Jõuluvana pai ja hea,
rohkem salmi ma ei tea.
Aga mul on kena keha,
sulle strippi võin ma teha.

Taevas helgivad tuhanded tähed,
üha rohkem neid särama lööb.
Tuhat unistusträndama läheb,
sellel kaunil jõuluööl.

Sajab lumi
Sajab lumi
sest et talv
meil külla tuli
Mütsid pähe
sallid kaela
meil ei ole
rohkem aega.

JÕULUMEES MUL PALVE SUUR
EMALE TOO ÖÖSÄRK UUS.
VANAGA KUI KÕNNIB TA
HÄBI KOHE VAADATA.
ISAL MOBLAT OLEKS VAJA
SEE, MIS KARJUKS NII, ET KAJAB.
MEHELE TOO PÜKSID UUED
VANAD NEED ON JUBA SUURED.
KÕHNAKS JÄÄNUD TEINE VIST
RABAB TÖÖD KUI TRAKTORIST.
PISIPÕNNID TAHAVAD
AUTOT KUHU MAHUVAD.
ENDAL MA AGA TAHAN
NATUKENE ROHKEM RAHA.
SEDA KUNAGI EI PIISA
KUI SAAD SIIS JUURTE LISA
RÕÕMSAID JÕULE

Tasa säravad uusaasta tähed,
üha rohkem neid särama lööb.
Tuhat unistust rändama läheb
kauneid radu sel hämaral ööl!(ilusal uusaastaööl).

Jõuluvana tule ruttu,
räägin sulle ühe jutu.
Ära kadund on mul uni,
sest millised on jõulud, kui puudub lumi.
Lapimaal on seda rohkem, kui küllalt,
äkki tooksid kaasa, palun siiralt.
Lumememmed tahavad loomist,
käpikud ja sallid koomist.

Kuuseokste vaigulõhna
jõuluõhtuks peretuppa!
Vähem muremõtteid, rohkem õnnehetki
toogu kaasa aasta uus!

Taevas süttivad uus-aasta tähed,
ikka rohkem neid särama lööb.
Tuhat unistust rändama läheb,
õnne soovin Teil selööl.

Kõik mis paha jägu maha
ühes vana-aastaga,
uus las tulgu,uus las tulgu,
helgem olgu tervist,õnne jagama.

Metsapõues, mis külm ja pime
sündis väike jõuluime.
Jänkujussi rebasepoisiga
seal nähti rõõmsalt suhtlemas.
Oleks rohkem juhte neid,
kus rahumeelselt koos näeb
igipõliseid vaenlaseid.

Rohkem lund,rohkem tublidust,
lumi kui õnn,mis kiidab lapse visadust.
Lund sajab,
valged majad,
jõulumees otsib seda valgeimat,
kuhu maanduda,
kuhu kinke jagada,
otsib last parimat.

Päev hiilib rutates metsade rüppe,
takerdub puude latvades.
Viivuks veel peatub ja tagasi vaatab -
tõesti, ta lahkub kui kaheldes.
Sügiski taandub, tal lumetusik kannul
teel kaotab kuldseid kingasid.
Kaduvat aastat nii vaadates aiman -
aeg surub takka ju minulgi.
Täna veel jõuan, täna veel jaksan,
rõõmuga astun teel edasi.
Kuulan vaikust, mis sosistab targalt -
pöördu, saad aidata kedagi.
Kasuta päeva, ta lühikest valgust,
siis jõuad rohkem ja enamgi ...

Miski pole nii kui varem,
tahaks olla palju parem.
Oma ema aidata,
salmid pähe õppida.

Selline on jõulutunne,
enne veel kui kõik jääb unne.
Mõtlen oma jõulusoovi,
et saaks rohkem piparkooki.

JÕULUVANA TEAB. (omalooming)

Jõuluajal päkapikud
hoolsalt teevad tööd.
Pakivad nad kinke päeval,
pakivad ka ööl.
Ja kui kingid kõik on pakitud
ja saan on üle lakitud,
siis ka jõuluvana teab-
kinke jagama ta peab.
Kui kõik kingid jagatud,
siis jõuluvana teab-
Kuum kakao ja väike puhkus,
kõige rohkem teevad head.

Jõulukringleid värvilisi,
jõulupoisse pikergusi.
Uuel aastal palju õnne,
rohkem veel, kui oli enne.

