WEB | CO | PICTURE | WEATHER | VIDEO |

 
et   en   ru

Tähelepanu !!


Hetkel luuletusi lisada ei saa !!

luuletus.www.ee meeskond :(

jõuluvana istub saanis,
pea on sorgus, lõug see maani.
Oh mis häda oh mis piin,
kingikotist lõppes viin!


Hinne: 7.0/10 (2 hinnet )

Ints (06.12.2007)

Piiripunktis kiire,kiire
kätte saadud väike diiler.
Jõuluvana istub norgus,
habe hall ja juuksed sorgus.
Suur on valu,suur on piin,
kotist leiti kokaiin.


Hinne: 10.0/10 (2 hinnet )

Monika (07.12.2007)

ärkan hommikul - seitse on kell
tormituuled väljas keerlevad
kas tõesti on see pakane , hell -
kellega koos leht väljas veerleb.
Oh kus on see soe ja kuum suvi?
see ilus suvevaheaeg meil,
Kas talveootuses tunned huvi
kuidas aeg läheb edasi teil?
Ruttu riidesse nüüd panen,
kooli ju vaja minna,
kuigi mida varem seda parem,
aga kuna kooli jõuan veel sinna?
Varsti on talv meil käes,
mantel seljas ja lumi maas,
öösiti päkapikke näen.
Vaatan siia, vaatan sinna-
Aknast juba lörtsi näen
kus mu sall ja kindad?
külmunud juba mu käed.
Oh issand kas tõesti ongi nii,
et detsember tuleb
või see ongi siin?
veel mõni õhtu oma silmad sulen
ja lõpeb mu ootuste piin,
näen ohtralt igalpool lund
oh jõuluvana kus oled sa?
on tulnud jõulutund.
Või ma olen unustanud
olla tubli ja hea,
kas olen karistatud
või teinud vea?
Ootan kingitusi ja jõulupuud
sest aasta on möödas,
ja luule jälle suus
ning pärast seda
on juba aasta uus.


Hinne: 7.8/10 (4 hinnet )

Deisy Sild (13.12.2007)

Tol öösel üks täht paistis kõrgelt
ja öö oli pehme ja hell.
Kesk valu ja valguse kõrbet
üks laps sündis karjasel.

Ja emakssaand noor Maria,
silmis kurbus, mis sügavmust,
mõtles lapsest,kes ilma siia
pidi külvama lunastust.

Maria ei teadnud, mis tuleb, kuid teadis: see ilm on julm.
Ta kindlasti piinades sureb,
head loota on meeletu ulm.

Miks pidi see olema tema - ta ainus ning lihane laps?
Ja nuttis noor Jumalaema
kuni lõppes pisaraist jaks.

(Killu Loona)


Hinne: 7.3/10 (6 hinnet )

Helin (13.12.2007)

Maa täis vaikset härmalund,
loodus on surnud ja magab talveund.
Toas on soojus ja löömav tuli,
naer on tasane,mitte vali.
Rahu täidab hinge,pimedus kaitseb,
viiruk lõhnab,keegi loeb loitse.
Kargus ja jäisus on mägede taga,
laps on tasa,ta jõuluund magab.
Üle musta ja tumeda öö,
pillub kuu kiiri-see on tema töö.
Keegi ei tea,mis on valu ja piin,
jõulukuu salaime peitub siin.


Hinne: 8.3/10 (3 hinnet )

Angelika (14.12.2007)

Need öised lumised väljad
ja väljadel saanid ja reed,
on saani vedamas hobu
ja inimesed seal sees.

Need öised lumised väljad
on piinavalt tuttav see pilt,
siin suvi su meelest jääb välja
soojagi annab vaid vilt.

Oled teel, oled teel,
oled seal, kus on saanid ja reed,
oled teel, oled teel,
oled see, kes on saani sees.

