Kord kohtas keset kanarbikku,
üks pöialpoiss üht päkapikku.
Nad põrnitsesid teineteist,
ja vaidlesid kumb pikkem neist.
Sa oled nagu leivaraas,
ja raske on sind leida maast!
Miks kääbus sõnu loobid sa?
Ei näe sind mikroskoobita
Kui kükakile laskun,
siis ehk küünitad mu taskuni.
Sa ulatud mu jopi äärde,
ja sina mulle poolde säärde.
Sa oled pisem kui mu näpp,
sa välja näed kui väike täpp!
Nad panid lõpuks seljad vastu,
ja olid tõpselt ühte kasvu!
Hullulehmatõbi laastab maad,
päkapikud kõik on otsa saand.
Jõuluvana üle töötab,
lisajõudu Soomest ootab.
Häire välja antakse,
saanid välja kantakse.
Speed on üle 100 miili,
ületame Eesti piiri.
Võmmid kinni meid nüüd peavad,
relva otsmikule seavad.
Ment nüüd ütleb: "Kaasa tule,"
abivägi avab tule.
Maha jääb neist laibamägi,
edasi nüüd sõidab vägi.
Ees on meil nüüd Kaitsevägi,
vaevalt pääsesime läbi.
Vastu tuleb meile Meri,
kelle särgi peal on veri.
Meri meie poole asub,
meie vägi kohe kosub.
Meril kodus snaipripüss,
meil on vastas ESS.
Meri asja seletab väed nii ära peletab...
Nüüd päkapikk asub teele.
Tal seljas on pisike märss.
Ja plaanis on jätta tal meelde
sinu väikene jõuluvärss.
Tal plaanis on õppida ära
see laul, mida sina tead,
näha korraks su silmade sära,
kuulda, kas sa ka viisi pead.
Päkapikk ei pea kimekirja
neist, kes teinud on mõned vead.
Päkapikk paneb nime kirja
neil, kes tahaksid olla head.
Sinu nime ta torkab märssi,
sinu laulu ta jätab pähe
ning ta aitab sul öelda su värssi,
kui see äkki sul muidu ei lähe.
Niisiis päkapikk asub teele,
õlal pisike naljakas märss.
Sina tuleta ruttu meelde,
oma jõuluks õpitud värss.
Kaugel laanelagendikul, seal,kus külmund ojake.
unetuna härmakuues ootab kuusepojake.
Hommikul ta vanem õde viidi ära laial reel...
öö on lähedal, kuid teda tagasi ei ole veel.
"Kibuvitsa-vanaema, tead sa, mis sai sõsarast?"
Eideke vaid ohkab unes ega kuule kuuselast...
kellelt ometi küll küsiks-keegi pole üleval.
rohukõrred, lillenupud ammu lumeteki all.
Virgub tuul ja sajab, helbeid tantsuringis keerutab.
Üks neist liugleb kuuse latva, talle tasa leelutab: "Ei su õde enam ole
Lihtne metsakuuseke..
ta kui murueide tütar, seljas särav kuueke.
Käes tal küünlad värvilised, kannab hõbetähte peas...
nagu muinasjutus elab suures saalis, laste seas.
Maga, maga, väikeveli,
küllap suureks kasvad kord.
Seni külmataat sind ehib
kaunis on ta härmakard..."
Laulis lumehelves une kuusepoja laugele
Laenas tiivad tuulesõbralt, lendas jälle kaugele...
Kord jõuluööl üks lumemees
kurb oli üksi lume sees,
sest pere toas lõi tralli.
Küll tahtis lumest vanake
märku anda jõuluvanale-
tal vaja oleks salli.
Jäi õige nukraks lumest taat,
sest saatmata jäi Põhja kaart,
kus kirjas kõik ta soovid...
OH IMET! Uks kui avanes
ja väljus majast jõulumees...
ning otse üle hoovi!
Taat vilkalt avas kotisuu
ei paistnud sealt ju miski muu
kui pika salli narmad!
Teab sinu soove jõulumees-
neist päkapikud jõulu eel
on ette kandma varmad!
su aknal on lilled
nad katavad klaasi,
nende õied on jäised
ei vaja nad vaasi
nad puhkevad õide
aastas vaid korra
su soov läheb täide
kui ühe neist murrad.
Küünlavalgus täidab tuba,
olen mõelnud ammu juba.
Kas ka inimestel luba,
näha päkapiku tuba ?
Kas nad söövad ?
Kas nad joovad ?
Kas nad üldse magavad?
Sest, et lastel komme toovad ?!
Eks oleks raske kanda hoolt,
et iga laps neist kommi saaks.
Sest lapsi on ju igal pool?
Ja jõuluvana rõõmu näeks ?