Vaat õudne käimas piduöö
kord ruumeis toredais:
üks inglihulk kuldtiivune
ja loores, pisarais
teaatris istub vaatamas
üht mängu jubedat,
orkestrist kuna kõlamas
sfääride muusikat*.


Ja näitlejad, need armetud
nii tasa kuiskavad,
nad nagu nöörest tõmmatud
traatnukud liiguvad.
Neid juhib jõuk õudolendeid,
kes taga stsenerii,
ja hiigla tiivust segaseid
neil lehvib kaebusi.


See maskidraam ei kindlasti
või iial unuda!
Fantoomi taotleb hajuli
jõuk, kuid ei saavuta.
See ikka püsib jõuga eel
ja ümber keerleb ring,
ses hullust, pattu rohkem veel
ja õud on kõige hing.


Sääl näitlejate keskele
vorm tungib roomates;
see olend veripunane
ja liigub loogeldes.
See vingerdab – ja näitlejad
on pea ta saagiks saand;
ta hambad verest nõrguvad,
see inglid nutma pand.


Kõik tuled kustund korraga
nii ülal kui ka all;
eesriie surilinana
siis langeb mühinal.
Siis ingel teatab saalile,
näos surnukahvatus,
et näidend kurbmäng “Inime”
ja sangar Võitja Uss*.

E.A.Poe

Kui tunned et kipitab kurgus
ja meel on lõpmata kurb.
Kui tunned, et laugude varjus
on soolane pisaraturd
Kui maailma soolases pihus
on südamel jäiselt külm
ja nurjunud tegude sisus
on sõitnud su mõtetetõld.
Siis sõber,
naera me hea sõber.
Naera ilmale otse näkku
ja soojus su soontesse tuleb,
mida rohkem sul naeru jätkub.

Sa ei tea

Üks pilk -
rohkem ei olegi vaja,
et teada, millest ta mõtleb.
Üks pilk -
ja sa mõistad,
kes ta tegelikult on.
Ta vaatab sind,
nagu ei teaks ta,
milline on tegelik maailm,
nagu ei tunneks ta iial,
mida tähendab valu ja pettumine.
Kuid siiski ta teab,
võib-olla rohkemgi veel,
kui keegi teine,
et maailmas on päikesepaistet vähem,
kui äikest ja vihmasadu.
Ühest pilgust piisab,
et arvata, et sa tead.
Kuid ära kunagi eelda,
et sa tead,
kui sa pole näinud päikese ajal vihma...

Karda vähem ja looda rohkem
söö vähem ja mälu rohkem
vihka vähem ja armasta rohkem
ning kõik hea tuleb sinu juurde...
Soovin et õnn oskaks tulla ja avada su ust
et sinu kodu ja süda
oleks täis rahu õnne ja armastust

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-

Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.

Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.

Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.


Betti Alver 1964

Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.

Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.

Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi teda ei näeks, ja tema teisi,
sest õnne ta nüüd vihkab ja päikeseloojangut ei salli.

Päike mis läheb looja, meenutab talle ta kunagist õnne,
kuid ta ei taha mäletada midagi mis hea,
ta teab ainult kurja..
ta ei naerata kunagi ja silmades sära ei leia,
ta ei nuta ega mõtle armastusele,
tal on kõigest ükskõik.

Üksik hing, kellel pole vaja mõelda teistele,
ta ei näe kunagi päikeseloojangut,
sest selleks ajaks kaob ta pimeduse varju,
et mitte näha neid kauneid värve,
mis meenutavad armastust.

Kuu varjus ta käib,
jälgib tähti kuid kunagi ei soovi midagi,
sest ta teab, et need soovid ei täitu kunagi..
ja seda ta ei tahakski,
ta on harjunud üksi olema,
ta ei taha armastust ega hoolt
ja õnne ei tahaks ta kunagi enam tunda,
sest see kõik viiski ta sinna kurbusesse.

Ei vala ta pisaraid, mis tulnud armastusest,
ta valab vaid verd kui näeb õnne,
veri mis voolab tal mööda põski, on kui pisarad,
verepisarad.

Kui algab päev kõnnib ta ikkagi mööda tänavaid
otsides üksikuid nurki,
põgenedes päikesetõusu eest,
et kaduda koos ööga..
ootab ta päikeseloojangut,
kuid mitte selleks et seda vaadata.