Kui teed kord kõik lõpeksid otsa
ei lõpeks veel otsa siis sõit,
sest jäävad veel lumised väljad,
kus sõitmiseks peidus on kõik


Hinne: 4.0/10 (2 hinnet )

enelii (20.12.2007)

Kusagil mujal

Ta on tavaline tüdruk,
kes paljude silmis õnnelik.
Ta käib alati koolis
ja hinded on korras.
Silmis alati päike särab,
ei tea ta isegi, miks.
Kuid siiski, kõigest hoolimata,
miski teda ikkagi piinab.
Miski, mis on ja ära ei kao.
Vahel tunneb ta, et enam ei suuda,
et on väsinud olemast siin.
Tihti igatseb ta siit ära,
otsida omale uus maailm.
Kusagil mujal.
Mõtleb, et äkki on parem
kusagil mujal.
Äkki on inimesed paremad
ega otsi teistes vigu,
kusagil mujal.
Aru saamata, miks on tung ära,
kuigi kodus on hea,
ihkab see tüdruk eemale -
sinna, kuhu temani halb ei ulatu.
Ta ei taha, et teised teaksid,
et ta tahab ära.
Seepärast ta naeratab,
kuid süda on kusagil mujal.


Hinne: 7.5/10 (4 hinnet )

Piret (24.01.2008)

kui kord siia tulin ma,
mõtlesin kas sõbra saan.
nägin järsku sind ma siin,
mulle tekkis kohe piin.
sõbraks saime järsku me,
lahku küll meid ei aja te.
sust loobuda ma eal ei saa,
sest parimaks sõbraks oled saand


Hinne: 8.9/10 (7 hinnet )

sandra elbra (12.02.2008)

Tahtsin ise tulla, aga kardan ma
et ei saa ma tulles olla Sinuga
Mäletan, et tundsin ma miski piinas mind
tahtsin väga kohtuda, tahtsin näha Sind...

Ma ei tule aga tea, oled meeles mul
Ma ei tea, kas minagi, natsa meenun Sul
Mina siin ja Sina seal kirjutamas elulugu
las meil ühismälestustes olla ilus ajalugu...

Tänan, Sind, et olid Sa, minu elust läbi käisid
Lihtsalt tulla, lihtsalt olla mitmed päevad võisid
Tänan, et Sa ära minnes jätsid sooja südamesse
Kannan seda killu kaupa järgi jäänud päevadesse...


Hinne: 8.0/10 (18 hinnet )

Katrin Aedma (29.07.2008)

Jõulud läbi - oh kui tore,
raha läind nii mis kole.
Taluma peab veel üht piina,
varuma peab palju viina.


Hinne: 5.2/10 (5 hinnet )

Siilipoisss (18.10.2008)

Istudes üksina suvisel rannal,
näen kuidas tuul laineid kaldale kannab.
Vahutavad lained peksavad mu jalgu,
miski mu sees on laiali valgund.

Mõeldes minevikule, meenub mul see,
kuidas kord käisime ühisel teel.
Nüüd see tee on lahku meid viinud,
püün varjata enda sees olevaid piinu.


Hinne: 9.5/10 (4 hinnet )

Kai Rosar (26.11.2008)

Sõbrakodu läheneb,
mälu aina väheneb.
Tee peal oli mets,
vastu tuli Võsapets,
ütlesin talle ära joo viina!
Muidu sured surmapiina
mulle meeldib su saade,
ning ka Asko Paade


Hinne: 9.0/10 (4 hinnet )

tundmatu (01.12.2008)

Ootan midagi mida ei tule.
Oodates ootan ootamatut.
Petetud, pettus enselt
Talumatu, vaigistamtu olematus
Ja olematuses olemine.
Kandmatu rist, püha hiiv
Ähmane kui udu
Pime kui öö.
Olematu kui paradiis.
Mõtteline mõttetu kapriis
Tahutud, loodud, veatu ideaal.
Justkui veenus muistsel aal.
Ja unustus, mu tuska kasvatab.
Unustanud unustamatu unsituse õnnest
Teadvus teadlikult teadvustanud üksinduse
Igipõlise ja igavese, hetkelise ja elava üksi oleku
Ma olen siin ja kõikjal
Olen kõikjal ja mitte kuskil.
Olen seal kus teda ei ole- iial ei tule
Ja leppida sellega- Ei
Enne saabub ike ja orjus, mu meeltesse.
Teab, aga vaikib. Tunneb- ei
Sõnades nii kergelt ja lihtsalt
Mõttes kui piiritu piin ja südametus.
Ja kaon ma siit.
Olematuses muutun.
Kaotan end.