Ajakell käib ikka ühte sammu...
AJAKELL KÄIB IKKA ÜHTE SAMMU
JA MEILE TUNDE VÄSIMATULT LÖÖB.
NII MÕTLIKUKS TEEB KÜÜNLATULE VALGUS,
ÜKS AASTALÕPP ON JÄLLE MEIE EES.
JA ARGLIKULT POEB HINGE JÕULUTUNNE
NING SOOVE MITMEID KEERLEB PEAS,
NII ARGLIK POLE OLNUDKI SEE TUNNE
HING OOTAMAS ON ERILIST JA HEAD.
KAUGUSESSE SUUNAN OMA PILGU
JA OOTAMATULT ÄKKI MA TEAN,
MIKS KÜÜNLATULI RAHUSTAVALT VILGUB –
TA AJAKILDE KOKKU SEAB.
NEIST TEHA TAHAB IMEKAUNI PILDI,
KUS MÄLESTUSED MÖÖDUNUST ON SEES,
KUS MINEVIKU UNISTUSI HELGIB,
KUS TÄITUVAD KÕIK SOOVID MEIE TEEL.
Tere tore jõulumees
sul nii uhke habe ees
veel sul vahva jõulusaan
milles peidus kinkekaart
vägevaim neist-viis sotti-
kuidas mahub see sul kotti
ma ei mõtle,et kinkekaart,
vaid see,mida selle eest osta saab
siin läheks vaja saani kahte,
et kõik mahuks sisse - kui kuldkala tahtel
Jõuluvana reidis oli,
Naisi tuli nagu kolin.
Vaatas üht ja piilus teist,
Kuid enda oma parim neist.
Lumememm see ütles nii,
lund ei tule niikuinii.
Õhtul hilja piparkooke
vorpisime köögis,
vaatamatta ,et see ahi
alailma nöökis!
Juba tõusis ahjust suitsu -
plaat seal oli kaua...
aga kui sai glasuuri peale
kaunid olid laual.
Nüüd kui tuleb jõuluvana
õhtul kinke tooma,
luban mina,et ka tema
neist peab osa saama !
Jõulutaadil kotte kolm.
Kõigilt neilt on kadund tolm.
Üks neist täis om kinkepakke,
kott see ulatub pea lakke.
Teise korjab meie soovid,
täide viia neid ta proovib.
Kolmandasse korjab mured,
et need uuel aastal meid ei pureks.
Õues sajab valget lund
karuott näeb koopas und.
Päkapikk see kinke kannab
ühe karule neist annab.
Saabub kevad, karu ärkab
kingipakki koopas märkab.
Kingipaki lahti teeb
leiab sellest maitsva mee...
Aastates peidus on rõõmude ootust,
neist leiad õnne ja nendes on lootust.
Oota ja vaata mis toovad nad tulles,
minu poolt päikest täis päevi sulle.
See päev meelde jääb
lõpuni meeles
Arusaadav igas usus ja keeles
Kahes minast sünnib Meie
Päevi nüüd näete koos
Häid ja kurbi
Mõnigi neist toob lendlema kurgi
Olgu teil selleks ühine samm
Kokku teid sidugu
mitte harjumus
vaid lõputa arm
Mõtted, mõtted ringlevad mu peas,
kas on mõni kasulik ka nende seas.
Ei seda me ette tea,
millisega neist teexin vea.
Unenägudelaevas...
Akna taga sajab valget, pehmet lund, õrnõhukesed pilved on taevas,
käes on kesköötund,
olen nüüd unenägudelaevas...
Unesid siin mitusada,
neist järele jääb vaid valge rada.
Ja värav unenäomaale
viib mind lõpuks ärkamisaega.
Ärkamisaega, kus sajab valget, pehmet lund
ja õrnõhuksesed pilved on taevas...
Kuid ikka on veel keksöötund
astun ma välja unenägudelaevast.
Liivakastimängud
Oli üks poiss, kel nimeks sai Kalle,
oli ka teine, kutsuti Palleks.
Mõlemal vanust oli umbes viis,
liivakastis nad kohtusid siis.
Mõlemal oli kühvel,
mille peal oli pühvel.
Ämbri värvus oli must,
nende mäng oli lust.
Otsustasid mängida liiva ja veega,
ämbrit ja kühvlit läks vaja neil seega.
Tehti kooki ja torti,
neid oli igat sorti.
Lõpuks tuli klient, tusane oli,
kärme ehitamine liivakasti tuli.
Ehitati, ehitati, plärts-plärts käis liiv,
kliendi tuju neid närvi ajas siis.
Lendas liiv ja kukkus liiv,
liivaga ehitamine oli paras piin.
