Jõulude tulekus keegi ei kahtle,
jõulud ju tulevad taeva tahtel.
Igasse kodusse, mäe taha metsa,
linnule, loomale, sinule,
et sa iial ei unustaks lapseiga,
mäletaks sealt saadud selgusega
ise kord jagada rõõmu ja usku.
seepärast jõulud-ta küünlad ei kustu.
läbi sahiseva saju,
liuglen alla - säravvalge,
piilun korstnasuitsus maju,
eidekest, kel pisar palgel.
vanamemme kodu aknast
hõljub piparkoogi lõhna,
istub pingil kurvameelselt,
ise pisike ja kõhna.
lapsed kasvanud on suureks,
kõigil oma pidupäevad,
harva saavad emakoju,
memme nukraid silmi näevad.
seepärast tõusen taeva üles
ja memmeke koos minuga,
siis Armastuse suures süles,
saab temagi veel särada.
Kusagil mujal
Ta on tavaline tüdruk,
kes paljude silmis õnnelik.
Ta käib alati koolis
ja hinded on korras.
Silmis alati päike särab,
ei tea ta isegi, miks.
Kuid siiski, kõigest hoolimata,
miski teda ikkagi piinab.
Miski, mis on ja ära ei kao.
Vahel tunneb ta, et enam ei suuda,
et on väsinud olemast siin.
Tihti igatseb ta siit ära,
otsida omale uus maailm.
Kusagil mujal.
Mõtleb, et äkki on parem
kusagil mujal.
Äkki on inimesed paremad
ega otsi teistes vigu,
kusagil mujal.
Aru saamata, miks on tung ära,
kuigi kodus on hea,
ihkab see tüdruk eemale -
sinna, kuhu temani halb ei ulatu.
Ta ei taha, et teised teaksid,
et ta tahab ära.
Seepärast ta naeratab,
kuid süda on kusagil mujal.
Kui su südames põlemas leek,
ära seda siis sinna vaid peida.
Selle kumaga teisigi veel
sa soojenda- südameid läida.
See leek sinus ära ei kulu,
ega kustu ju enneaegu.
Hingearmastus endal on tulu.
Seepärast jaga just praegu!
Öö.
Mu telefon vaikib ja tühi on tuba,
vaid muusika mängib ja öö küsib luba,
et tulla mu tuppa ja katta mu palet,
sest tema on näinud nii tõde,kui valet.
Ei saa ma ju keelata sõpra,kes iial
ei jäta mind üksi mu muredes siia,
kus sina vaid külas käid,jääda ei saa.
Kas olla nii kindel ma sinule saan?
Ning seepärast heidan end südaöö rüppe
ja käristan puruks kõik siduvad kütked.
Sest öö on mu sõber,kes alati tuleb,
ei lahku ka siis,kui surm silmad suleb...
*****
Jooksen koos sinuga ajaga võidu,
lagunev rippsild me jalge all kõigub.
Trotsides ohte pea-ees jooksed tulle,
elu on ilus-kõik lihtne näib sulle.
Vajuta pidurit,aeg võta maha.
Tõesti kas kõrgelt sa kukkuda tahaks?
Kui sa mu`st hoolid,siis seisata hetkeks
ning minu sõnade üle sa mõtle...
Hoiaksin aastaid su kätt oma käes,
näha sind tahaksin jah iga päev.
Mõistuse häält aga kuulda ma võtan.
Ütleb see mulle,et liialt ma ruttan.
Habras me õnn,palun hoiame seda.
Kahju kui kord peaks ta purunema.
Seepärast hoian sind tormamast tulle
-kaotamiseks liig kallis sa mulle.....
Tervist, ütlen ma
Ma tulen tartust!
Sa tule suusatama
minuga, see oleks lust.
Sul ilus habe ees,
kui mängid lätlasest laulumeest.
Sa mulle vahvalt naeratad,
kui minuga sa jutustad.
Seepärast meeldidki sa mulle,
nagu tartlasele Vanemuine.
Sa mulle alatiseks meelde jääd,
Sulle mõeldes meenub ainult hää.
See algas vaid ühestainsast silmapilgust
mil tahtsin lendama minna
kuid õhkutõusmiseks puudusid tiivad
seepärast jooksin võidu tuulega
et õnn ära ei põgeneks
kuid tugev torm paiskas mu teele õnnetuse
et minu üle naerda
aga oma tahtmist ta ei saavutanud
sest õnnetuseks jäi talle puuoks jalgu
ja ma jooksin edasi
kuni lendas lind mu lähedalt mööda
ja sulg pudenes jalge ette
ning ma korjasin selle üles
ja tõusin lendu
pilverünkad kihutasid mulle vastu
kuid ma ei hoolinud sellest
vaid elasin õnnes
sest õnnetuul sasis mu juukseid
väsisin ära ja istusin pilvele
mis sõidutas mind teisele maale
kus kõik oli ilus
sinna jäingi elama
sest alguse sai see ühest silmapilgust.
Kõik teed algavad kusagilt kaugelt
kuhu kellegi silm ei ulatu
see tee on maailma algus
mis viib meid ajas üha edasi
ja mõtetes tagasi
sest tekib paratamatult igatsus
endise ja hea järele
kuid see endine ei ole alati hea
ja seepärast kõnnime vaid edasi
ja ootame tulevikku
mida kunagi ei tule
sest niipea kui ta saabub
muutub kõik jälle minevikuks.
Varahommik.
Lähen kuhugi.
Kuid ma ei tea,
kuhu.
Lähen, kuid ma ei tea,
miks.
Mõtlen, kuid ma ei tea,
mida.
Mõtlen, kuid ma ei tea,
miks.
Tahan midagi, kuid ma ei tea,
mida.
Tean, et tahan kindlasti,
kuid ma ei tea ka,
miks.
Igatsen kedagi, kuid ma ei tea,
kas näen teda.
Miks ma igatsen tema järele?
Kas seepärast, et olen armunud?
Miks ei võiks olla nii nagu enne?
Minemiseta,
mõtlemiseta,
tahtmiseta,
igatsemiseta...
Aeg algas täiesti algusest
sest enne polnud midagi peale ajatu elu
mis kulges aeglasemalt kui praegu
ja seepärast ei lõppenud ta kunagi
ja ka aeg ei saanud alata
seepärast on meil erineva kiirusega elutempo
mida ükski aeg määrata ei saa.