Lapsed,tuppa
Lapsed, tuppa- tali tuleb ju.
LumeLell on õues ju.
linnud läinud lõunamaale ,
lilledel on surmakuu.
tuuleeit ju tõstab tiibu,
tormitaat ,see tuiskab teel
marumemm sääl mühisedes
sildasid teeb vaiksel veel.
Lapsed ,tuppa !jüts , kus aabits ?
koolipapa ootab ju.
Mees peab tarkust taga nõudma ,
noorus on ju õiekuu .
Lumi katab kogu maad,
varsti tuleb jõulutaat.
Luuletusi õpin ma,
et ta saaks neid kuulata.
Ja kui luuletused selged,
langevad siis lumehelbed.
Kohe kapist suusad võtan,
õue lumehange tõttan.
Sõuan ühes Muriga,
üldse pole kuri ta.
Küll on lahe suusatada,
lumepalli visata.
Õhtul tuppa jõuan ma,
ees mind ootab jõulutaat.
"Tubli oled olnud sa!"
Selle eest saad kingi ka.
Me ihkame jõuluks koju
ja otsime tuttavat ust.
Üht tunnet mis iial ei looju,
rõõmu väikesest jõulupuust
Kodus ootab meid jõulurahu,
laul sujuv ja leebe jutt.
Pere koondub,kes asumas lahus,
nüüd kõigil ju kojutõtt.
me ihkame jõuluks koju ja
otsime armastust.
Me ootame rahu ja sooja.
Rõõmu väokesest jõulupuust.
Laps, kes olnud viks ja hea,
sussi akna peale seab -
ootab kinke jõuludel
iga tirts ja iga põnn!!!!
Metsateel kus kodutare,
kuulen, keegi kopsib -
see vist mõni rähnipere
õhtust toitu otsib.
Ei see pole rähnist lind,
ehk ma eksitasin Sind,
see ju keegi tuttav mees,
kel nii valge habe ees.
Metsateel kus kodutare,
loomad saatmas taati,
tares ootab lastepere,
teda suvest saati.
Taati vastu võtab pere,
kõik nad ütlevad tal tere,
küsivad, kus olid Sa,
miks meid nii harva külastad.
Metsateel kus kodutare,
koju jõudis inimvare,
kes on aina Soomes tööl,
ei ta maga ei ta söö,
sest, et pere kinke nõuab
nii kui isa koju jõuab.
Oi kuis armastan ma jõule,
külmataat ajab tuppa õuest,
küünlad püsti, tuli otsa,
põrsas orki, ehted kuuseotsa
Laual ootab väike pits,
sõbrad head ning pitsu Spitz
Kiunub õnnest väike loom,
head-paremat veel mahutab ta koon
Kõlab kell ja jõulumees,
ilmub uksel nagu naabrimees
Istub veidi salme kuulab
pärast klõmm ja väljas priima
Vana-aasta ära kolib,
korjab kokku oma koli.
Ukse taga ootab uus
tuhat õnnesoovi suus.
Uueks aastaks õnne, edu,
kainet pead, kuid hüva pidu!
Kes sääl tümma-tümma tuleb?Kes sääl välisukse suleb?on ehk juba jõulumees?
Tümma-tümma tuleb tema.Oot`vad lapsed,ootab ema,oot`vad jõulukuuse ees.vanakene virk ja kärmas,habe hall ja lumehärmas,seljas kingitustekott.Ei tal ole palju mahti,võtab virgalt koti lahti.Vaata,Liisi,vaata,Ott!Oi,mis nukud,mängukannid,vankrid,vedurid javannid,kalakesed vanni sees!Lastel silmis rõõmusära.Tümma-tümma läheb ära naeratades jõulumees.
Videvikus õhtu eel,
sõidab meile jõulumees.
ootab laps ja ootab kass,
mina olen hea laps!
Päkapikk,Päkapikk,
Su sõber on pokkupikk.
Koos te lapsi Vaatate,
Jõulukale teatate.
Lapsed mõned kenad on,
mõned ,aga Pahad.
Teile meeldivad need essad,
Kuid Miks tessad Pole essad?
Jõuluisa ootab teid,
Päkasid ja pokusid.
Teie kenad olete,
jõulukale meeldite.
Jõluvana jõluvana sa olnud kaua teel.
Meie pere ootab juba sind,
oma talu teel.