Hinne: 9.0/10 (4 hinnet )

Must Päkapikk (04.07.2009)

Kui inimene sünnib ilma
hakkab ta kuduma kangast,
tal varrastel on elusilmad
millest koob ta oma elule mustri.
Ta valib ise oma elule värvid,
kas punased,kollased,valged.
Need armastus,päike ja südamepuhtus
kui keegi ei riku ta värve.

Kui eliteel vahel tal valutab süda
ja miski jääb piinama hinge
tuleb mustrisse mustade lõngade rida
ja hallide toonide viirg.
Kui on tal elus rõõmsamad päevad,
nagu oleks ta lillede sees
siis põimuvad mustrisse kirkamad lõngad
ja kaunimad päevad ta teel.
Elu on nagu kangas meil kõigil,
iga inimene koob sellest endale mustri
kas kood hommikul,päeval või õhtul
su muster määrab ära saatuse igavesti.


Hinne: 7.9/10 (7 hinnet )

Helika Kaasik (20.10.2009)

Üks poeg kord isaga riidu läks.
siis lahkus ta kodunt,kui õnnetu laps.
Nii rändas ta ringi siin maailma melus,
otsides õnne ja lustilist elu.

Kõik vara, mis oli tal
raiskas ta seal,
nüüd enam keegi ei vaatand ta õnnetu peal.
Ka endised sõbrad tast välja ei teinud,
aga koju ta tagasi ikka ei läinud.

Tal aga südame hääl rääkis teisiti sees,
mine tagasi koju, sa õnnetu mees.
Sa näed, et sust välja siin keegi ei tee,
mine tagasi koju, isa ootab sind veel.

Poeg lõpuks siis kuulas oma südame häält,
läks tagasi koju ja nuttes ta sääl,
lausus :"mu isa, mul andesta sa,
kuigi seda väärt nüüd ei olegi ma."

Kuid isa tal vastas tasaselt siis:
"poeg, kallis poeg,sul andestan süüd,
kuid ära sa enam niimodi tee,
et jätad mind üksi ja mures mu meel."

Poeg kallistas isa ja lausus tal siis:
"ei enam nii tee, sest see oli mul piin."
Nüüd elavad jälle nad ilusti koos
ja kõik on taas hästi ses ilusas loos.


Hinne: 8.1/10 (7 hinnet )

Helika Kaasik (30.10.2009)

Linn
Tee on nii porine ja uduvine
ümbritseb linna kui hallikas kile
ja paistab kaugelt see tuledesära,
siit vaadates tundub see üpriski kena,
kuid kui mina jõuan lähemale
näen, et see koht on vägagi kole.
Kõik risu ja rämps mida loobivad maha
inimesed, kes ise ei hooli ega taha
teada, mis sellest kohast nii saab
kui ära nad lagastavad kogu selle maa.
Ja see lehk, mis hinge matab mul siin,
kuidas saavad nii elada, see on täielik piin?!
Nüüd ruttu siit linnast pean minema saama,
juba silmangi linna piiri seal taamal,
üle õla veel vaatan seda tuledesära
nüüd see tekitab vastikust, ma tahan siit ära...
Ning kohe kui siit linnast saan minema
ei pea ma siia enam mitte kunagi tulema!


Hinne: 6.6/10 (5 hinnet )

Ventsel (02.11.2009)

Kallis Jõuluvana, Sinu ette astub koolitüdruk Brette.
Küll on tore, et Sa siin,
lõppenud on minu piin.
Kartsin juba, et sa ei tule,
et sind olemaski pole.
Kuid nüüd sa seisad minu ees,
väga rõõmus on mu meel


Hinne: 7.0/10 (12 hinnet )

Brette Marleen Slabko (04.12.2009)

Liivakastimängud

Oli üks poiss, kel nimeks sai Kalle,
oli ka teine, kutsuti Palleks.
Mõlemal vanust oli umbes viis,
liivakastis nad kohtusid siis.

