sellest lumevalgusest
talvekuu sai alguse.
Taevan särasid tähed. Polnud kuud.
Lumihärmatisen olid puud.
Oli külm, oli vaikne, oli õhtu.
Sõitsid kiriku vaikiden reed.
Tõusin kõrvalist tähtesse teed.
Olid jõulud, oli laupäev, oli õhtu.
Tõusten mäkke nägin paistvat tuld.
Suland lumest paistis havvana muld.
Oli külm, oli tuli, oli õhtu.
Tuli praksuden põles. Olin mäel.
Magas sündinu näitsiku käel.
Oli vaikne, olid jõulud, oli õhtu.
Olin imestet, tulbastin, olin tumm.
Mis näen, mõtlin olevat lumm.
Oli õudne, oli külm, oli õhtu.
Ütles kurblikul häälel ema suu:
"Magab. Poeg. Pole paika. Puudub muu!"
Säras täht üle pää, oli õhtu.
Ja ma kummardin käele, andsin suud,
Hõbehärmatisen olid puud.
Oli neitsi, olid jõulud, oli õhtu.
Kaunist sära helveshaaval
Pilvist kuhjab hange
Laotab vaiba üle maja
Tee saab hõbevalgeks
Kuidas tahaks minna
Mööda seda habrast rada
Esimesed arad jäljed
Jätta endast maha
Hüpata ja joosta
Saada killukeseks lumest
Kui vaid leiaks kedagi
Kes õue kaasa tuleks
Hoian ennast kinni
Koduaknast ilu naudin
Puutumata lumi
On veel tuhat korda kaunim
Talve luuletus
Lumi maas on väga valge,
külm ja karge mõnus palge.
Lumest teha lumememme,
pole raske ,pole kerge.
Lumevaibal kelgutada,
suusatada või ka keerutada.
Laste lemmik jõuluvana,
külastab meil noort ja vana.
Jõulud need imelised on,
enne kõike lemmikud.
on külm ja väljas on pime,
tuul ulub akna all taas.
Ma loodan ,et juhtuks üks ime,
et jõulud tuleks kui lumi on maas.
Valgest lumest ehk leiaksin õnne,
nii väikest kui ka suurt.
ja soojust ei võtaks mult hingest,
ka kõige külmemgi põhjatuul.
JÕULUD KÄES
Jõulud juba käes,
kindad on meil jääs.
Lumememmed igal pool,
mõnes kohas lumest tool.
Majad nii lumisad,
ja päkapikud unised.
Jõuluvana kinke toob,
vahest ka endale salli koob.
Nii ilus on me jõulupuu,
taevas särab väike kuu.
Särav lumi kukub maha,
otse kohe kuuse taha.
Õues külmakraadid kanged,
teede ääres suured hanged.
Hange kõrval lumemees,
ei see külm tal liiga tee.
Ninaks pandud porgand tal,
kaela ümber kootud sall.
Kätte antud vana luud,
ise muigab naerul suu.
Mõttes loeb ta vaikselt palve,
tahaks seista siin, ma terve talve.
Lõbusam siin oleks veelgi,
kui siin seisaks veel nüüd keegi.
Salasooviks enda kõrval,
sooviks lumeeite õrna.
Kes siis laulaks varavalgest,
ainult lumest ja valgest talvest.
Õues külmakraadid kanged,
teede ääres suured hanged.
Hange kõrval lumemees,
ei see külm tal liiga tee.
Ninaks pandud porgand tal,
kaela ümber kootud sall.
Kätte antud vana luud,
ise muigab naerul suu.
Mõttes loeb ta vaikselt palve,
tahaks seista siin, ma terve talve.
Lõbusam siin oleks veelgi,
kui siin seisaks veel nüüd keegi.
Salasooviks enda kõrval,
sooviks lumeeite õrna.
Kes siis laulaks varavalgest,
ainult lumest ja valgest talvest.
Jõuluvana tulemas on
kingid kotti seadnud on.
astu sisse jõuluvana
kloppi puhtaks lumest jalad.