WEB | CO | PICTURE | WEATHER | VIDEO |

 
et   en   ru

Tähelepanu !!


Hetkel luuletusi lisada ei saa !!

luuletus.www.ee meeskond :(

Jälle käes on jõuluõhtu!
Ei taha pugeda siis vara põhku!
Ootavad kõik kingitusi.
Meelespidamisi.
Minulgi on sulle kingitus,
millest keelduda sa küll ei saa.
See ilus kaart ja luule-ümbrikus!
Nii sinule Häid Jõule soovin ma!!


Hinne: 0.0/10 (0 hinnet )

marko (11.12.2007)

Minu jõulud mööduvad
kodus, õues, kuudis.
Ma ei tea miks inimene
kingist ainult hoolib.
Sellest, et me jõululaud
lookas oleks söögist.
Kuusel ehted säravad
tehtud piparkoogist.
Minu jõulud poleks rõõmsad,
kui mul puuduks nina.
Näärihõngu ei saaks tunda,
haista laual liha.
Sellest, millest mina soovin
saada jõulurõõmu,
pole nukk, ei auto, voodi
ega kalliskivid.
Vaid, et lihtsalt minu silmad
säraks sinu hoolest.
Ma ei tahaks väga palju,
tunda seda häbi,
millest küll võiks olla tehtud
kuuseladvas käbi.
Mulle meeldiks, kui sel teel
poleks algust, lõppu.
Et su pehmed käpakesed,
tõuseks rõõmust õhku..


Hinne: 10.0/10 (1 hinne )

K.K. (13.12.2007)

Valged jõulud ukse ees, -
saani langemine eel.
Kõigil sokid ahju ees, -
lapsed kodus jõule pikkisilmi ootamas.
Tänavu on jõulud valged,
tulevikus "rohelised" ned, -
kui valgeid maid näha soovime.
Igal ühel oma soov,
millest kasu oleks vaid ainult
vaja Maal


Hinne: 10.0/10 (1 hinne )

sven (13.12.2007)

JUBA ÕHTUL AKNA TAGA
HELJUS LUMI LANGEDES.
HOMMIKUL ON ÕUED AGA
KÕIKJAL PAKSULT HANGEDES.
VALGED KASUKAD SAAND AIAS
ÜLE ÖÖ KÕIK ÕUNAPUUD.
KÕNNITEEL KÄIB KAARES LAIAS
VILKALT MAJAHOIDJA LUUD.
MEIL ON JUBA VALMIS PLAANID,
MILLEST MÕELDUD,NÄHTUD UND
PEA ME SUUSAD,PEA ME SAANID
KIHUTAVAD MÖÖDA LUND.


Hinne: 5.5/10 (2 hinnet )

MARGIT HELVE (18.12.2007)

Ostsin sulle jõululoosi,
kümpiga mul oled sees.
Loosiks sain ma lõngatoki,
millest mulle sokid tee!


Hinne: 5.6/10 (5 hinnet )

Reet (22.12.2007)

Taas on jõulud käes,
ja jõuluvana oma väes.
Külastab jõuluõhtul kõiki,
kes tema teel põiki.

Langeb pehmet lund,
millest eile nägin und.
Parim jõulukink on see,
mis muudab valgeks tee.


Hinne: 9.2/10 (5 hinnet )

Liina (19.12.2007)

Jälle käes on jõuluõhtu!
Ei taha pugeda siis vara põhku!
Ootavad kõik kingitusi.
Meelespidamisi.
Minulgi on sulle kingitus,
millest keelduda sa küll ei saa.
See ilus kaart ja luule-ümbrikus!
Nii sinule Häid Jõule soovin ma.


