Ükskord päkapikupoisu
tegi veidi pattu.
Lapse kompvek kogematta
enda suhu sattus.
Mõtles pere sussi juures,
kus on asja iva.
Isa õue päkapikku
otsima läks siva.
Aga kust sa enam leiad,
ta ju nõnda väike.
Ja eks ole jõulu ajal,
sadu kommikäike.
Hommikul siis akna juures,
laps kui tooli vinnas.
Terve kommikott ja kiri
olid jäetud sinna.
Kirjas seisis:Päkapikult.
Palun andestust.
Olen edaspidi pai ja...
Igatahes. Just.
Agar pagar ahjuplaadil,
Tegi valmis piparkoogi taadi.
Ent kui taat sai ahjust võetud,
Hakkas pagaril tast kahju.
Kahju oli taati müüa,
Kahju oli taati süüa.
Viimaks mõtles ta
Paneb kuuseotsa ta
Jõuluehteks rippuma.
Ühel ööl kui paistis kuu,
jooksid jänkud ümber puu.
Äkki nägi jänkuema
määle hunti lähenemas.
Küll on kurb kui jõuluööl
kuri hunt sind ära sööb.
Hopsti,hopsti kuuselatva
jänkud kähku hüppasid.
Kõrvad lontis ümber okste
liikumatult rippusid.
Hunt ei märganudki pettust
mööda läks ja mõtles,
et on jõuluehtes kuusepuu
Uksekella tilla-tölla,
kostis äkki esikust,
mõtlesime kes võiks olla,
kolistamas välisust.
Isa haaras jahipüssi,
mind võis näha laua all,
ema üles tõstis sussi,
kananahk vist seljas tal.
Hiilisivad ukse juure,
turvalisust tagama,
kartuses et päti suure,
kahjutuks peab tegema.
Ukse taga polnud miskit,
ära läinud röövel tola,
maha unustanud siiski,
kotitäie kila-kola.
Lasin kaardi, jõulukaardi
supsti kollasesse kasti.
Jõulukaardil ilusasti oli päkapikk
puraviku-mikk.
Mõtlesin, et nutma hakkab
tema istus kastis vakka.
Küllap päkapikke seal
oli mitme kaardi peal.
Täitsa minu enda luuletus, just mõtlesin välja:
Sätendava lume sees
sammub punakuues mees,
seljas pungil kingikott,
peas on härmas mütsilott.
Eide kootud paksud kindad,
käsi soojendamas kindlalt.
Astub vana kindlat rada,
meel on rahul, süda vaba.
Juba piparkoogilõhna haistab
metsatuka tagant paistab,
taadi sihiks olnud tare,
aknal ootel lastepere.
Uks läeb suure hooga valla,
lapsed tormavad kõik välja
tervitama härmas vana,
Jõulutaat on külas täna!
Hundipoisil suur on mure-
kes küll mõtles välja lume?
Märg ja külm ,kui taevast sajab-
uus ja parem teha vaja!
Koti suhkrut valas potti,
munavalged vahuks kloppis,
määris uue lume maha,
puude peale,uru taha.
Hommik üllatuse tõi -
karu lume ära sõi!!!
Ise kiitis : küll on hää,
nüüd talveuni ära jääb! ;-)
Tol öösel üks täht paistis kõrgelt
ja öö oli pehme ja hell.
Kesk valu ja valguse kõrbet
üks laps sündis karjasel.
Ja emakssaand noor Maria,
silmis kurbus, mis sügavmust,
mõtles lapsest,kes ilma siia
pidi külvama lunastust.
Maria ei teadnud, mis tuleb, kuid teadis: see ilm on julm.
Ta kindlasti piinades sureb,
head loota on meeletu ulm.
Miks pidi see olema tema - ta ainus ning lihane laps?
Ja nuttis noor Jumalaema
kuni lõppes pisaraist jaks.
(Killu Loona)
Kord sõitsin mina rongiga
rong viis mind kiirelt jõulusse
ärevus mul puges põue
kui kohtasin seal jõule.
Kiiresti siis mõtlesin luule
et saaks jõulupaki suure.
Kui ärgates klapid sain peast,
siis tundsin end õige heast.
Minu kõrval kaks meest lõivad nurru,
mõtlesin... olen teinud nendega hullu!
