Naera oma elus kõik pisarad päikesteks!
Naera kõik suured mured väikesteks!!!
kui tahad-naera kõik mehed toladeks!
Kuid ära iialgi pea oma sõpru tühisteks!!!!
Kord tulid mu juurde
ja palusid
:Võta mind tagasi!!
See siiski ei läinud nii...
pettus hinges, põles kui viin
Haiget tegid mu kehale, meelele...
Sulle jäid meenutama mind mu pisarad.
Aasta möödus ja armid väiksemaks muutusid...
Nüüd muutus elu, sest kohtasin kedagi,
kes minus näeb mind ja oskab hoolida,
pakkuda seda mida vajan...
vajan Armastust,
mis on puhas ja omakasupüüdmatu,
ta ei karju, ei löö...ta paitab mu pead
ja vahel sosistab :Ei leidu nii palju sõnu,
et öelda, kui väga sind Armastan!!!
Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.
Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.
Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi teda ei näeks, ja tema teisi,
sest õnne ta nüüd vihkab ja päikeseloojangut ei salli.
Päike mis läheb looja, meenutab talle ta kunagist õnne,
kuid ta ei taha mäletada midagi mis hea,
ta teab ainult kurja..
ta ei naerata kunagi ja silmades sära ei leia,
ta ei nuta ega mõtle armastusele,
tal on kõigest ükskõik.
Üksik hing, kellel pole vaja mõelda teistele,
ta ei näe kunagi päikeseloojangut,
sest selleks ajaks kaob ta pimeduse varju,
et mitte näha neid kauneid värve,
mis meenutavad armastust.
Kuu varjus ta käib,
jälgib tähti kuid kunagi ei soovi midagi,
sest ta teab, et need soovid ei täitu kunagi..
ja seda ta ei tahakski,
ta on harjunud üksi olema,
ta ei taha armastust ega hoolt
ja õnne ei tahaks ta kunagi enam tunda,
sest see kõik viiski ta sinna kurbusesse.
Ei vala ta pisaraid, mis tulnud armastusest,
ta valab vaid verd kui näeb õnne,
veri mis voolab tal mööda põski, on kui pisarad,
verepisarad.
Kui algab päev kõnnib ta ikkagi mööda tänavaid
otsides üksikuid nurki,
põgenedes päikesetõusu eest,
et kaduda koos ööga..
ootab ta päikeseloojangut,
kuid mitte selleks et seda vaadata.
Päike on tõusnud ja kell lööb peagi keskpäeva,
kuid ei armastus ega õnn seda muuta saa,
et vihkab päevi see üksik hing,
kes tahaks looja minna igaveseks, et olla ainult öö..
see üksik hing soovib vaid olla kuu asemel,
et ei peaks ta põgenema päikese eest.
Pole keegi öelnud et talle ei meeldiks päev
talle ei meeldi vaadata õnne,
sest ta vihkab seda,
talle ei meeldi näha ega tunda armastust,
sest sellepärast ongi ta nüüd üksik hing.
Armastust sai ta tunda,
kuid ta sai liiga palju haiget,
ja haavad ta hinges ei parane mitte iilagi,
ta tahaks vaid leida veel üht sellist hinge,
kes oleks sama üksik nagu temagi,
ja põgeneks koos armastuse eest.
Veel üks üksik hing,
ja elu oleks parem,
kuid kurjust ja kurbust ei võtaks talt miski,
need on ja jäävad ta südamesse,
süda, mille asemel on kivi
süda mis on jääs,
ja mitte keegi ei saaks seda üles sulatada..
isegi mitte päike, sest selle eest ta põgeneb..
Süda kui jää ja hing kui kivi
on murdumatud,
sest nad ongi nii palju murtud,
et enam rohkem ei saa..
talle haiget teha, ega südant murda,
ja ammugi mitte armastust tundma.