Mil tuled sa, mil tuled sa, kallis jõlumees.
Sind ootame alati detsembri kuu sees.
Sulle me pakkume piparkooke ja jõluklögi,
meie lastel salmid meeles ja Eesti keeles.
Jõluvana jõluvana su tulek rahustab me hinge.
Ja jõlutunne see jääbki me hinge.
VÄIKSEL SAAREL MAJAKAS
PLINGIB ÜLE TAEVA,
JÄLGIB MERD, ET VAJA KAS
PÄÄSTA MÕNDA LAEVA.
JÕULUÕHTUL AGA TA
OOTAB LÕUNAST SAATI.
POLE AEGA MAGADA.
OOTAB JÕULUTAATI.
JÕULUMEES JU ÜLE VEE
SAABUB PÕHJAKAAREST.
JÕULUÕHTUL JÕULUTEE
MÖÖDUB JUST SIIT SAAREST.
MAJAKAVAHT TORNI SEES
KEEDAB JÕULUKOHVI,
SELLEKS ET SAAKS JÕULUMEES
ENNE PIKKA JÕULUÖÖD,
ENNE HOOLSAT JÕULUTÖÖD
KRUUSI KUUMA KANGET KOHVI.
Jõulutaati ootab laps,
ootab ema, ootab paps.
Ootab koer ja ootab kass.
Päkapikud akna taga
ikka siis, kui mina magan.
Tahaks kordki näha neid,
silitada nende päid.
Kahjuks mina neid ei näe,
kuidas lood on sinul?
Hullulehmatõbi laastab maad,
päkapikud kõik on otsa saand.
Jõuluvana üle töötab,
lisajõudu Soomest ootab.
Häire välja antakse,
saanid välja kantakse.
Speed on üle 100 miili,
ületame Eesti piiri.
Võmmid kinni meid nüüd peavad,
relva otsmikule seavad.
Ment nüüd ütleb: "Kaasa tule,"
abivägi avab tule.
Maha jääb neist laibamägi,
edasi nüüd sõidab vägi.
Ees on meil nüüd Kaitsevägi,
vaevalt pääsesime läbi.
Vastu tuleb meile Meri,
kelle särgi peal on veri.
Meri meie poole asub,
meie vägi kohe kosub.
Meril kodus snaipripüss,
meil on vastas ESS.
Meri asja seletab väed nii ära peletab...
Juku ootab jõuluvana,tüütab isa,tüütab ema,millal jõulutaat küll tuleb, ootamine pikk ja kole.
Salmid ammugi on peas, laulegi ta mitut teab.
Äkki kuuleb, keegi tuleb tümpa, tümpa trepist üles.
Ongi kallis jõulutaat, Juku hüüab hurraaa!
Tantsib, laulab, salme loeb, lõpuks taadi sülle poeb.
Taadile teeb pika pai, suure kommikoti sai.
Läbi esimese lume sahistan
alla Riia mäest kesklinna...
Tuul kõrvus tasa kahistab-
kuhu tahaksid veel minna?
Käes on varsti jõuluaeg
ja poelettidel päkapikud.
Kui jõuab sadamasse laev,
siis kuub mu kodus ripub.
Olen jõuluks jälle merel
sinna ei iial tule jõulutaat.
Kus on päkapikupere,
nad ei uju siia maalt...
Varsti jäätub veepind ära-
see ongi mu jõulukingiks.
Aga kodus jõulupuu sära
ootab ära uue aasta plingiks.
Olen kodus ja otsin miskit
sulanud külmkapi riiulilt.
Pole enam viina ega viskit
kuulen tasa esimest viiulit.
Tule sinagi ja kuula heli...
kuula minuga ja minuta.
Kuula seda tasa seni
kuni pole minuta.
Reaalsuses on nõnda
Külmkapp tasa vilistab.
võtad siis päästerõnga
ja vestivilet vilistad.
Laev läeb muuseumi
ja mina Riia tänavale
kuni saabub sulalumi
minu koduväravale.
Jõuluhommik,lumes teed..
praegu unistustes veel
aga nädal või ehk paar
ja ongi kuulda kella hääl..
algul vaikselt kaugelt kostab,
järjest lähemale jõuab...
kuni peatubki üks saan
täpselt meie väravas
Punakuub ja valgehabe..
täpselt tema...
teda ootabki me pere!