Koogist kaunist sai hoopis loss,
kuid poisid ei teadnud, kumb neist on boss.
Lõpuks näis, et tüli tekkis,
äriplaan neil ununema tikkus.
Kui tüli lahenduse sai,
siis külaline oli läind.
Boss pidi olema Palle
ja klienti teenindama Kalle.
Kuid klienti enam polnud,
ning seda mängu nagu polekski olnud.
kaasaegsed jõulud!!
Polnudki nii ammu see kui jõuluajast meile
esimesi teateid päkapikud metsast tõid.
Kommiladugi vaid täitus ainult tänu neile,
hommikust-siis õhtuni sa sõid.. ja sõid.. ja sõid..
Nüüd on ajad muutunud emad-isad hoopis südaöösel vargsi susse -sokke täidavad.
Kingisoove netti pannes errorit vaid loopis
messi kaudu hoopis peaks asju ajama.
Lapsedki nüüd moodsaks muutund,teised on ka salmid.
Püha ööd ja jänkujõule keegi neist ei tea.
Piparkoogid verivorstid mikroahjus valmis
hoti-msn-reiti kiikama veel peaks.
Üldse veel ei ole selged jõuluõhtu plaanid??
Sõbra poole jõulutümpsu kuulama ehk läheks??
Või äkki võtaks kuurist isa mootorsaani,ralliks ringi,jõulumees siis küllap alles näeks!!
Neiu jõuludeks sai pluuse,
just sellise nagu vaja.
Ta süütas küünla kuusel
ja küünal süütas maja!
Ka naabripoiss sai kingid,
neist üks vist oli rula.
Ei rõõmu sellest mingit,
nüüd põleb kogu küla!
Ka naaberkülas pidu tekkis,
mis võttis elu hinna.
sest mööda kuusehekki,
jõulutuli levis sinna!
Jõuluaeg.
Kõik nad ootavad jõuluaega,
keegi kuusge murra saega.
Ehivad kõik kodus kuusepuud,
maiustavad piparkoogiga suud.
Lapsed jõuluvanale salmi loevad,
laste eest päkapikud sussi sisse poevad.
Jõuluvana päkapigudega loevad kirju,
ühe neist kirjutas marju.
Igatsus.
Annan sulle ma kõik oma valu,
sa naeruks ja rõõmuks see loo.
Võta vastu mu pisarad, palun,
muuda veinks ja ära siis joo.
Annan sulle oma arglikud mõtted,
sa võiks teha neist kunagi teod.
Võta vastu mu nukraimad hetked,
tee nii, et jääksid vaid peod.
Annan sulle ma kõik oma valu,
sa naeruks ja rõõmuks see loo.
Võta vastu mu pisarad, palun,
muuda veinks ja ära siis joo.
Annan sulle oma arglikud mõtted,
sa võiks teha neist kunagi teod.
Võta vastu mu nukraimad hetked,
tee nii, et vaid jääksivad peod.
Gladiator
on õhtu noor ja pööbel peab pidu
ma istun siin vaikselt mekin ma mõdu
rahvas juubeldab ja voolab vein
mu südames kurbus ja pakitseb lein
tänases võitluses kaotasin sõbara ma kalli
oma oma truu ratsu kelle varsana viisin ma talli
vein täna ei paranda mu tuju
kui halli massi seast avastasin imearmsa kuju
su liigutsed nõtked ja imeilus pilk
mu südant tabas kuumuse helk
ma kaotasin kõik mis mulle kallis kunagi
kaitstes oma rahvast mul areenil surra lubati
kuid armidest lugemata mu gladiaatori keha
mind hoidis elus minu raev ja viha
siin ma istun ees veinaga täidetud klaas
istusin kui ori ahelad jalgu köitmas taas
meid siia toodi et lõbustada rahvast
et näha surma ja võitlust mahlast
on kord minu ja ma tõusen lauast et võidelda nüüd
seotakse selga turvis hõbekotkas kaunistab mu rüüd
ma astun julgelt sammu sinna
kus tuleb surmaga vastu minna
möödudes rahvast ma märkan sind
su silmad puurivad maast jalatallani mind
ma ei oska seda hinnata mus keeb veel viha
kuigi näen su naiseliku iha
võitlus on läbi seal lebab maas
vastane noor kes kogenematu taas
mult võetakse ahelad ja klaas täidetakse veiniga
kuid mu süda on täitund noore poisi leinaga
ma eemaldun märatseva bööbli eest
liigun ma saali
silmad märjad mul pisaraveest
kui järsku seistes ja ujumas nähes alasti sind
mind sinust varjab vaid kaardina pind
ma seisan siin mu jalad ei liigu
kuni sa märkad ja heidad mulle pilgu
mu julgus on tappa areenil meest