Igas öös võib ta näha õnnelikke hingi,
need teevad talle haiget, ja panevad ta verepisaraid valama,
sest sügaval hinges ta tunneb kadedust
miks just tema ei saa enam õnnelik olla,
kuna teda on armastus tapnud,
ta meeli mürgitanud,
ja pisarate asemel verepisaraid valama pannud.
Ta magab päeval, ja näeb und,
kus armastus on sama kaunis kui reaalses elus,
kuid talle on need õudusunenäod,
ja kõige jubedamad hirmud mida ta näha ei tahaks.
Kas on veel keegi, kes kannatab nii,
kes oma kannatusi ei tahagi lõpetada,
kes tahapki nii elada,
üksinda ja üksinduses,
kes ei taha tunda enam armastust mis nii kibe ja valus,
kes ei taha õnne mis lõpuks elu hävitab,
ja nii saigi temastki üksik hing..tänu õnne ja armastusele,
millest ta enam kuulda ei taha..
See üksik hing leidis tee,
ja loojus koos päikesega
nüüd on ta ainult öös, kuhu loojus koos teise hingega,
nad ei ela just õnnelikult,
sest mõlemad vihkavad armastust...
Aeg,oli meil,tundeid vaid täis,
ei teadnud ma,mida uskuda.
Kui teaksid vaid,et vältisid mind,
olid kui tuul,mis möödus
puudutades hinge ja südant.
Sinust jääb vaid mälestus,
mis on ilus ja kurb väheste
õnnehetkedega.
Kadus päike mu päevast
naeratus suult.
Igatsus jäi südamesse,
miks ootama jätsid sa mind,
kui seda sa ise ka teaksid.
Päike on tõusmas minu päeva
sinust jääb vaid mälestus.
Pikad on ööd ja päevad
mis veedan mõeldes sinule,
lootes,et aeg pöördub.
Nähes teisi,kel õnn silme ees
mõeldes,miks just mina olen see.
Südames on vaid mälestus
mis ei kustu kunagi.
Vähesed hetked,mil õnn oli minuga
neid loodan tunda veel
kas koos sinuga või sinuta.
Möödub ka aeg,pime on öö
näen vaid oma varju mis nukker.
On nukker ta meel,valus ta hing,
ei peatu ta teel,oodates sind
unistades heast mis seisab teel.
Sinust jääb vaid mälestus
mis hinge laastada võib
pisarad silmadesse toob.
Kas kunagi leian ka rahu,
ja saan unustada sind.
Mida toob mulle tulevik
mustad varjud mu teel
kas kaovad ka need.
Mälestus mis südames
ei laseks kaotada neitki mu teelt.
Uskuda tuleb vaid,on olemas teisi
peale sinu mu teel.
Ei muutu mu mälestus
millest loobuda ka ei tahaks
hoides seda enda sees,minnes edasi.
IGATSUS
Tahan näha su silmi mis olid nii suured ja pealekauba veel ilusad.Tahan saada suudlusi su Ôrnatelt siidistelt huultelt mis olid nii mÔnusad.Tahan,et paneksid käe mul Ûmber ja Ôrnalt mind kallistaks.Tahan ,et oleksid minu juures ja mind südamest armastaks.
Aga sina ju oled nii kaugel minust eemal ja puudust minust Ûltse ei tunne. Ja mina nüüd istun siin pisarad silmas,sest murtud süda jäi jällegi mulle.
Tahan su suudlusi tunda ja kuuluda sulle ma.Tahan su kÔrval ma olla ja ainult koos sinuga.Tahan ,et teaksid sa seda sind ainult jumaldan.Tahan ,et mÔistaksid seda kui väga sind armastan.
"Sa tea",et jällegi minu süda on täis ainult igatsust. Kuigi ma tean, et sina pole väärt minu armastust.
Elu kaugused mõõda sammudega.
Südame tundeid kuula, südamega.
Elus eksitud teid ära kahetse.
Südames valud maha mata.
Tea ,et oled eland elu mis
on väärtuslik.Õppetund
on õpetlik.
