JÕULUVANA TORE MEES
ISTUB KÕRTSI UKSE EES.
PEA ON SASSIS ,HABE HÄRMAS,
ISE KOLEDASTI LÄRMAB
KUS ON HOBUNE JA SAAN,
MINUL AMMU VALMIS PLAAN.
SÕIDAB SIIA ,SÕIDAB SINNA
EI TEA KUHU KÜLL NÜÜD MINNA.
LAPSED AMMU OOTAVAD,
JÕULUVANA HÕIKAVAD.
KUHU KÜLL ON JÄÄNUD TA,
SUURE KINGIKOTTIGA.
LÕPUKS KOHALE END VEAB,
JÕULUVANA IME HEA.
NAERUL KÕIGIL NÜÜD ON SUUD,
ÜMBER SUURE KUUSEPUU.
lumehelbeid tasa langeb,
valgeks muutub maa,
pea on kõikjal paksud hanged,
saabund talv on taas.
lumi katab puid ja põõsaid,
väljas karge ilm,
lumes hullab lapsi rõõmsaid,
naerul suu ja silm.
lumesadu iga laps ju
väga igatseb,
jõuluootus muudab hardaks
kõigi südamed.
VARSTI KÄES ON JÕULUAEG
KAOB SIIS VIHA, KAOB KA VAEN
INIMESTEL NAERUL NÄOD
KÕIGIL INIMLIKUD TEOD
ANDESTADA, MÕISTA TEISI
ET HINGES JÕULURAHU LEIDA VEIDI…
Päev möödus askeldus-rutus
ja toiminguis tares ja kojas.
Õhtul kuulati Püha-öö jutlust
Neitsi Maarja ja Jumala pojast.
Pea kirikukellade kaja
jäi kaugele metsade taha.
Nüüd ühes lumega sajab
suur rahu maa peale maha.
Öö läbi nüüd kuuse ees lauldaks',
küünla valgusel põgeneb uni.
Kesk hangesid madalas laudas
täna õhtul ka süüdati tuli.
Õues praksuvad aiateibad,
ja tuul noolib laterna tahti.
Täna loomad said kaeru ja leiba,
täna südamed helded ja lahti.
Kuu valvab akende taga
ja üleval siravad tähed.
Õues lumine pihlakas magab,
ja kaevuteel muinasjutt läheb.
Üks keerub õlgedel istub,
juus kuldne, käes oksad haljad,
ja sõimes pisike Kristus,
suu naerul ja jalad paljad.
Ja taeva sõjaväe hulgad
äkki sõime ümber on ringi,
ja igal redelipulgal
istub väike alasti ingel.
Too süda, mis rõõmule tõrges,
õnn vaesema onnigi mahub.
Au olgu Jumalal kõrges,
ja kodumaa väljadel rahu.
Täna ma jutustan karuotist
kes kukkus välja kingikotist,
kukkus mauhti saanilt maha
saan se kihutas metsa taha.
Karuott saanile järele astus,
teel tuli keksides jänes vastu
kuulnud et hädas on mängu karu
haaras ta karu ja tormas kui maru .
Varsti ta pusiski salamahti
tegi tuttava koti suu lahti,
taas oli karu koti sees
kus teda ootasid sõbrad ees
Jõulumees midagi sellest ei tea
nägu tal naerul ja tuju on hea
Küünal särab kuusepuul
Päkapikul naerul suu
Keerab lumekraanid valla
Peidab pakid kuuse alla
Jõuluõhtul säras kuusk,
lastel rõõmust naerul suud,
rõõmsasti kõik laulavad,
jõulutaati ootavad.
Jõuluõhtul säras kuusk,
lastel rõõmust naerul suud,
rõõmsasti kõik laulavad,
rõõmsaid pühi soovivad.
Üks emake istub, tal murelik meel,
on käes jõuluõhtu, ta üksinda veel
ta ootab lapsi kes kodunt on läind
kas jõulude ajal ta näebki neid ?
üks kaugel õpib, teine käib seal tööl
kuid koju pole jõudnud kumbki veel.
Siis telefon laual lausa tirelit lööb
"Hei, memmeke armas, tubli oled sa meil
aastalõpuks koju võid oodata meid !"
Läeb naerule nägu, murekortsudki läind
need sõnad ta hingele rõõmu teind,
ta tunneb kui nooremaks läinud just
hing täis on rõõmu ja õnnistust...