Hinne: 5.7/10 (3 hinnet )

Mirle (22.12.2007)

Jõulumees, oh jõulumees
millal sa kord tuled,
mul on juba partidelt
kitkutud kõik suled.
Põrsad ahjus särisevad
süldid löövad lurtsu,
lapsed ootest värisevad
vanad tõmbund kortsu.
Kui siis, vana, kohal oled
rõõm meil matab hinge-
millestki meil kahju pole
vabastame pinge......





Hinne: 8.0/10 (2 hinnet )

Ootaja (23.12.2007)

Igaüks meist vajab kodusoojust,
südamesse päikest,
mis ei looju.
Puhtaid mõtteid,
millest hing saab valgust.
Kaunist jõuluaja algust!


Hinne: 7.2/10 (5 hinnet )

Imbi (30.12.2007)

Tule tagasi helmemänd

TULE TAGASI METASEKVOIA

Teisest aegilmast siia sadand
tumm kollane päikeselaik
läbi võrade - vastu südant
jälle koputab merevaik

vaik metsast mis merre on vajund
millest üle käind vood ja jääd
kõik lõhnad ja helid on hajund
ainult valgus valgus on jäänd

ainult valgus vaigusse tardund
üks tere- ja hüvastipilk
ja meel mis on ikka sust hardund
liiva kadunud kuldne tilk

ons tüvest kus tema kord nirgus
saand süsi või midagi muud
ei tea - tean vaid leina mis virgus
teie pärast mus muistsed puud

tean sellest ma pääsu ei leia
ikka jälle viib mõtteränd
su juurde mind metasekvoia
su juurde mind helmemänd

ta tuleb kui õhtuti maja
jääb vakka ja otsa saab rutt
ja paneb mind läbi see aja
igatsema ilmvõimatut

igatsema mandreid ja saari
oma mõistmata südamest
vaigumetsade tertsiaari
enne jääd enne inimest

ja ka mõistuse igikainus
sest lummusest jagu ei saa
teab temagi - püha on ainus
üks taevas üks aeg ja üks maa

teab temagi - vahel jääb kitsaks
mõnelegi ta aeg ja paik
ning siis vahest nõiavitsaks
võib saada ka merevaik

ning nii keset põhjamaa talve
on mul pooleldi paganal
oma salamantra ja palve
ja sellised sõnad on tal

kuni paremaid ma ei leia
küllap needki aitavad mind
tule tagasi metasekvoia
tule tagasi helmemänd

J.Kaplinski


Hinne: 6.9/10 (10 hinnet )

r.t.w. (09.01.2008)

Sa ei tea

Üks pilk -
rohkem ei olegi vaja,
et teada, millest ta mõtleb.
Üks pilk -
ja sa mõistad,
kes ta tegelikult on.
Ta vaatab sind,
nagu ei teaks ta,
milline on tegelik maailm,
nagu ei tunneks ta iial,
mida tähendab valu ja pettumine.
Kuid siiski ta teab,
võib-olla rohkemgi veel,
kui keegi teine,
et maailmas on päikesepaistet vähem,
kui äikest ja vihmasadu.
Ühest pilgust piisab,
et arvata, et sa tead.
Kuid ära kunagi eelda,
et sa tead,
kui sa pole näinud päikese ajal vihma...


Hinne: 4.5/10 (6 hinnet )

Piret (24.01.2008)

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-

Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.

Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.

Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.


Betti Alver 1964


Hinne: 8.8/10 (12 hinnet )

Kerli (13.02.2008)

Piiritletud mõte piirituses

„Agnes peatu!“
kostis lask.


Ma mäletan kuis rääkisin
õhtul ilusatest lossidest
ja ojja uppunud kullalaevadest,
aga sa ei kuulanud-
vist oli uni magusam kui nemad
või tumesinise taeva roosad pilved?

Ma muudkui vatrasin
ja jõgi kandis vett ja vahtu,
kandis pisaraidki, mis poetusid
kui rääkisin, kuis ükskord armastasin.