Mõlemal oli kühvel,
mille peal oli pühvel.
Ämbri värvus oli must,
nende mäng oli lust.

Otsustasid mängida liiva ja veega,
ämbrit ja kühvlit läks vaja neil seega.
Tehti kooki ja torti,
neid oli igat sorti.

Lõpuks tuli klient, tusane oli,
kärme ehitamine liivakasti tuli.
Ehitati, ehitati, plärts-plärts käis liiv,
kliendi tuju neid närvi ajas siis.

Lendas liiv ja kukkus liiv,
liivaga ehitamine oli paras piin.
Koogist kaunist sai hoopis loss,
kuid poisid ei teadnud, kumb neist on boss.

Lõpuks näis, et tüli tekkis,
äriplaan neil ununema tikkus.
Kui tüli lahenduse sai,
siis külaline oli läind.

Boss pidi olema Palle
ja klienti teenindama Kalle.
Kuid klienti enam polnud,
ning seda mängu nagu polekski olnud.


Hinne: 7.5/10 (4 hinnet )

Iris Ivan (07.12.2009)

Üksik hing kes kinni on rutiinis. Tal varakult tõustes juba hallid toonid silmis. Sisemuses valitseb tühjus mille pärandanud talle kallite lähedus, ning nüüdsest kõik talle ainult vastased.
Muutust ta ei taha, ei oska, ei suuda kuna kinni olen oma ametis, mis sama sünge kui tühjus hingepõhjas.
Ainult võimalust tahaks tunda, mis lahutaks keha mu hingest, vabastaks hinge sest piinast. Ainult võimalust tahaks ühte, et piinatud kehaga saaks kuuli püüda, siis saaks rahu ka sellest maailmast, sellest piinast.


Hinne: 1.3/10 (3 hinnet )

Agris (20.06.2010)

