Siis, kui lund on taevast maani,
jõulutaat toob välja saani.
Kuhjab kingikotid reele,
asub laste poole teele.
Abiks lõbus põhjapõder -
jõuluvana parim sõber.

Kui talvepime tahab tüüdata,
siis paras aeg on küünlad süüdata.

Neid ikka süüdatud on kuusepuule,
kus helgib kard ja kumab klaasist kuule.

Ja olgu iga küünlaleek kui väike,
ta hüüab siiski valjult:Päike!Päike!

See toetab päikest, väsinut ja loidu,
ta küünlatulest loeb me poolehoidu.

Sätendab talv oma külmas ilus,
valged kristallid õrnalt õhus lendlevad.
Tasahilju hakkab kostma tume mürin,
metsa tagant ilmub kuuvalgel lagedale,
terve ründajate brigaad.

Lumi sajab maha ega märkagi,
kuidas kuulid helveste vahel rajavad teed.
Kõlab taaskord kurdistav kahurituli,
metsaveerul üks tankidest lõhkeb poolel teel.

Lumi sajab maha ega märkagi,
tema ümber toimuvat.
Võitlevad põlvini lumes poisid punases ja
lapsed, kellel haakrist uhkeldab sineli peal.

Sätendab talv oma külmas ilus,
punased kristallid õrnalt õhus lendlevad,
millal peatub viimaks see katkematu häving,
millal lõppeb küll see vennatapusõda kord.

Hullulehmatõbi laastab maad,
päkapikud kõik on otsa saand.
Jõuluvana üle töötab,
lisajõudu Soomest ootab.

Häire välja antakse,
saanid välja kantakse.
Speed on üle 100 miili,
ületame Eesti piiri.

Võmmid kinni meid nüüd peavad,
relva otsmikule seavad.
Ment nüüd ütleb: "Kaasa tule,"
abivägi avab tule.

Maha jääb neist laibamägi,
edasi nüüd sõidab vägi.
Ees on meil nüüd Kaitsevägi,
vaevalt pääsesime läbi.

Vastu tuleb meile Meri,
kelle särgi peal on veri.
Meri meie poole asub,
meie vägi kohe kosub.

Meril kodus snaipripüss,
meil on vastas ESS.
Meri asja seletab väed nii ära peletab...

Kuskil kaugel paistab kuma,
Aisakella tasa hääl.
Läbi lume vaikselt suman,
Keegi askeldab vist sääl.

Kuulen päkapiku juttu,
Põhjapõdra kabja häält.
Liigun kuma poole ruttu,
Järsku leian ennast säält.

Oh mis ime, mida näen,
Põhjapoolus silme ees.
Ühtäkki justkui imeväel,
Ees mul seisab jõulumees.

Kutsub kaasa, istub saani,
Sõnab “ aeg on minna mul”.
Habe uhke, mantel maani,
Põhjapõdrad minekul.

Kõik on süvenenud töösse,
Kingikotte saanis kolm.
Järsku kadunud nad öösse,
Maha langeb tähetolm.

Äkki ärkan, see vaid uni,
Kätte jõudnud jõulupäev.
Väljas külm ja kaunis lumi,
Kuuse all siis kinke näen.

Leian kirja, see on mulle
Loen “meeles mul sa väike veli”
Naeratan ja vaatan tulle,
Kõrvus aisakella heli.

Käes on jälle jõulukuu
, linnas särab kuusepuu.
Jõulurahu, küünlasära,
kingitus läks meelest ära.

Tahaks linna sõita reega,
kus siis sõidan palja teega.
rooli viskan sõbra klemmi,
hoovist võtan papsi bemmi.

jõuan linna, kaubamajja,
ostan vorsti, veidi saia.
kingitusi kuhjas poes,
ringi käia on siin soe.

isale ma ostan vöö,
seda nõuab tema töö.
ema mult saab uue lõhna,
et ilus oleks jõulu õhta.
väike õde see on pai,
talle kõlbab suhkrusai.

olen kodupoole teel,
mõned toimingud on veel.
aga kallim, see läks meelest,
asun jälle linna teele.

Talle ostan kaelakee,
kimbu lilli, lõhnavee.
nüüd siis kõik on kinke saanud.
ise olen ilma jäänud.

tuiksan mööda teed nüüd koju
, uksel ootab kiisupoju.
talle verivorsti annan
ja siis süles tuppa kannan.

ongi jõuluõhtu käes,
jõulud käimas täies väes.
kuulen uksel kop-kop-kop,
ukse taga jõulu sokk.
sisse astub jõuluvana,

nõnda jõulud täies hoos
käimas selles jõululoos

Öö on selge. Kõrgel kuu.
Läige üle lume.
Härmas seisab iga puu.
Taevaserv on sume.
Tuled paistavad siin ja sääl
säral läbisegi...
Eemal kuulda kiunuv hääl:
rigisemas regi.
Vaikne, ilus talveilm...
Astun üle hange...
Ukse poole pöördub silm-
külm on õues kange!