Ja siis ma tõusin,
pettumusest vist,
ja vaatasin su unepiirilist nägu,
millest hoomasin samasugust tühjust,
täpselt seda sama piiritust,
millesse olen juba aastaid uppunud,

ning sest ajast peale ma mäletan vaid su nime.


Hinne: 6.3/10 (3 hinnet )

Aurum Tilia (16.05.2008)

.
Ma tahaksin öelda
millest ei räägita,
aga kardan,
sest
nii ei saa,
nii pole ilus.
..
Aga
Sina ei käigi enam
neid teid pidi
ja
Su mõtted kõlavad
kellegi teise kõrvus.

Sa ei tulegi enam

ega vist.

Mina olengi ju siniste silmadega tüdruk.

Ootan Sind oma tatise ninaga
seal tolmusel teel
toominga all.

Ootan,
isegi,
kui Sa ei tule.


Hinne: 5.0/10 (2 hinnet )

Koru (20.05.2008)

Kaunis looduses on jõudu ja sära.
Oska seda leida, hinnata ,teistele edasi anda.
Kõik kaunis hoia hinges ja silmis.
Anna endast mis tähtis kõigile...NAERATUS.
Võta kaasa päike ja sära.
Tuulde saada soovid millest ei hooli.


Hinne: 9.8/10 (13 hinnet )

Taimi (20.08.2008)

Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.

Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.

Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi teda ei näeks, ja tema teisi,
sest õnne ta nüüd vihkab ja päikeseloojangut ei salli.

Päike mis läheb looja, meenutab talle ta kunagist õnne,
kuid ta ei taha mäletada midagi mis hea,
ta teab ainult kurja..
ta ei naerata kunagi ja silmades sära ei leia,
ta ei nuta ega mõtle armastusele,
tal on kõigest ükskõik.

Üksik hing, kellel pole vaja mõelda teistele,
ta ei näe kunagi päikeseloojangut,
sest selleks ajaks kaob ta pimeduse varju,
et mitte näha neid kauneid värve,
mis meenutavad armastust.

Kuu varjus ta käib,
jälgib tähti kuid kunagi ei soovi midagi,
sest ta teab, et need soovid ei täitu kunagi..
ja seda ta ei tahakski,
ta on harjunud üksi olema,
ta ei taha armastust ega hoolt
ja õnne ei tahaks ta kunagi enam tunda,
sest see kõik viiski ta sinna kurbusesse.

Ei vala ta pisaraid, mis tulnud armastusest,
ta valab vaid verd kui näeb õnne,
veri mis voolab tal mööda põski, on kui pisarad,
verepisarad.

Kui algab päev kõnnib ta ikkagi mööda tänavaid
otsides üksikuid nurki,
põgenedes päikesetõusu eest,
et kaduda koos ööga..
ootab ta päikeseloojangut,
kuid mitte selleks et seda vaadata.

Päike on tõusnud ja kell lööb peagi keskpäeva,
kuid ei armastus ega õnn seda muuta saa,
et vihkab päevi see üksik hing,
kes tahaks looja minna igaveseks, et olla ainult öö..
see üksik hing soovib vaid olla kuu asemel,
et ei peaks ta põgenema päikese eest.

Pole keegi öelnud et talle ei meeldiks päev
talle ei meeldi vaadata õnne,
sest ta vihkab seda,
talle ei meeldi näha ega tunda armastust,
sest sellepärast ongi ta nüüd üksik hing.

Armastust sai ta tunda,
kuid ta sai liiga palju haiget,
ja haavad ta hinges ei parane mitte iilagi,
ta tahaks vaid leida veel üht sellist hinge,
kes oleks sama üksik nagu temagi,
ja põgeneks koos armastuse eest.

Veel üks üksik hing,
ja elu oleks parem,
kuid kurjust ja kurbust ei võtaks talt miski,
need on ja jäävad ta südamesse,
süda, mille asemel on kivi
süda mis on jääs,
ja mitte keegi ei saaks seda üles sulatada..
isegi mitte päike, sest selle eest ta põgeneb..

