Lumme tuisand teed ja rajad -
jõulusalmi oleks vaja.
Siis saab tulla jõulumees,
kingid suure koti sees
Elas kord üks tore päkapikk
umbes pikapäka jagu pikk.
Metsas kõrge kuusekännu all
oli väike majakene tal.
Iga kord kui saabus jõuluöö
päkapikul algas tähtis töö
Puude külge leiba riputas
lumme ristikheina siputas.
Tema knnul palju loomi käis
kuni igaüks sai kõhu täis.
Kõik nad kiitsid päkapikumeest
kena jõulukingituse eest.
OJA NÜÜD KINNI ON KÜLMUNUD,
TEED KÕIK LUMME SADANUD...
KARU ON JÄÄNUD TALVEUNNE,
MINUL ON TEKKINUD JÕULUTUNNE...
KUUSE MA TUPPA TOON,
JÕULUMEELEOLU LOON...
JÕULUD ON PARIMAD AASTAS,
OOTAN, ET TULEKSID TAAS NAD.
Väljas külm ja näpud kanged,
istun p****t pidi hanges.
Vaja sõnum saata sulle,
kurat mobla kukkus lumme.
Enam trükkida ei viitsi,
lähen tuppa panen pitsi.
Väiksega riimub päike,
jõulud käes on taas.
Selja taha jääb äike,
lumme mattub aas.
Suurega riimub kuur,
papal taskus on uur.
Vennal uus särk on tuus,
minul hoopis ta vana pluus.
Vahuga riimub rahu,
jõulude märgiks on see.
Lumi katab kasetohu,
talunikud sisse toovad mee.
Päkapikud lumehelbed jõulumees
lumi põdrad saani ees
meeleolu tuju hõissasaa
lumme lumme lumme maa
pakid karrad sildid vildid
kelgud suusad perepildid
kuused ehted piparkoogid
söögid salat kanged joogid
meeleolu tuju hõissasaa
lumme lumme jõulumaa…
Saadan su poole teele jõuluingli,
et su hinge tekiks õnnis jõulutunne,
et imepisikese jõulukingi
ta ukse taha poetaks jõululumme..
Kui on lumi kui on tuisk
Otsi üles suusk ja uisk
Võta kapist labakinnas
Lumme lustima saad minna
Astu julgelt läbi hange
Mis nii pehme, säravvalge
Lase emotsioonid valla
Sõida igast künkast alla
Ja kui aega üle veel
Meisterda üks lumemees
Porgandnina, sütest suu
Seljas lumehelbeist kuub
Jõuluõhtu armastus
Minutid mööduvad, kui ootan ma Sind,
sel jõuluõhtul on julgust täis mu rind.
Ma vaatan välja, valgesse lumme,
kuid see, mis mind ikkagi nii väga lummab,
oled Sina.
Jõulutaat juba koputab uksele, kella laseb,
mõtteis kuulen, kuis kohisevad kased.
Kallis, kas Sa ka kunagi suudad märgata,
et mu arm soovib sinus tärgata,
vohama lüüa.
SMS-e meeleheites ma saadan Sulle,
kuid Sa ei anna teada mulle,
kas kohale jõudsid ka need,
kas Su silmist jooksid nutuveed,
mu kallim.
Tuleb mu kord luuletust lugeda,
aeg ongi mõtteist välja pugeda.
Kuid mu hing on kahe vahel veel:
kuhu siiski suunduda sel eluteel,
ootad mind?
Minu hing enam pingele vastu ei pea,
Su tundeid mu vastu ju ei tea.
Avalda mul tõde, halb või hea,
siis tean, kas minema pean,
või ei!
Jõuluvana kinke tõi,
käru lumme kinni jäi
mina läksin talle appi
selle eest sain kingipaki
Alla lumehelves,
suures tükis terves,
mööda klaasi veeres,
aeglaselt alla keerles.
Kukkus lumme sügavasse,
külma lumehunnik.usse,
värises ta seal,
külma lume peal.
