Päkapikk!
Nii väike oled,
mitte aru ma ei saa,
kuidas minu juurde tuled-
sinu jaoks nii pikk ju ma!
Küllap sügisel sa juba
tasa sätid teele end,
et su üle rõõmustada
saaks siis iga pisipõnn.....

Oraval aega jäänud on kasinalt,
kiiruga klõbistab kirjutusmasinal,
vahetab linti ja sätib kopeeri,
vahepeal nimesid kokku veerib:
Tiina ja Miina,
Riina ja Liina -
kõigile neile peab paki viima.
Kalle ja Malle,
Kaarel ja Kaja -
neile samuti kinki on vaja.

Nimestik suurem saab kuusikust kumedast,
nimestik laiem saab tammikust tumedast.
Leevike lendab ja nimesid toob,
nimede juures on näärisoov.

Öökull ööd otsa loeb nimederodu,
uurib, kui kaugel on kellegi kodu:
sinna viib lennuk,
sinna viib saan -
valmis saab näärideks sõiduplaan!
Sinagi, tuuletukk, paki saad taadilt -
nimi sul kirjas seal sügisest saadik.

Vanasti kui kuuske tehti,
temale ei tehtud lehti.
Lehed olid jälle otsas,
olid muude puude otsas.
Lehed olid lihtsalt läbi,
okkad talle jäid ja käbid.
Lehtpuu suviti on lehtes
sügiseti puude ehteks.
Kuuske ei oska lehtida
hea on kuuske ehtida.

kevad tuli ilusa ilmaga
suvel ei saanud rannas ringigi vaatata
sügisel siis torm tõusis
talvel siis kõik lumehange mattuda jõudis

PIHL-POHL

Karujõmmil tühi vats,
astub metsas tats-tats.
Pohlad maas ja pihlad puus,
pole muud kui ava suu!
;Silk-leibsinu toit,
pihl-pohl minu toit,
pihl-pohl hea toit,
sügisel mu pea-toit.;
Ahmib marju mats-mats,
paisub palliks väike vats.

/Heljo Mänd/

Karumõmmil tühi vats,
astub metsas tats-tats.
Pohlad maas ja pihlad puus,
pole muud kuia ava suu,
"Silk-leib sinu toit,
pihl-pohl minu toit,
pihl-pohl hea toit,
Sügisel mu pea-toit."
Ahmib marju mats-mats,
paisub palliks väike mats.

sügisesed ilmad omas rollis
võimu võtvad minu mõtteis
ei,ei saa nad võitu kõiges
minu tahe võitma peab

Mis saab ilmas tähtsam olla,
kaunis hing ja särav meel.
Lootust, õnne ära leina ,
sea sammud eluks endaks.
Ole sõber, siis kui vaja ,
üllatajaid on terve maja.
Halvast rõõmu ära tunne,
astu väja ,kui sind vajan.
Ole särav leia värav ,
saada teele sõbrad head.
Värvidega üle kallan sügisele
üle annan .
Võta vastu armas sõber ,kaunis loodus
väsimatu sõber.

Sügis mersas jalutab
kaasa kutsub sõpru häid.
Oled sõber vaata ringi
tunne rõõmu minu hinges.
Metsas kurbust tunda saa
energiast vaid pakatad.
Oska tunda metsa sõprust
vaata ringi sügis- naeratust.
Vahval sõbral sarved püsti
hoolib hoiab salamahti.
Saladused peidab metsa ,
mured matab mätta otsa.
Sügisel on kuldne süda
sosistab ja võlu näitab.
Rahutud on ikka hinged ,
nende silmis kurjad tuuled.
Sügistuuled saadan teile
naeratuse kingin hinge.
Palju kauneid aastaringe
hoia ikka enda hinges.

Üksik langev leheke
viib kaugemale sügise.
Soe siiras sõprus
helgib ,kuid kaugustes.
Sõprust ära mõõda meerites.
Sõprus koputab südamel.
Iga sõprus on
omapärane ,kuid salalik.
Sõbrale käsi ulata ja
sõbralikult naerata.

Ka kõige kaunimal sügisel,
on kurbi mõtteid.
Ka kõige ilusamal talvel,
on psarad taga,
kuid suvi on see,
mis meelest ei lähe,
need kaunid ajad mis olid,
neid pisarates meenutan..sügsel ja talvel..

Sügisel on palju lehti,
ema loeb köögis ajalehte.
Mina istun laua peal,
Isa vaevab jälle pead.

Aastaajad

1.kevad:
Kevadel on väga ilus
keegi pole enam vilus,
päike paistab rõõmusmeel
ojake voolab teel.

2.suvi:
suvel on nii mõnus soe
heina kuhjas peitu poen,
maasik mari on nii hea
hüppan vette üle pea.

3.sügis:
sügisel on vihm ja tuul
lehed langevad kõik puult,
seeni metsast korjan ma
väga suure korviga.

4.talv:
talv on külm ja jõle
kuid ta pole jäle,
ostan endale uued uisud
mind ei sega külmad tuisud.

Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall,
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal
see polnud mu surm.

Sügis

Vihmane ja hämar,
vesine ja udune,
hall ja pime,
sombune ja nukker.