Süda kui jää ja hing kui kivi
on murdumatud,
sest nad ongi nii palju murtud,
et enam rohkem ei saa..
talle haiget teha, ega südant murda,
ja ammugi mitte armastust tundma.

Igas öös võib ta näha õnnelikke hingi,
need teevad talle haiget, ja panevad ta verepisaraid valama,
sest sügaval hinges ta tunneb kadedust
miks just tema ei saa enam õnnelik olla,
kuna teda on armastus tapnud,
ta meeli mürgitanud,
ja pisarate asemel verepisaraid valama pannud.

Ta magab päeval, ja näeb und,
kus armastus on sama kaunis kui reaalses elus,
kuid talle on need õudusunenäod,
ja kõige jubedamad hirmud mida ta näha ei tahaks.

Kas on veel keegi, kes kannatab nii,
kes oma kannatusi ei tahagi lõpetada,
kes tahapki nii elada,
üksinda ja üksinduses,
kes ei taha tunda enam armastust mis nii kibe ja valus,
kes ei taha õnne mis lõpuks elu hävitab,
ja nii saigi temastki üksik hing..tänu õnne ja armastusele,
millest ta enam kuulda ei taha..

See üksik hing leidis tee,
ja loojus koos päikesega
nüüd on ta ainult öös, kuhu loojus koos teise hingega,
nad ei ela just õnnelikult,
sest mõlemad vihkavad armastust...


Hinne: 8.0/10 (24 hinnet )

Marika (04.10.2008)

Aeg,oli meil,tundeid vaid täis,
ei teadnud ma,mida uskuda.
Kui teaksid vaid,et vältisid mind,
olid kui tuul,mis möödus
puudutades hinge ja südant.

Sinust jääb vaid mälestus,
mis on ilus ja kurb väheste
õnnehetkedega.
Kadus päike mu päevast
naeratus suult.

Igatsus jäi südamesse,
miks ootama jätsid sa mind,
kui seda sa ise ka teaksid.
Päike on tõusmas minu päeva
sinust jääb vaid mälestus.

Pikad on ööd ja päevad
mis veedan mõeldes sinule,
lootes,et aeg pöördub.
Nähes teisi,kel õnn silme ees
mõeldes,miks just mina olen see.

Südames on vaid mälestus
mis ei kustu kunagi.
Vähesed hetked,mil õnn oli minuga
neid loodan tunda veel
kas koos sinuga või sinuta.

Möödub ka aeg,pime on öö
näen vaid oma varju mis nukker.
On nukker ta meel,valus ta hing,
ei peatu ta teel,oodates sind
unistades heast mis seisab teel.

Sinust jääb vaid mälestus
mis hinge laastada võib
pisarad silmadesse toob.
Kas kunagi leian ka rahu,
ja saan unustada sind.

Mida toob mulle tulevik
mustad varjud mu teel
kas kaovad ka need.
Mälestus mis südames
ei laseks kaotada neitki mu teelt.

Uskuda tuleb vaid,on olemas teisi
peale sinu mu teel.
Ei muutu mu mälestus
millest loobuda ka ei tahaks
hoides seda enda sees,minnes edasi.


Hinne: 7.4/10 (5 hinnet )

Marika Mälton (07.10.2008)

IGAUKS MEIST VAJAB KODUSOOJUST,
SÜDAMESSE PÄIKEST,MIS EI LOOJU.
PUHTAID MÕTTEID,MILLEST HING SAAB VALGUST.
KAUNIST JÕULUAJA ALGUST.


Hinne: 9.2/10 (9 hinnet )

kaire pahk (24.12.2008)

Kui inimene sünnib ilma
hakkab ta kuduma kangast,
tal varrastel on elusilmad
millest koob ta oma elule mustri.
Ta valib ise oma elule värvid,
kas punased,kollased,valged.
Need armastus,päike ja südamepuhtus
kui keegi ei riku ta värve.