Kui oled kukkund ,
löö käega ja tea ,
et sa pole üksi.
Kahetsemiseks
pole põhjust,
pisarad tuhmuvad.
Sära ära iial kaota.
Tunne rõõmu lastest ,
loodusest kes kunagi
sind üksi ei jäta
ka siis kui oled
haiget saand.Õitse
edasi ja tunne ,et
elus pole kukkumine
valus.Tee kus
käid on ammugi tuttav.
Vaiki, kui tunned ,et saad
kõigest üle.Astu vapralt edasi
sära nagu poleks midagi.
Igatsus närib hinge -
valus on, väga valus.
Tahaks nutta,
kuid pisarad said otsa.
Igatsen su lähedust,
soojust ja armastust...
Sind aga pole
olen vist eikeegi
Su mõtetes ja tunnetes.
Aeg on vist tardunud
elu seiskunud.
Kõik oli ilus,
aga ilus sai läbi
jäid alles vaid
pisarad ja südamevalu.
Mõeldes Emale
Pisarad pühi Ema...
..et lilli saaksin Sul anda..
..saaksin suudelda Su töökaid käsi..
..käsi,mis hoolitsusest eal ei väsi.
Mõeldes Emale
Pisarad pühi Ema...
..et lilli saaksin Sul anda..
..saaksin suudelda Su töökaid käsi..
..käsi,mis hoolitsusest eal ei väsi.
Kuskil oma hinges mina
kuulsin sinu hella häält,
kui mu meel veel vähe aimas
sinu armastust ja hoolt.
Tean,mu siiras lapsepalve oli sulle armas nii,
et su hinge varasalve loodus selle saatiski.
Kõik mu plaanid,ettevõtted,
hinge põhjas siiras õnn
pisarad ja muremõtted,
kõik sul silmist loetud on.
Tänu sulle ema armas
vanemliku hoole eest,
mis ma olen sinult saanud
eksiteedel kõndides.
Tänu sullepäiksepaistest,
tänu õe ja venna eest
tänu sulle kevadõitest,
tänu sügishetkedest.
Tänu,et mu vaikseid soove
mitmeid kordi kuulnud sa,
tänu,et ka mõned soovid
jätad vahel täitmata.
Tänu,et mul jõudu annad
kui on eluvõitlused,
tänu,et mind hoiad,kaitsed
kui murdun elumuredes.
Tänu,et mu pisarad kõik
armastuses pühid sa,
tänu,et mul vales sõnas
õiget sõna juhatad.
Tänu sulle kõigist ilust,
tänu sulle rõõmudest,
Tänu sulle kodust väiksest
tänu antud elu eest.
silmis pisarad,hinges kaos,peaga vastu seina taon,huulilt kostumas karjatus:"käi kuradile armastus!"
Hüvastijätt
Kui aeg on käes ja tuleb lahkuda,
siis pisarad soolased voolavad.
Käed hoiavad kinni, kui viimast
et järsku ei lasekski lahti.
Süda hoiab kinni, kui viimast
et meid ei saa ju lahuta.
Ja vihma kallab ja kallab,
et keset suve talv saabuda saaks.
Päikest ei ole oodata veel,
sest põhjatu kurbus on pilvena ees.
Sinu silmad, mind saatma jäid,
kui minuomadel korjasid pisaraid.
Sinu käed minust kinni hoidsid veel,
kui sul kõrva sosistasin helluseid.
Oota Matus
Ootamatus saabub järsku,
ei ennusta, ei hoiata, ei koputa.
Ootamatus võtab väega,
seda ei saa lüüa käega.
Ootamatus meil nähtamatult kannul,
valib omal halastamatul sammul.
Ootamatult ta ootuseid petab,
oma äravalitut lõnga ketrab.
Ootamatust lähedalt näha,
valusad pisarad jäävad pillatult maha.
Kas ootamatusele saab andestada?
Kas ootamatust saab unustada?