Lullilööjaid köögipoolel
ainustki ei asu.
Tänagi neid jahupilvest
otsida ei tasu.

Lehetaignad, liivataignad,
sile-sale saiad.
Pirukaid ja piparkooke
nõuavad kõik maiad.

Naerutujus, polkataktis
plaadile ja ahju.
Kõiki kalleid sugulasi
ei saa näha kahjuks.

Tõravere Tõrva vahet
Naistevallast Narva
minu onu teerull tõttab,
sestap näen teist harva.

Päkapikul graafik tihe,
jalgeall on tee nii libe.
Jookseb siia jookseb sinna,
vaatab kuhu poole minna.

Ühest aknast paistab kuusk,
sinna tuleks viia suusk.
Teises tulukene ere,
seal on koos ju kogu pere.

Ema tahaks saada kooki,
isa jälle vägijooki.
Lapsed ootamas on komme,
olgu, sinna lähen homme.

Kätte ongi jõudnud hommik
otsa saamas jõulukommid.
Õhtul jälle algab töö
kuni saabub jõuluöö.

Korista ja kraami tube,
et külmataat tooks lume!
Ole tubli ole pai sest jõulumees
on nüüd meie poole teel!

Jõulumees vaid tahab head
seega parandama pead vead!
Niisis vaata et sa oled pai,
muidu käes on aiaiai!

Ikka langeb ja langeb
lumehelbeke väike.
Ikka langeb ja langeb
alla maa poole hange

Õues hiilib päkapikk
ta mütsitutt on üsna pikk.
Kui kätte jõuab jõuluöö
on päkapikul palju tööd.
Iga väike kukupai
saab päkapikult pika pai.
Jõuluvana toogu pakke.
lapsed hüppavad rõõmust lakke.
Palju kingitusi tal
peidus suure teki all.
Meilt ta läks ja ütles veel
sinu poole olen teel.

Jõuluvana, tubli mees,
sõitis siia saani sees.
Aga häda algas piiril -
tollimaks on vabariigil.

Deklareeris nii mis kole,
vana suust vaid tuli ohe.
Pooled kingid andis ära,
magusa sõid teised ära.

Järgi jäi vaid vits ja saan,
mis küll kingitustest saab?
Jõuluvanal häda käes,
kui just teel ta Prismat näeb.

Vantsib sisse, topib kotti
kõik mis lapsed tahtnud olid.
Raha jätab lisaks siia -
memmele saab viina viia.

Õrna lumevaibaga
tuli talv ja kattis maa
Kiirelt meie poole teel
saani peal ka jõulumees

Jõuluvana, tule tuppa,
sooja ahju poole rutta!
Proovi meie jõuluroogi
ema tegi piparkoogi

Kui puhatud ja salmid loetud
kingipakid vastu võetud
Siis me ära saadame
Sinu, kallis Jõulumees!

Jõulukingi koti seest
tuli välja neli meest:
üks oli pikk ja teine lai,
kolmas kohev nagu sai,
neljas aga imelik,
tal oli nina imepikk.
Vigurkollid olid need
meie laste poole teel,
et rõõmsas tujus läheks me
lupsti uude aastasse!

juhaidii! laialt lund on langemas
külmas kõige kangemas
meie poole sõdab nii...
ütle kess no muidugi

põhjapõdrad rakendis
kingid kaunis pakendis
meie poole sõidab nii sa ju tead eks minagi
iga mamps ja iga paps ,
vanavanem, lapselaps
teab, et meie poole sõidab nii,
jõuluvana ,juhaidii!

Oh jõuluaeg,oh jõuluaeg,
on see vast kingituste aeg,
lähedastel külas käid,
arved nullis,kõhud täis,
kingitused jagatud,
kodupoole astuks nüüd!

Õhtul istub lumesees
pisikene lumemees .
Minul temast kahju on ,
hüüab tiigist välja tulnud konn .
Ütleb : toon ta siia alla
päevapoole lasen valla .

Öö on vaikne.Kõrgel kuu.
Läige üle lume.
Härmas seisab iga puu.
Taevaserv on sume.
Tuled paistavad siin ja sääl
säral läbisegi...
Eemal kuulda kiunuv hääl:
rigisemas regi.
Vaikne, ilus talveilm...
Astun üle hange...
Ukse poole pöördub silm -
külm on õues kange!