Gladiator

on õhtu noor ja pööbel peab pidu
ma istun siin vaikselt mekin ma mõdu
rahvas juubeldab ja voolab vein
mu südames kurbus ja pakitseb lein
tänases võitluses kaotasin sõbara ma kalli
oma oma truu ratsu kelle varsana viisin ma talli
vein täna ei paranda mu tuju
kui halli massi seast avastasin imearmsa kuju
su liigutsed nõtked ja imeilus pilk
mu südant tabas kuumuse helk
ma kaotasin kõik mis mulle kallis kunagi
kaitstes oma rahvast mul areenil surra lubati
kuid armidest lugemata mu gladiaatori keha
mind hoidis elus minu raev ja viha
siin ma istun ees veinaga täidetud klaas
istusin kui ori ahelad jalgu köitmas taas
meid siia toodi et lõbustada rahvast
et näha surma ja võitlust mahlast
on kord minu ja ma tõusen lauast et võidelda nüüd
seotakse selga turvis hõbekotkas kaunistab mu rüüd
ma astun julgelt sammu sinna
kus tuleb surmaga vastu minna
möödudes rahvast ma märkan sind
su silmad puurivad maast jalatallani mind
ma ei oska seda hinnata mus keeb veel viha
kuigi näen su naiseliku iha
võitlus on läbi seal lebab maas
vastane noor kes kogenematu taas
mult võetakse ahelad ja klaas täidetakse veiniga
kuid mu süda on täitund noore poisi leinaga
ma eemaldun märatseva bööbli eest
liigun ma saali
silmad märjad mul pisaraveest
kui järsku seistes ja ujumas nähes alasti sind
mind sinust varjab vaid kaardina pind
ma seisan siin mu jalad ei liigu
kuni sa märkad ja heidad mulle pilgu
mu julgus on tappa areenil meest
kuid värisema paneb see kui sa tuled välja veest
ma taganen ja põlvili langen ma
kuna ma olen ori ei saa ma sind vaadata
sa lõbusalt naeratades mööda must jooksed
sul ilus on kael ja märjad su juuksed
kui sa lahkund ma tõusen maast nüüd
mu silmis su nägu ma kohendan rüüd
ma nägin su ilu hetkeks vaid ja kadunud sa
ei teadnud ma rohkem veel praegu aimata
tuul vaibunud ja liivakeerisest langeb viimane raas
mu mõõk tõuseb jälle löögist vastane on maas
mu sõber kaaslane on langetanud pea
ta haavad surmavad ma teda aidata ei saa
ise keereldes ma vahutavas liivas
näen ma bööblit kel suu on naerust kiivas
mu mõõk neid lõbustab tol hetkel siin
kuid teisi haavates mul südames on piin
kolm ründajat nüüd vastu mul seisab
ma üksi ehk surm neist kellegi leiab
lootus on jäänud mul veel siiski
sest tribüünil kohtasin imekaunist noviitsi
vana gladiaator kel armiline keha
on nüüd kimbatuses ei tea mida teha
kuigi vanne võitlejal surm tervitan ma sind
ma seisan maas kus verine pind
kolmest vastasest kaks on nüüd
kuigi tõsiselt vigastas mind ja mu rüüd
nõrkedest haavast kukkusin ma
see oli hetkeks ja ründasin taas
teadsin et viimast korda mul piin
näha sind vaatamas seda võitlust on siin
sõbrad langesid kõik enne mind
lootes seda et saaksin emmata sind
lootus pole kadund mu mõõk liigub taas
kuid jälle ma haavast põlvili maas
ülekaal on suur kahele vastasele kaks lisaks veel
mu pilk leiab sind mis kustutab takistused teelt
võitlen veel kuni jaksab mu käsi
kuigi ka see varsti väsib
veristest haavadest nõretab mu keha
tean et midagi ei saa ma enam teha
bööbel lõbutseb ja räuskab taas
kui minu põlved puudutavad maad
mu keha on nõrk ma otsin vaid sind
sa bööbli seas kes armastab mind
nähes su pilku ma jõudu saan
kuid põlved tõusevad vaevu maast
mu turvise paelad rõhuvad keha
sest igal pool on läbi lõigatud liha
kuid nähes sind ma tõusen taas
viimaseks võitluseks jäänd on veel raas
ähmane pilt ma näen läbi udu
seal oled sina meie lapsed ja kodu
viimaseks löögiks ma tõstan nüüd käe
kahjuks ei taband ja põlvili jään
gladiaatorilt kellelt suunatud viimane hoop
ma säästsin võitluses teda ta liiga noor
mu udune pilk otsib vaid sind
ja noor poiss kõrval kel kohus hukata mind
lõpuks jõuab mu kõrvu kohin
ma kuulen su häält su suudlus mu rohi
näen su ilusat keha sinu seljas tooga rüüd
see minu jaoks ellüsium oma pea pistan su sülle nüüd
ma tunnen su keha langevaid pisaraid
avades silmad näen sind ja sinist taevast vaid
ma ei kuule enam pööblit kes laaberdas siin
ma näen su silmi su südames piin
mu jõud nüüd raugeb peost laskub viimane liiv
sõrm liigub su juusteni kuid langeb siis
ma näen vaid seda kui tõused sa
suudeldes mind ja pühkides pisara
sa avad mu rüü mõõgahoidja ja pandlad
ja õlipuu oksa mu rinnale kannad
tunnen su huuli oma kuumal laubal
kätte mul terast käepideme annad
avades silmad ma näen viimast korda sind
kusagil kaugel laulab lind
pigistan mõõka ma lähen siis
viimane pilk jäi sinust mul siin


Hinne: 8.1/10 (18 hinnet )

vaikivBOB (10.03.2010)

IGATSUS


nüüd kaugel jälle minust oled
igatsus on hirmus kole
ootan jälle aega mil saaks
sinuga alati olla koos
ka siis kui taevas muutub maaks
lõppu ei tule me armulool


me vahel kõik on siiras
armastus meil tähtsaim on
piinlen nüüd ma hingepiinas
nagu ilma kaasata konn
mõtlen sinust iga hetk
pisaraist märg on lina ja tekk


Lõpuks tuleb ka see aeg
mil me lahku iial läe
unustatud igatsus,vaev
alati sa ulatad käe
koos me röömu tunda saame
ja lapsi hulgi hulgi ka veel


Hinne: 7.1/10 (9 hinnet )

Helen (31.03.2010)

Emale(L)

Ema, oled hell ja hea,
sa nüüd seda teadma pead.
Miks nutad sa nüüd siin?
Ma parem peole su viin!
Ma tean, et see on väikene piin,
aga oota nüüd natuke siin.