Kõige ilusam kuu on jõulukuu,
kõige ilusam puu on jõulupuu,
kõige ilusam mees on jõulumees,
kõige ilusam aasta ootab ees !
Nüüd süütame jällegi küünlad,
las soojendab südant see lõõm,
selles põlegu ära kõik mured,
ja alles jäägu vaid rõõm .
Ilusat imedesse uskumise aega !
Lumehange sügavuses,
peitub väike kobras,
sealgi ammu jõule ootab,
pisikene kobras.
Kuuse jaoks ei ole vaja
väga palju ehteid.
Tema ootab lahket maja,
rõõmu, mis on ehtne.
Paksust metsast meie pärast
toodi teda siia,
ta ei kasva meie pärast
suureks mitte iial.
Käes on jälle jõulukuu
, linnas särab kuusepuu.
Jõulurahu, küünlasära,
kingitus läks meelest ära.
Tahaks linna sõita reega,
kus siis sõidan palja teega.
rooli viskan sõbra klemmi,
hoovist võtan papsi bemmi.
jõuan linna, kaubamajja,
ostan vorsti, veidi saia.
kingitusi kuhjas poes,
ringi käia on siin soe.
isale ma ostan vöö,
seda nõuab tema töö.
ema mult saab uue lõhna,
et ilus oleks jõulu õhta.
väike õde see on pai,
talle kõlbab suhkrusai.
olen kodupoole teel,
mõned toimingud on veel.
aga kallim, see läks meelest,
asun jälle linna teele.
Talle ostan kaelakee,
kimbu lilli, lõhnavee.
nüüd siis kõik on kinke saanud.
ise olen ilma jäänud.
tuiksan mööda teed nüüd koju
, uksel ootab kiisupoju.
talle verivorsti annan
ja siis süles tuppa kannan.
ongi jõuluõhtu käes,
jõulud käimas täies väes.
kuulen uksel kop-kop-kop,
ukse taga jõulu sokk.
sisse astub jõuluvana,
nõnda jõulud täies hoos
käimas selles jõululoos
KÜÜNLAVALGUS ANNAB SÜDAMELE SOOJA,
UUS AASTA ON SUURE RÕÕMU TOOJA!
SÄRAGU UUE AASTA PÄEVADES ALATI PÄIKE,
SOOJUST JU OOTAB NII SUUR KUI KA VÄIKE!
Jõulurõõm on talveajas,
kodurahus hubases,
ootab lapse kodumajas,
kõigis nende tubades.
Jõulurõõm on sinu andes
nagu särav päiksekiir.
Seda annet endas kandes
selgemaks saab silmapiir.
Jõulurõõm on sama vana,
kui sa teda tundma said:
esimene jõuluvana,
tema esimene pai.
Kaugel laanelagendikul, seal,kus külmund ojake.
unetuna härmakuues ootab kuusepojake.
Hommikul ta vanem õde viidi ära laial reel...
öö on lähedal, kuid teda tagasi ei ole veel.
"Kibuvitsa-vanaema, tead sa, mis sai sõsarast?"
Eideke vaid ohkab unes ega kuule kuuselast...
kellelt ometi küll küsiks-keegi pole üleval.
rohukõrred, lillenupud ammu lumeteki all.
Virgub tuul ja sajab, helbeid tantsuringis keerutab.
Üks neist liugleb kuuse latva, talle tasa leelutab: "Ei su õde enam ole
Lihtne metsakuuseke..
ta kui murueide tütar, seljas särav kuueke.
Käes tal küünlad värvilised, kannab hõbetähte peas...
nagu muinasjutus elab suures saalis, laste seas.
Maga, maga, väikeveli,
küllap suureks kasvad kord.
Seni külmataat sind ehib
kaunis on ta härmakard..."
Laulis lumehelves une kuusepoja laugele
Laenas tiivad tuulesõbralt, lendas jälle kaugele...
Pika-päka päkapikul aega enam ole.
Jõulud juba uksetaga koputavad nii, mis kole.
Laste kirjad läbi loetud, kingid ette valmistatud,
Jõuluvana ärka üles, lapsed kinke ootavad.
Mantel selga, saapad jalga, mütsi ära unusta.
Habe siledaks sa kammi, muidu lapsi hirmutad.
Saan sind uksetaga ootab, koorem kinke samuti.
Rutta, rutta Jõuluvana, muidu hiljaks jääda võid.