kuid värisema paneb see kui sa tuled välja veest
ma taganen ja põlvili langen ma
kuna ma olen ori ei saa ma sind vaadata
sa lõbusalt naeratades mööda must jooksed
sul ilus on kael ja märjad su juuksed
kui sa lahkund ma tõusen maast nüüd
mu silmis su nägu ma kohendan rüüd
ma nägin su ilu hetkeks vaid ja kadunud sa
ei teadnud ma rohkem veel praegu aimata
tuul vaibunud ja liivakeerisest langeb viimane raas
mu mõõk tõuseb jälle löögist vastane on maas
mu sõber kaaslane on langetanud pea
ta haavad surmavad ma teda aidata ei saa
ise keereldes ma vahutavas liivas
näen ma bööblit kel suu on naerust kiivas
mu mõõk neid lõbustab tol hetkel siin
kuid teisi haavates mul südames on piin
kolm ründajat nüüd vastu mul seisab
ma üksi ehk surm neist kellegi leiab
lootus on jäänud mul veel siiski
sest tribüünil kohtasin imekaunist noviitsi
vana gladiaator kel armiline keha
on nüüd kimbatuses ei tea mida teha
kuigi vanne võitlejal surm tervitan ma sind
ma seisan maas kus verine pind
kolmest vastasest kaks on nüüd
kuigi tõsiselt vigastas mind ja mu rüüd
nõrkedest haavast kukkusin ma
see oli hetkeks ja ründasin taas
teadsin et viimast korda mul piin
näha sind vaatamas seda võitlust on siin
sõbrad langesid kõik enne mind
lootes seda et saaksin emmata sind
lootus pole kadund mu mõõk liigub taas
kuid jälle ma haavast põlvili maas
ülekaal on suur kahele vastasele kaks lisaks veel
mu pilk leiab sind mis kustutab takistused teelt
võitlen veel kuni jaksab mu käsi
kuigi ka see varsti väsib
veristest haavadest nõretab mu keha
tean et midagi ei saa ma enam teha
bööbel lõbutseb ja räuskab taas
kui minu põlved puudutavad maad
mu keha on nõrk ma otsin vaid sind
sa bööbli seas kes armastab mind
nähes su pilku ma jõudu saan
kuid põlved tõusevad vaevu maast
mu turvise paelad rõhuvad keha
sest igal pool on läbi lõigatud liha
kuid nähes sind ma tõusen taas
viimaseks võitluseks jäänd on veel raas
ähmane pilt ma näen läbi udu
seal oled sina meie lapsed ja kodu
viimaseks löögiks ma tõstan nüüd käe
kahjuks ei taband ja põlvili jään
gladiaatorilt kellelt suunatud viimane hoop
ma säästsin võitluses teda ta liiga noor
mu udune pilk otsib vaid sind
ja noor poiss kõrval kel kohus hukata mind
lõpuks jõuab mu kõrvu kohin
ma kuulen su häält su suudlus mu rohi
näen su ilusat keha sinu seljas tooga rüüd
see minu jaoks ellüsium oma pea pistan su sülle nüüd
ma tunnen su keha langevaid pisaraid
avades silmad näen sind ja sinist taevast vaid
ma ei kuule enam pööblit kes laaberdas siin
ma näen su silmi su südames piin
mu jõud nüüd raugeb peost laskub viimane liiv
sõrm liigub su juusteni kuid langeb siis
ma näen vaid seda kui tõused sa
suudeldes mind ja pühkides pisara
sa avad mu rüü mõõgahoidja ja pandlad
ja õlipuu oksa mu rinnale kannad
tunnen su huuli oma kuumal laubal
kätte mul terast käepideme annad
avades silmad ma näen viimast korda sind
kusagil kaugel laulab lind
pigistan mõõka ma lähen siis
viimane pilk jäi sinust mul siin
Pöialpoiss ja Päkapikk
Kord kohtas keset kanarbikku
üks pöialpoiss üht päkapikku.
Nad põrnitsesidteineteist
ja vaitlesid,kumb pikem neist.
,,Sa oled nagu leivaraas
ja raske on sind leida maast!,,
,,Mis kääbus, sõnu loobid sa!
Ei näe sind mikroskoobita!,,
,,Kuikükakile laskun ,siis
ehkküünitad mu taskuni!,,
,,Sa ulatud mu jopi äärde!,,
,,Ja sina mulle poolde säärde!,,
,,Sa oled pisem kui mu näpp!,,
,,Sa välja näed kui väike täpp,,
,,Ma olen sentimeetrine!,,
,,Ma kümne millimeetrine!,,
Nad panid lõpuks seljad vastu
ja olid täpselt ühte kasvu