See luletus on mõeldud kõikidele emadele kes on kurvad, ja nutavad palju.

**See luuletus ei tulnud hästi välja, aga ma loodan et see ei jää viimaseks.

*** : Tänan kõiki mkes minu luuletusele hea hinde panevad::)


Hinne: 8.4/10 (61 hinnet )

Lea P (29.09.2010)

Emadele

Ema sa oled hell, ja hea,
sa seda nüüd teadma pead.
Miks sa nutad nüüd siin?
Ma parem su peole viin!
Ma tean see on väikene piin,
aga oota nüüd palun natuke siin.
Nüüd ma kingin sulle salli,
aga enne teen väikese kalli!


Hinne: 8.7/10 (7 hinnet )

Lea Pärtel (29.09.2010)

Kadunud hing

Ammu kadunud nukrad hinged,
pealt näha rõõmalt vinged.
Silmis sära, piinavalt kibe,
mõistus habras, nagu kile.

Tasa, sammusin mõõda pilvi,
ainsana näha säravaid silmi.
Tühjuses hõljun, igaviku poole,
mind lõplikult, hüljanud oled.

Üksinduses otsimas olematut õnne,
ei otsingud lõppe enne,
kui lõplikult hävitatud olen,
mind lõplikult hüljanud oled.

Ei palunud sult kulda,
ega rasket sopast mulda.
Soovisin vaid sind,
sa ei tahtnud mind.

Kadunud hinged lahkuvad, vaikselt.
Mööduvad õnnelikest, väikselt.
Neist mõõdus õnn, õnnetu.
Neist maha jäi võõras, üleannetu.

Kairi Kuusemaa


Hinne: 9.4/10 (82 hinnet )

Kairi Kuusemaa (22.03.2011)

Ma ei lubanud Sind endale südamesse,
olin endas kõik hea ma tapnud..
Kuid ometi tungisid mu hinge sügavasse -
leidsid ülesse selle, mille ammu olin matnud.
Kaitsva müüri Sa lõhkusid
ja ülesse leidsid mu tõelise palge.
Armusin Sinusse - mu südame Sa vallutasid,
aga jällegi ei uskunud, et see kõik võib olla vale.
Ma tundsin esimest korda elus, et olen vaba,
tekitasid tunde, et olen Su jaoks kõik, mida otsinud olid..
Kuid tegelikult teadmatusest müüsin oma hinge maha
ja vastu tahtmist sai minust mu enda tunnete ori.
Nüüd piinlen tunnetes ja süda on kildudeks -
jäin iseenda valmistatud lõksu - teenisin ära Su põlguse.
Tahaks vaid ravimit, mis mu südame terveks teeks,
kuid jäin põlema kadunud hingega pisarate põrgusse . . .


Hinne: 5.9/10 (7 hinnet )

Maarja (06.07.2011)
Uuemad
Lühemad
Pikemad
 
Birthday (1)
Childbirth (0)
Children poems (0)
Christmas poems (3)
Famous authors (2)
Father's day (0)
Jokes (4)
Lady's Day (0)
Mother's Day (2)
Self made (11)
Valentine`s Day (5)
Varia (9)
Wedding (0)
Nädala TOP
Kuu TOP
Reeglid
Saada luuletus:
* tähistatud väljad on kohustuslikud
Vali kategooria: *
Vali keel:
est eng rus
Sinu nimi:
Sinu email:
Salm Salmid Kallimale Sünnipäevaks Luuletusi Armastusest Auhinnamäng
Pages: 
1
© copyright 2020 E-People OÜ      Version: 1.5
» Show keyboard
ww