On jõuluõhtu, küünal põleb,
me ootame kõik jõulumeest.
Ta tuleb kinke tooma meile,
läbi saju, lompidest.
Ta tuleb, tuleb? kuulen hõikeid,
tuleb meie jõulutaat.
Ja seal ta ongi, piilun aknast,
on ukse taga kummipaat?
Jõuluaeg oh jõuluaeg
see meie laste vaev
higimull juba otsaees
saja kingi pakkimine ees
Need tatid sind ei täna
vaid ajavad mingit jõuluvanaplära
miks on see aeg nii masendav
kes mind küll selles asendab
hukub kuuski miljoneid
enesetappe lisandub veel triljoneid
jõulupuu meil ju põleb
ja äkki....polegi ni kõle
tuleb meelde jaaniaeg
kus rõõmustab iga viimnegi isamaa poeg
kuid tuleb meelde su majagi tules
nüüd vaevled põlevas jõulumures
miks vajame seda surmade jada
kas me eneseteostus tõesti nii madal
tulekahjud...enesetapud hävib üks ilus kuusekasvand
nende arv jõulul vaid kahjuks ju kasvab
kuuse otsa ülespooline
jõulupilsnerist surnuks joomine
kuid õitseaeg poodidel
Sildiga "jõulud" odekulonnide suur läbimüümine
teise inimlooma peale keegi ei mõtle
midagi head kellegile ei ütle
inimlooma mõistus on madalam kui muru
mafdalamki muti urust
seaga inimest võrrelda saa
kuid inimene teda oma touduks peab
jõuluajal nii palju loomi ohverdama ju peab
et karvadetta värdlooma vajadused rahuldatud saaks
sulgub uks
ja selle kaja värisema paneb maja
päkapikul sõit on sees
külla tuli jõulumees hilja
gnoomid vaidlevad veel ruttu
laulab kumb või muidu juttu
teeb kui teine tõmbab uttu
haldjat
heidutab see kära
tema tahaks minna ära
metsa kus ei ole paha
ja kus keegi hambaraha
padjalt otsima ei tule
ega jõuga silmi sule
nagu näiteks mantlis mees
lusikaga kohe teeb
tahad metsa? kohe saab!
kuuseni vaid meeter maad
küünlaleekideni ka
põleb kuusk ja põleb tuba
küsin jõuluvanalt luba
kas võin äkki minna
siia-sinna joostes linna
vatti mida panna ninna
salmi lugemiseks vaja
pole leida terves majas
milleks vatt, siin alles lebas
paarikene sigarebast!
tule aga siia, poju!
saame kõhu täis ja koju
Põleb kuusk ja põleb tuba,
päkapikud vingu sees,
kuulge, kuulge tuleb juba
laste sõber pritsimees.
Kingitused haarab kaasa,
lippab kiirelt üle aasa.
Päkapikud silmad vees,
nutma jäävad suitsu sees.
Pritsimehel pole mahti,
kiire tööpäev läheb lahti.
Punakuue selga veab,
habemegi ette seab.
Jõuluvanaks muutub mees,
rõõmsad lapsed tema ees.
Põleb kuusk ja põleb tuba,
jõuluvana surnud juba.
Uue kuuse tuppa toome,
päkapikud üles poome.
Süütame kuuse ja oh mis rõõm,
tuba täidab tulelõõm!
Jõulukuusk leegitseb
jõulukuusk särab
kiiresti põleb jõulupuu ära!
Tuppa jääb vaid ving ja süsi
jõulupuuke enam ühes tükis ei püsi
oh küll oli vahva , oh küll oli tore
OLI JÕULUPUUKE enam ei ole!
Jõuluvana tuleb,
siis kui küünal põleb.
Jõuluvana kinke toob,
päkapikk sokke koob.
Päkapikk toob täna komme,
jõlumees toob kahjuks homme.
Ära uksi lukku pane,
las see jõulusära tuleb,
Sinu maja valgustab!
Ära oma kambrit sule,
süüta küünal,
las ta põleb,
sinu hinge soojendab.
Põleb maja põled tuba,
päkapikud surnud juba.