Aga hea tunne sellest ei kadund
ja uus idee ennast adund,
jõuluajal on mehigi topelt, TURVATUNNE ja nagis KAKS JOPET!
Issi mul on tore mees,
mängis kord mul´jõulumeest,
sain siis kohe aru ka,
päris jõuluvana pole ta,
Mõtlesin,et mis siis ikka,
vaja krutskeid teha ikka,
kui siis sülle istusin,
tal habemest ma kiskusin.
Kingi sain ma ikka kätte,
sest ma olin liiga väike.
Ühel õhtul ma märkasin äkki,
et pisike mehike vedas mu sokki.
endamisi mõtlesin ma,et külm teda kimbutab,
kuid hommikul ärgates leidsin
oma soki seest pisikese õnne,
mu hinge täitis armastusetunne
pisikese mehikese vastu,
kes oli uinunud mu punasesse sokki.
Õhtul mõtles väike Mikk,
pikk võiks olla päkapikk,
kuhu panna tuleks suss,
et saaks panna üllatust?
Kui see põrandale jätta,
äkki päkapikk ei märka,
aknalaud on aga kõrgel,
kas tal ronida on kergem?
Mõtles päkapiku pikkust,
kuni uni silma tikkus.
Aknal suss ja kõrval sedel:
"Kui sa tuled, võta redel."
Vihmaveetoru jõulumõtted
Kalender ajab sarved-sõrad kangekaelselt vastu püsti:
“sa pane tähele su enda ümber hoolsamini jõululusti,
ei ole tõsi koduaknast meile näiv see rohelus ja vihmapüha,
kord nagu kohus taevas kingib meile lund ja külmaviha”.
Küll uinub maa ja tardub pakases suits korstnast valkjalt hallilt,
Õhk helgib lumehelmeist hõbevalges lumevallilt,
Jalgvärav kääksudes nüüd punnib vetrunult sul vastu
Kui oleks talle lasund peale tinaraudne raskus.
Nii mõtles tsingist vihmatoru räästast vihma läbematult juues,
Seest roostes, pealt küll ehtsas uudses värvikuues.
Lä`en lõpuks puhkusele, peakohal vihmarenn siis haigutades lausus
Ja külmus purikaks, kord saabub minu jaoks vee suve kaasus.
Mul on kodus suur hall kass
küll on kole elukas,
ühtelugu suppe solgib
ema teda tihti kolgib.
Isa ütles, lööme maha,
sest saab hea kraenaha,
aga mina küll ei taha
hallil kassil haiget teha.
Mõtlesin ma täna ringi
parem teen tal jõulukingi,
sorteerin oma rahakotid
ostan lõksu, püüan roti.
Siis saab kass aru jõuludest
ütleb " näu " kingi eest !
( Uuno Laht )
Väike päkapikk läks üle tee,
Näppas sealt ta ühe ree..
Regi oli pruun,Punast oli ka,
Peale istus päkapikk ja ära sõitis ta...
Vastu tuli põder,Ja küsis:Kuhu lähed?
Päkapikk siis vastas Lapimaale, kus on tähed...
Põder siis vastas:Oh sind väikest Rotti,
Oota ööni,äkki saad siis sotti..
Päkapikk siis ootas,ootas,ootas,
Ootas kuni tuli jõuluöö ja päkapikku ees siis ootas kingituste töö...
Päkapikk nüüd mõtles,Õige jah õige jah...
:Jõuluööl on kaunid tähed SIIN,
mitte lapimaal,Kapimaal ega...Kapimaal?
Ah suva,niikuinii on otsas VIIN:P
Toomas istus peegli ees,
mõtles mida teha sees,
lutsutades sinki,vorsti,
aga ema tuli varsti,
Toomas õue läks siis,
aga õues ilus viis,
vastu talle tuli Liis,
ütles talle :"tule pliis!"
Toomas läks ta juurest ära,
ning tegi palju kära.
Siga lendas,
roos oli hambus,
sitsirätik peas,
lennates ta mõtles,
nii on ülihea...