Tuuline ja kõle,
näpistav ja külmetav,
mullalõhnane ja kõdunev,
hüvastijättev ja kurb.

Seeneline ja samblane,
luigelaulune ja õunalõhnane.
Villasokiline ja salline.

Vaatasime koos sügist,
nägime koos sügist,
tundsime koos sügist,
hingasime koos sügise hõngu,
jalutasime koos lehesajus.

Järsku oli hoopis kõik:
värviliselt kaunis,
kuldkollaselt kuldne,
pur-purselt punane.

Päike paitas õrnalt,
läbi rõkkava sügisvärvi,
tuul keerutas tasa,
lehti ümber me jala.

Sina avasid mu silmad,
et saaksin näha,
sügiskauniduse sära.

Sina avasid mu meeled,
et saaksin tunda,
õunalõhnalist sügislummust.

Sina tegid sügise soojaks,
hoides mind kaisus,
kuniks vihmasadu vaibus.

sügisel ilm on ilus
jõuluvana habet silus
jõuluvana juures kang
jõuluvana tõmbas kangi
ja silme ees tal tank

Ma ei tunne ennast

Ma ei tunne, oma kõrvu,
Kuid kuulen hääli.
Ma ei tunne, oma silmi
kuid ikkagi ma näen.

Ma ei tunne oma meeli,
kuid sisimas olen ma soe.
Ma oskan rääkida keeli,
keegi, kaugel mu mõtteid loeb.

Ma ei saa öelda,
ma oma mõtteid söendan.
Ma ei taastu
kuid ma ei saastu.

Veri, mis voolab mööda keha
on minus, mürgine.
Ma ei saa teha seda,
mida ihkan teha sügisel.

Ma ei tunne oma meeli
ei saa neelata
kõik on keelatud,
et tunda enda meeli.

Kui sa tuled, too mul lilli
16.03.05
Kui sa tuled, too mul lilli,
siis ma mängin sulle pilli.
Mängin kevadlille ilust,
mängin suvest ja sügisest ja sinust.

Mängin tähistaevast juunikuu ööl,
mängin lillenuppudest kleidivööl.
Mängin kõigist lilledest maalimas,
mängin vaid sulle, ainsale inimesele maalimas

Sügisene tuul silitas su juukseid,
kui septembri ööl kord lahkusid.
Sa ei ütelnud isegi head-aega...
Piisad langesid alla.
Kõik jäi tasa.
Kas oli see minu pisar või allalangev piisk mis mu põsele langes?
Soovin sul head eluteed.
Leia oma rada,oma tee.
Tuul hõljus ballikleidis üle majade.
Ma värisesin tükk aega veel jopes,
ja mõtlesin veel sinuga veedetud soojadele suvedele.
Tuul kustutas leegi mu südames.
Tuul puhus mälestused liivarannalt.
Nii murduski süda keset septembri külma ööd...

tuul puhub lund,
vihma sajab puuduvad kõik suusarajad hinges on meel kurb ja puud õues on justkui surnud
kas siis jõulud ei tulegi???

päevade möödudes kasvab usk
ehk äkki tuleb lund.
äkki kaob mul sügisene tusk
äkki aga kuskilt kaugelt kajab:
häid jõule!!!

Mul on kaks head sõpra;
neil nimeks Kõps ja Kaps,
kuid nemad ei mängi nad suureks on saand,
kuid mul on väga igav väike olen ma,
kooli lähen sügisel,
sealt uusi sõpru saan,
aga seni luuletusi kirjutan.

Aastaajad

Talvel sajab palju lund
suvel maa on täis rohtu ja mulda.
Sügisel maa lehti täis,
kevad tuli, lume ära saatis.

Rõõmsaks mu meele teeb talvine lumi,
sest sügisel palju oli vihma ja pori.
Ning lume sees möllata oleks igati tore
ja ununeb sügis, mis nii külm ja nii kõle.

Meeldiv on vaadata liuglevaid helbeid,
mis maha langevad pehmelt ja kergelt.
Tuleks maha rohkem seda valget lund,
sest peagi on käes selle aasta viimane tund.

Rõõmsaks mu meele teeb talvine lumi,
sest sügisel palju oli vihma ja pori.
Ning lume sees möllata oleks igati tore
ja ununeb sügis, mis nii külm ja nii kõle.

Meeldiv on vaadata liuglevaid helbeid,
mis maha langevad pehmelt ja kergelt.
Tuleks maha rohkem seda valget lund,
sest peagi on käes selle aasta viimane tund.

Sügis

Kätte on jõudnud nüüd ilus sügis,
öö meile külmem siia trügis.
Nüüd värvilisi lehti meil õu on täis
ja just eile öösel meil vihmapoiss külas käis

Sügise lõpus on oodata lund,
ning karu hakkab meil magama talveund.
Nüüd ööd lähevad pimedaks ja pikemaks,
aga õues tahab siiski jalutada mu taks.

Sügisel saab lehtedes möllata,
väiksematel meeldib ju väga lehtedes hullata.
Ka päike vahel pilve tagant välja poeb
ja mõni koolijüts ka siis raamatut loeb.