Uue kuuse tuppa toome
jõuluvana üles poome
siis ma oma majakese sees
öösel päris üksi passin,
ainult küünal põleb minu ees
kedagi mul pole peale kassi
Kus on paik mis kõigist parem?
Kus on koht mis kõige kenam?
Olgu linn või talutare.
Koju kipud kõige enam.
Olgu linnas,külas,metsas.
Olgu avar.
Olgu kitsas.
Kodu alati on õdus.
Siis kui pere kokku tuleb.
Teekond algab,lõpeb kodus.
Kodulatern kuldseld põleb.
/Leelo Tungal/
Kui jõuluvana tuleb,
siis kott tal seljas põleb.
Kargab tiiki, hüppab jõkke,
hüppab üle tõkke.
olen lillevaas ,
minu ees on klaas.
mul on suur maja,
vahest palju kaja.
aias kasvab lill,
lambal seljas vill.
mul on aknal pakk,
ja küünel küünelakk.
käes on mul pall,
ja kaelas pehme sall.
laes põleb lamp,
ja toas on põrsas pamp.
seinal seisab riiul,
minu käes on viiul.
kollane on juust,
juustu alus puust.
koolis lemmik mata,
köögis köögikata.
laua ääres tool,
tooli sees on vool.
meile tuli voodi,
üsna minu moodi.
õues kasvab puu,
mille sees on luu.
mina olen laevas,
lennuk sõidab taevas.
ükskord oli raamat,
mina nägin laamat.
meil on kodus kapp,
mille sees ka minu mapp.
meil on kodus komm,
mille sees on pomm.
mul on kodus pere,
kes ütleb teile tere.
meil on kodus laps,
kellel suur on paps.
mul on kodus pann,
mida peseb vann.
Jõuluvana tuleb,
niiet saan põleb.
Kaua tal ei lähe,
sest kinke on nii vähe.
Kui kohale ta jõudis,
siis lume sees ka sõudis.
Kuid lumi oli paks,
ja kaasas tal on taks.
Küünal põleb, lundki langeb,
peagi kõikjal valged hanged.
Majas mandariinilõhn,
sooja toitu ootab kõht.
Lapsed kaunistavad kuuske,
otsitakse välja suuske.
Hilja öösel poevad põhku,
ennäe – käes on jõuluõhtu!
Neiu jõuludeks sai pluuse,
just sellise nagu vaja.
Ta süütas küünla kuusel
ja küünal süütas maja!
Ka naabripoiss sai kingid,
neist üks vist oli rula.
Ei rõõmu sellest mingit,
nüüd põleb kogu küla!
Ka naaberkülas pidu tekkis,
mis võttis elu hinna.
sest mööda kuusehekki,
jõulutuli levis sinna!
Lumi katab puid ja hoove,
jõuluvana täidab soove.
Küünal laua peal ju põleb,
lapsel peas on vaid salmid mõned.
Aga kui jõulutaat saabub,
ärevus ja ootus laabub.
Jõuluajal head on kõik,
mitte ainult mõni lõik.
Küünal aknalaual põleb,
Ilma temata toas oleks kõle,
Peegeldab vastu aknaklaasi,
Valgustab jõulupuud maani.
Ta hinge soojendab,
Jõulutunnet kasvatab,
Eks vaid näeb,
Jõulud on käes.
Akna taga lumetaat,
Seal toimub jõululaat,
Nendelegi valgus jõuab,
Ning veelgi edasi sõuab.
Kõigil kel vähegi jõulutunne,
Hüpaku lumme !
Küünal põleb laua peal,
mis on küll veel seal?
Seal on teip ja laualamp,
kustukumm ja kommikarp.
Teip on värvilt sinine,
ja laualamp on kollane.
Verivorstid aina särisevad,
kingipakki paberid kärisevad.
Küünal põleb ikka veel,
kõigil on hea jõulumeel.
Talv see külm ja pikk nüüd tuli,
ahjus põleb soe tuli.
lõpuks tuli sõbrapäev,
tervitusi palju näen.
Enne talve maja meil
Põleb ära nagu hein
Prügikastist riided head
Leiame, mis katvad pea
Härra Võsu külas käies
Pakume tal lõuatäie
Taskust kus me kohe need,
välja tõmbame sajased.