Piimjas udu ripub väljas,
paljas maa on lumenäljas.
Silmapiiri sihib silm -
ehk sealt ilmub lumepilv.
Ja kui ükskord lumi maas,
naerul näod on kõigil taas.
Juba valgem peale kuut-
oodata võib aastat uut.
Oh mis nägus jõuluilm,
Paras käre jõulukülm!
Kuigi härma kipub kulm,
Naeruline on me silm.
Kuigi puhub põhjatuul,
Lausa laulma kipub suu!
Ja kui kergelt kerkib jalg-
Tantsutahtmine on tal!
Mis meid nõnda rõõmsaks teeb?
Küllap jõulurõõm on see.
Jõulurõõm on punapalgne,
Jõulurõõm on tuhatjalgne,
Igaühe juures käib,
Kõik ta rõõmu jälgi täis.
Sõber seisab süles lilled.
Nägu naerul, pungil silmad.
Seisab tunni, seisab kaks ,
naeratus läks paremaks.
Kaunid lilled muutsid tuju
viisid õied jalgsi koju.
Õied särama jäid hinge,
üllatused aastaringselt.
Oled hea võ oled paha
sõpra iial ära jäta maha..
Naerul sui jooksevad lapsed
mööda aasade rohelist merd
rõõmu täis on südamed neil
ütle, kust on nemad tulnd?
'
Naerul sui käivad paarid
mööda tänavaid halle ja väikseid
käest kinni hoiavad nad
nende naer välja toob päikse
Naerul sui jalutab vanamemm
väike koerake järel tal käib
tema mees on ammu surnud
ometi nii õnnelik ta näib
Tõsise näoga ringi käin mina
ei päike mulle tee pai
õnnest puutumata mu süda
ütle, kus minu naeratus sai.
on nüüd käes jõulukuu,
lastel on ka naerul suus.
päkapikud piiluvad,
kuused välja võtta saad.
aknale ka panna jõulusokid,
paljudel on peas ka lokid.
varsti tuleb külla jõuluvana,
kellel kaasas uhke kana.
kingitus toob ta meile
ja luuletusi loeme teile.
Kätte jõudnud jõulukuu,
päkapikku töö on suur.
Tuppa toodi jõulupuu,
jõulukingi soov on suur.
Jõuluvanal kott on suur,
kõigil lastel salmid suus.
Emmel-issil rõõm on suur
jõuluvanal naerul suu.
Õues külmakraadid kanged,
teede ääres suured hanged.
Hange kõrval lumemees,
ei see külm tal liiga tee.
Ninaks pandud porgand tal,
kaela ümber kootud sall.
Kätte antud vana luud,
ise muigab naerul suu.
Mõttes loeb ta vaikselt palve,
tahaks seista siin, ma terve talve.
Lõbusam siin oleks veelgi,
kui siin seisaks veel nüüd keegi.
Salasooviks enda kõrval,
sooviks lumeeite õrna.
Kes siis laulaks varavalgest,
ainult lumest ja valgest talvest.
Õues külmakraadid kanged,
teede ääres suured hanged.
Hange kõrval lumemees,
ei see külm tal liiga tee.
Ninaks pandud porgand tal,
kaela ümber kootud sall.
Kätte antud vana luud,
ise muigab naerul suu.
Mõttes loeb ta vaikselt palve,
tahaks seista siin, ma terve talve.
Lõbusam siin oleks veelgi,
kui siin seisaks veel nüüd keegi.
Salasooviks enda kõrval,
sooviks lumeeite õrna.
Kes siis laulaks varavalgest,
ainult lumest ja valgest talvest.
Suu on naerul, silmad kissis,
kui ütlen Sulle, kallis issi,
"Oled mulle kallis sa,
ilusaim ja parim ka!"
Suu on naerul, silmad kissi,
kui ütlen Sulle, kallis issi:
"Oled kõige kallim sa,
ilusaim ja parim ka!"
on nüüd käes jõulukuu,
lastel on ka naerul suus.
päkapikud piiluvad,
kuused välja võtta saad.
aknale ka panna jõulusokid,
paljudel on peas ka lokid.
varsti tuleb külla jõuluvana,
kellel kaasas uhke kana.
kingitus toob ta meile
ja luuletusi loeme teile