Näärid eestis pandi kasti,
näärivana lahti lasti.
Taadil punane on nina,
paneb sellest saati tina.
Taat on täna väge täis,
eile l6bumajas käis.
Seal ta eest ja takka kyttis,
oma vanaeitte pettis.
Kuid silmitsedes veini kanne,
vajub vana viinaunne.
Ärkkab taat siis hommikul,
6llesilt on kummikul.
Taat on veidi kohmakas,
sest tal on täna pohmakas.
Kuid oh häda,
påkapikud p..rastid,
pihta pannud 6llekastid.
Ja siis tuppa astus eit,
seljas pahupidi kleit.
Vihaselt siis sajatas
"mis sa lakud Rajakas".
Vanal koigest kopp on ees,
kas ta polegi siis mees.
Kätte ilmus ahjuroop,
et anda sellega siis hoop.
Kuid lauda tabas k6va laks,
ja roop se pooleks murdus raks.
Seab siis Vana sammud loodi,
vaja tal ju j6uda poodi.
Taadil tallis seisis saan,
poodi j6uda kindel plaan.
Vanal syda veidi paha,
pani ropsi saanis maha.
Tee peal Taati kiusab Ment,
maksmatta on saani rent.
Silmitsedes alkomeetrit,
mendil selge-joodud-eetrit.
Vanal t6esti täis on norm,
ilmub p6uest MG-3.
Tehes sellest vaid paar lasku,
pistab vana relva tasku.
Hyydis vihast "Ai CARAMBA,
l6in su maha nii,kui lamba".
L6puk poodi j6udis Taat,
kus on lähim 6llevaat.
Pistis vaadi sala p6ue,
soovis myyjale "HÄID J6ULE"
:)

Saadan su poole teele jõuluingli,
et su hinge tekiks õnnis jõulutunne,
et imepisikese jõulukingi
ta ukse taha poetaks jõululumme..

Tule tagasi helmemänd

TULE TAGASI METASEKVOIA

Teisest aegilmast siia sadand
tumm kollane päikeselaik
läbi võrade - vastu südant
jälle koputab merevaik

vaik metsast mis merre on vajund
millest üle käind vood ja jääd
kõik lõhnad ja helid on hajund
ainult valgus valgus on jäänd

ainult valgus vaigusse tardund
üks tere- ja hüvastipilk
ja meel mis on ikka sust hardund
liiva kadunud kuldne tilk

ons tüvest kus tema kord nirgus
saand süsi või midagi muud
ei tea - tean vaid leina mis virgus
teie pärast mus muistsed puud

tean sellest ma pääsu ei leia
ikka jälle viib mõtteränd
su juurde mind metasekvoia
su juurde mind helmemänd

ta tuleb kui õhtuti maja
jääb vakka ja otsa saab rutt
ja paneb mind läbi see aja
igatsema ilmvõimatut

igatsema mandreid ja saari
oma mõistmata südamest
vaigumetsade tertsiaari
enne jääd enne inimest

ja ka mõistuse igikainus
sest lummusest jagu ei saa
teab temagi - püha on ainus
üks taevas üks aeg ja üks maa

teab temagi - vahel jääb kitsaks
mõnelegi ta aeg ja paik
ning siis vahest nõiavitsaks
võib saada ka merevaik

ning nii keset põhjamaa talve
on mul pooleldi paganal
oma salamantra ja palve
ja sellised sõnad on tal

kuni paremaid ma ei leia
küllap needki aitavad mind
tule tagasi metasekvoia
tule tagasi helmemänd

J.Kaplinski

Kui sõber kukkus, haiget sai,
siis lohuta ja tee ka pai.
Kui ikka nukker on ta meel,
võib kalli kalli teha veel.
Ja kui ei lohuta ka see ,
siis oma kompvek pooleks tee.

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-

Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.

Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.

Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.


Betti Alver 1964

nii pehme ja soe..
ta naeratab mulle oma kelmikate silmadega.
tahaks teda kaisutada,
kuid ta tõukab mu eemale..
tahab ise..
ise põrandal käputada ja tuba avastada.

nii pehme ja soe..
lõpuks jäi magama.
tahaks teda lõputult vaadata, kuid
uni saabub mullegi..

kummaline, et olen ema:-)
pole siiani veel harjunud selle nimetusega.
tunnen end endiselt, kuid
nüüd oleme kolmekesi..

ta sirutab käed minu poole,
tahab sülle, tal on mind vaja..
ta teeb mulle musi ja kalli
nii hästi kui oskab.

ka mina vajan teda.