Üles tema korjasin,
tule eest varjasin,
külma kohta tormasin,
veepiisk käes, karjusin.
Sa sulasid !
Ja mina aina karjusin.
Sa sooja ju tahtsid !
Aga ikka mind jätsid !
Küünal aknalaual põleb,
Ilma temata toas oleks kõle,
Peegeldab vastu aknaklaasi,
Valgustab jõulupuud maani.
Ta hinge soojendab,
Jõulutunnet kasvatab,
Eks vaid näeb,
Jõulud on käes.
Akna taga lumetaat,
Seal toimub jõululaat,
Nendelegi valgus jõuab,
Ning veelgi edasi sõuab.
Kõigil kel vähegi jõulutunne,
Hüpaku lumme !
Metsas peeti lumesõda,
kahjuks oli see vist viga.
Sest, et mööda lumist teed
sõitis külla jõulumees.
Lumepall mis tabas saani,
sõitis jõulumehega nüüd kraavi.
Lumme lendas mees kui nott,
tema järel kingikott.
Appi ruttasid kõik loomad.
jõulumeest nüüd välja tooma.
Ja siis sõit läks jälle lahti,
külla kus oli palju lapsi.
Metsas peeti lumesõda,
kahjuks oli see vist viga.
Sest, et mööda lumist teed
sõitis külla jõulumees.
Lumepall mis tabas saani,
sõitis jõulumehega nüüd kraavi.
Lumme lendas mees kui nott,
tema järel kingikott.
Appi ruttasid kõik loomad.
jõulumeest nüüd välja tooma.
Ja siis sõit läks jälle lahti,
külla kus oli palju lapsi.
Ma ei unusta ööd, kui Sind nuttes palusin -
Sa lahkusid ja ei vaadanud enam tagasi.
Ei suuda unustada, et Sind lakkamatult anusin,
elu kibedamad pisarad Su pärast valasin.
Ma ei unusta, et jätsid mu üksindusse,
seda valu, mis mu sees, Sa ei tunne.
Ma ei unusta, et jäin üksinda vahtima tühjusesse,
mu kuumad pisarad kukkusid lumme.
Ma ei unusta, et kinkisid mulle elu halvimad jõulud,
süda valust jäi põlema ja hingel oli nii jahe.
Ma andestada Sulle enam ei jõudnud,
mõistsin sellel ööl, et see, keda tundnud olin, oli olnud vale.
Uue päeva saabudes on kõik kindlasti parem,
ma suudan kurbuse endas alla suruda.
Aga ma ei näe Sind enam sellisena nagu näinud olin varem,
ei suuda seda valu kunagi unustada.
Võin naeratada ja armastada nagu alati olen teinud,
halvimad jõulud mälust kustutada.
Halb on vaid see, et ma olen täpselt sama rada korduvalt käinud-
ainus, mida teha, on see valu südamesse lukustada.
Väljas sajab pehmet lund
mõmmikul ei tule und!
Tema väike karuaru
püüab saada lumest aru.
Kas on kuskil mänguhoos
padi lagunenud koost
nii et valgeid sulgi langeb,
millest moodustavad hanged?
Või on kuskil suured rotid,
katki närinud jahukotid?
Valget puru täis on ilm,
kuni seletamas silm.
Karukene murrab pead,
aga ikkagi ei tea.
Lõpuks vajub talveunne,
tema koobas mattub lumme.
Ja nii mõmmik näeb ka unes,
et ta müttab valges lumes.
Jäljed end pressinud lumme,
sall katmas suud.
Tahaksin vajuda unne,
vaadata taevas olevat kuud.
Sooja auru hingata õrnalt,
tunda end minevat.
Lahkuda kõikide kõrvalt,
kurvastamata ning pinevalt.
See oli mu hing,
millest süda kõneles,
kui vaikuses kadus ind.
Ei, ainult iseendaga ta sõneles.
Rinnus on nüüdseks pind.
Merily Pähnapuu