Kui eliteel vahel tal valutab süda
ja miski jääb piinama hinge
tuleb mustrisse mustade lõngade rida
ja hallide toonide viirg.
Kui on tal elus rõõmsamad päevad,
nagu oleks ta lillede sees
siis põimuvad mustrisse kirkamad lõngad
ja kaunimad päevad ta teel.
Elu on nagu kangas meil kõigil,
iga inimene koob sellest endale mustri
kas kood hommikul,päeval või õhtul
su muster määrab ära saatuse igavesti.


Hinne: 7.5/10 (6 hinnet )

Helika Kaasik (20.10.2009)

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-

Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.

Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.

Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.


Hinne: 1.8/10 (163 hinnet )

kristina (14.03.2010)

IGATSUS

Teadsin, et oled olemas,
kuid ma ei osanud arvata,
et Sa nii minu sarnane oled.

Ühel päeval Sa istusid
minu kõrvale
ja huvitusid just sellest,
millest minagi.

Kuid rohkem Sa ei tulnud...

Läks hulk aega mööda,
kui hakkasime jälle
teineteist märkama.

Tuletasin Sulle meelde
seda päeva,
mil minu kõrvale istusid.
Kahjuks Sa ei mäletanud.

Nüüd kuulume ühte.

Enam Sa ei jäta tulemata,
sest tead, et igatsen Su järele.
ja vajan Sind.


Hinne: 9.1/10 (16 hinnet )

Janika Talvar (03.09.2011)

Väljas sajab pehmet lund
mõmmikul ei tule und!
Tema väike karuaru
püüab saada lumest aru.

Kas on kuskil mänguhoos
padi lagunenud koost
nii et valgeid sulgi langeb,
millest moodustavad hanged?

Või on kuskil suured rotid,
katki närinud jahukotid?
Valget puru täis on ilm,
kuni seletamas silm.

Karukene murrab pead,
aga ikkagi ei tea.
Lõpuks vajub talveunne,
tema koobas mattub lumme.
Ja nii mõmmik näeb ka unes,
et ta müttab valges lumes.


Hinne: 9.1/10 (15 hinnet )

Sandra (01.01.2012)

Jäljed end pressinud lumme,
sall katmas suud.
Tahaksin vajuda unne,
vaadata taevas olevat kuud.
Sooja auru hingata õrnalt,
tunda end minevat.
Lahkuda kõikide kõrvalt,
kurvastamata ning pinevalt.

See oli mu hing,
millest süda kõneles,
kui vaikuses kadus ind.
Ei, ainult iseendaga ta sõneles.
Rinnus on nüüdseks pind.

Merily Pähnapuu


Hinne: 10.0/10 (4 hinnet )

Merily (17.05.2012)

Sina oled päikesekiir,minu hallis taevas.Sina oled minu õnn,millele saan naeratada koguaeg. Sina oled mu väike maailm,millest ei tahaks iialgi ära minna! Armastan Sind!


Hinne: 8.3/10 (6 hinnet )

Annu (26.08.2012)
Uuemad
Lühemad
Pikemad
 
Birthday (1)
Childbirth (0)
Children poems (0)
Christmas poems (3)
Famous authors (2)
Father's day (0)
Jokes (4)
Lady's Day (0)
Mother's Day (2)
Self made (11)
Valentine`s Day (5)
Varia (9)
Wedding (0)
Nädala TOP
Kuu TOP
Reeglid
Saada luuletus:
* tähistatud väljad on kohustuslikud
Vali kategooria: *
Vali keel:
est eng rus
Sinu nimi:
Sinu email:
Salm Salmid Kallimale Sünnipäevaks Luuletusi Armastusest Auhinnamäng
Pages: 
1
© copyright 2019 E-People OÜ      Version: 1.5
» Show keyboard
ww