Päike on tõusnud ja kell lööb peagi keskpäeva,
kuid ei armastus ega õnn seda muuta saa,
et vihkab päevi see üksik hing,
kes tahaks looja minna igaveseks, et olla ainult öö..
see üksik hing soovib vaid olla kuu asemel,
et ei peaks ta põgenema päikese eest.

Pole keegi öelnud et talle ei meeldiks päev
talle ei meeldi vaadata õnne,
sest ta vihkab seda,
talle ei meeldi näha ega tunda armastust,
sest sellepärast ongi ta nüüd üksik hing.

Armastust sai ta tunda,
kuid ta sai liiga palju haiget,
ja haavad ta hinges ei parane mitte iilagi,
ta tahaks vaid leida veel üht sellist hinge,
kes oleks sama üksik nagu temagi,
ja põgeneks koos armastuse eest.

Veel üks üksik hing,
ja elu oleks parem,
kuid kurjust ja kurbust ei võtaks talt miski,
need on ja jäävad ta südamesse,
süda, mille asemel on kivi
süda mis on jääs,
ja mitte keegi ei saaks seda üles sulatada..
isegi mitte päike, sest selle eest ta põgeneb..

Süda kui jää ja hing kui kivi
on murdumatud,
sest nad ongi nii palju murtud,
et enam rohkem ei saa..
talle haiget teha, ega südant murda,
ja ammugi mitte armastust tundma.

Igas öös võib ta näha õnnelikke hingi,
need teevad talle haiget, ja panevad ta verepisaraid valama,
sest sügaval hinges ta tunneb kadedust
miks just tema ei saa enam õnnelik olla,
kuna teda on armastus tapnud,
ta meeli mürgitanud,
ja pisarate asemel verepisaraid valama pannud.

Ta magab päeval, ja näeb und,
kus armastus on sama kaunis kui reaalses elus,
kuid talle on need õudusunenäod,
ja kõige jubedamad hirmud mida ta näha ei tahaks.

Kas on veel keegi, kes kannatab nii,
kes oma kannatusi ei tahagi lõpetada,
kes tahapki nii elada,
üksinda ja üksinduses,
kes ei taha tunda enam armastust mis nii kibe ja valus,
kes ei taha õnne mis lõpuks elu hävitab,
ja nii saigi temastki üksik hing..tänu õnne ja armastusele,
millest ta enam kuulda ei taha..

See üksik hing leidis tee,
ja loojus koos päikesega
nüüd on ta ainult öös, kuhu loojus koos teise hingega,
nad ei ela just õnnelikult,
sest mõlemad vihkavad armastust...

Kallid sôbrad .
Hommikul ärgates sillerdab päike aknale suunab särava läike
Pôsele ôrnalt mind hellitab kiir just kui hôikaks:ma olengi siin!
Aeg on ärgata sôbrake kallis unusta päevad mis olnud sul hallid.
Rôômsa ja reipana alusta päeva ,et kôik teised ka seda näevad.
Naerata rohkem kui kaunis näib elu .
Unusta mured ja südamevalu Abivajajaid aita ja toeta,
sest halbu iial ju söbraks ei loeta.

...et jääksid minu juurde



Sind nägin ja armusin..kuid mõistsid kas seda...
. .ma nägin,et meeles pidasid ikka vaid teda...
.teda,kes sügavale sinu sisse puges..tema rohkem sulle luges.
.luges see,et lähemal su südamele oli..
.kaua mul vaimusid paluda tuli....
..tule ja loojuva päikese vaime.
Palusin seda,et südames rohkem ei kannaks sa teda..
..kuniks siis äkki mul antigi teada..
..samme su kõrval võin öeldi ma seada.
Sinagi ühtäkki unustasid siis tema...
...nüüd meid miski ei lahuta enam.

Aastaid sul on juba palju elatud,
aga sa ei ole veel nii palju kogenud.
Võta saadud infot tõsiselt,
see võib sulle väga kasuks olla tõesti,
sest siis saad sa targemaks,
ja oskad palju rohkemat.
Aga kui teed vastupidi,
oled vahel omadega pigis.
Sellepärast võta mu nõu kuulda
ja ära pärast kurda.

Siis kui lumi maha tuli tulit päkapikud head. Kinke tõit ja vatasit kas lapset head.Heat lapset rohkem kinkitusi sait aga pahat ei mitagi.Siis aga tuli jõuluvana hea ja veelki rohkem kinkitusi sai.

Rohkem,kui järves vett
rohkem,kui seebimulle
rohkem,kui kärjes mett
soovin õnne Sulle!