Neljal jalal kõndimine
kerele nii ränk,
ja maamaksu võtab ju iga Eesti pank.
kui kord siia tulin ma,
mõtlesin kas sõbra saan.
nägin järsku sind ma siin,
mulle tekkis kohe piin.
sõbraks saime järsku me,
lahku küll meid ei aja te.
sust loobuda ma eal ei saa,
sest parimaks sõbraks oled saand
kurg käis kalal kahel jalal
haaras sabast mitmel kalal
kalad pääsid kure nokast
kurg sai tunda mure okast
mõtles mis siin salata
kurb on elu kalata
aga kala mureta läbi saab
ka kureta
Karlsson mõtles üksi,
tahaks minna jooma,
äkki mõtles, laseks püksi,
ei peaks poest õlut tooma.
Ma vihkan sind,sest ma näen sind unes.
ma vihkan sind,sest ma ootan su kõnet.
Iga päev,iga hetk,iga tund.
isegi kui on talv ja õues sajab lund.
kuid sa kunagi ei helista,ega ei teata.
kas mul on mõtet loota,või lihtsalt karta.
tõesti, mul oleks vaja seda teada,
sest ma ei viitsi enam neid mälestusi meeles hoida.
Sinust ja minust,meie ühistest hetkedest.
tuttavatest kohtadest,kus me ööd veetsime.
taevasse vaatasime ja tuleviku juba ette mõtlesime.
üksteise käest kinni hoidsime ja vanalinna pargis suudlesime.
need on tõesti asjad,mis mu meelest kunagi ei unune,
aga kui sa lihtsalt lased mul oodata,
see kõik väikse hetkega ununeb.
Aga jah,seda kõike võiks nimetada armastuseks.
mida ma su vastu tunnen,kirjutan ma selle paberile.
ning viskan selle pudeliga merre,vaikselt lootes,
et kunagi leiaks sa selle ja saaksid aru,
et miski pole nagu ennem kui sind pole mu kõrval,
leidmas siiani tabamatut õnne.
kiisu mõtles jõulusalmi 1,2,3 ja kohe valmis. Mõtles sõnu seadis riimi ja siis oligi see valmis. Mina olen väike veel kalli sulle jõulutaat nüüd teen
Kuidas Pakane meid kimbutas
(Pille Naur)
2006
Ükskord talvel õige karmilt Pakane meid kimbutas,
madalate kraadidega hirmutas ja tembutas.
Maad ja veed ta üle tõmbas oma jäätund kämblaga,
inimeste põski peksis peene jäise vemblaga.
Ninaotsast näpistas ja varbaid-sõrmi pitsitas,
ise oma habemesse kahjurõõmsalt itsitas.
Pagendas ta väljast tuppa ka kõik õueasukad,
kellel hõredaks jäid seekord pehmed soojad kasukad.
Ühtki üleliigset lendu vareski ei lennanud,
puud jäid tardumusest kängu - külm neid oli emmanud.
Kui nüüd selle kurja moega tühjaks jäänud oli õu,
Pidas vana Pakane veel isekeskis veidi nõu.
Igavusest otsustas ta tulla tuppa järele,
põhjustades meelehärmi kogu inimperele.
Igal pool, kust läbi pääses, tegi ta suurt pahandust!
Mõnes kohas kinni kiilus mitu selle maja ust,
teisal jälle võttis kätte, külmutas ta kraaniveed,
pärast põikas jälle välja, jäätades kõik sõiduteed -
seda lõbu endale ei saanud ta ju keelata,
ahnel pilgul püüdis kõiki kokkupõrkeid neelata.
Siiski talle sellest naljast ikkagi veel väheks jäi,
veidi mõelnud, oma põuest külmakraade juurde tõi.
„Nüüd vast huvitavaks läheb!“, mõtles ta ja maigutas,
kiirelt iga asja ette tõkkeid juurde paigutas.
Küll ei käivitunud autod, küll ei sõitnud mõni buss,
lõdisesid, turtsusid ja lõpuks tegid lihtsalt: „Vuss....“
Eriliselt lõbu pakkus Pakasele aga see,
et ta mõnes kohas kaanetada kinni sai ka kaevuvee.
Kõige lõpuks nautis pilti, piiludes küll sealt, küll siit,
kuidas kõikjal jõudsal sammul kahanenud oli riit –
omaette rehkendades kuuri taga pidas aru,
hävitades nädalaga poole talve puudevaru.
Nõnda viimaks kõik sai tehtud, mõnuga ta hõõrus käsi,
tundis, et ta sellest kõigest pisut ära oli väsind.
Otsustas, et lubada ta võib nüüd endale ka puhkust,
oma kätetööde üle tundis aga siirat uhkust.