Leinates andestada ja leppida ootamatusega,
et vastu võtta tuleviku helgem ootamatus.
Elu on kui päikene taevalael,
vahel ka pisarad, nutt ja naer.
Elu on kui lind, kel tiibades rutt,
elu on seiklus ja muinasjutt !
Elu on kui kevadel tärkav rohi,
elu on vaiksete metsade kohin.
Elu on kui laps, kes mänguhoos,
vahel ka õnn ja õnnetus koos.
Vaata mulle silma ja sa näed,
et ma suudan elada ilma sinuta.
Kuid ära vaata mulle silma,
sest sa näed,
et mu pisarad reedavad mu*
Igatsus.
Annan sulle ma kõik oma valu,
sa naeruks ja rõõmuks see loo.
Võta vastu mu pisarad, palun,
muuda veinks ja ära siis joo.
Annan sulle oma arglikud mõtted,
sa võiks teha neist kunagi teod.
Võta vastu mu nukraimad hetked,
tee nii, et jääksid vaid peod.
Annan sulle ma kõik oma valu,
sa naeruks ja rõõmuks see loo.
Võta vastu mu pisarad, palun,
muuda veinks ja ära siis joo.
Annan sulle oma arglikud mõtted,
sa võiks teha neist kunagi teod.
Võta vastu mu nukraimad hetked,
tee nii, et vaid jääksivad peod.
ma kõnniks praegu justkui kuul
mu hinges puhub jäine tuul
ei soovi halba hirmu tunda ma
sooviks leida elu taas
kui elu alla vett sul lääb
siis sellepeale lööd sa käed
kuid kaugel pole suured mäed
mil kahetsed ja lõpuks näed
su vabadus on läinud nüüd
kui hinge lihtaslt maha müüd
need pisarad ei lõppe eal
on elu justkui nõela peal.
Istun üksi küünlavalgel,
pisarad need voolavad mu palgel.
Olen ööpimeduses kui vaim,
kui närtsinud taim.
Elu on kole, kui sind ei ole.
Tahaks tunda veel su kuumi huuli,
su puudutusi kuumi.
Soovin et armastaksid sa veel mind,
ma ei taha kedagi,
kui vaid sind.
Kaisutab karu väike Lea,
Maailma raskusi ta ei tea.
Jookseb ülesse kõrgest mäest,
kui äkki kukub karu käest.
Hakkab nutma tüdruk väike,
kadunud on taevast justkui päike.
Võtab karu sülle ta,
pühib pisarad samas ka .
Õnnelik on lapse elu,
kui ta kõrval armas lelu.
kõik tundub praegu nii ilus ja hea,
kuid kaua ma niimodi vastu ei pea.
kui hääletan ringi ja kodu mul pole,
ema ja isa mul ammu ei ole.
õhtuti vaatan kuis tuul
lehti vaid liigutab puul
vihmaga ma nutan koos
on nutust juba märg ka tool
ma üksi jäänud siia ilma
mu kurbust näed vaid vaata silma.
seal valu pisaraid ja kurbust
vahel tahaks end juua surnuks!
mu elu justkui nõelte peal
ma õnne ei leia mitte eal..
pisarad pean kuivatama taas
neid liialt palju juba maas.
Pisarad on sõnad,
mida süda ei suuda öelda.
Siis kui hinges on mõrad,
ja sa selgelt mõelda ei söenda.
Siis pisarad aitavad sind,
nad tulevad, uhuvad valu.
Pisarad on kui hingelind,
tulevad,kui sina enam ei talu.
Liblikad mu sees lendavad,
vallutavad kogu mu keha
Mida teha?
Mis see on?
Armastus - vot see see on.
Olime koos nii õnnelikud,
nagu väiksed päkapikud.
Elasime, olime, palju asju tegime
kuniks tõde nägime..
Sa jätsid mu kus see ja teist,
nagu poleks hoolinud meist.
Mu pisarad katsid mu patja,
mina ju ei olnud see võitja.