Kui ma ükskord kasvan suureks
kosmonaudina läen kuule.
Sealt on tore vaadata,
kuis kuusel küünlad põlevad.
Kuuse võtan kuule kaasa,
kuna seal ei kasva neid.
Ehin veidi - panen puule külge ehteid punaseid.
Kõige lõpuks panen latva tähe, mis on kollane.
Las siis kuu ka tunneb rõõmu inimeste pühadest.
Teen siis lõkke, verivorste praen
ja veidi teedki joon.
Ning kui tuleb õige tuju,
jõululaule kuulan hoos.
Siiski mõtlen ikka - jälle, jõulud maal on kenamad.
Et võibolla poleks vaja jõule kuule vedada.
Ah, mul meelde tuli veel, miks ma üldse räägin -
tahtsin öelda kõigile jõule hääsid.
Jälle need JÕULUD meid kiusavad,
ei tea kus kohast küll tulevad,
kuid siiski siia nad jõudnud on
ja paljudele rõõmu põhjustand.
On siginat-saginat täis kõik kohad,
ning rõõmsaid nägusid igalpool vohab,
nii suurtel, kui väikestel ootust täis hing,
ehk varsti näeb jõulumeest meiegi silm!!!
Kuigi pole väike enam
oleks siiski väga kena
näha kallist jõulumeest
kellel valge habe ees.
Teeksin talle mitu kniksu
annaks nina peale nipsu
kingikoti rebiks käest
ja jooksu paneks kõigest väest.
Jonkat - jonkat, jõulud teel on,
mina ootan pühi.
Aknalaual ikka veel on
suss mul siiski tühi.
Päkapikk, ma kardan seda,
päevad segi ajas.
Norskamas ma nägin teda
eile kaubamajas.
Jõuluvana kust sa tulid,
kus sa nõnda kaua olid.
Aknal ammu ootasime,
kuhu jääb me külaline.
Salmidega oli häda,
need meil tahtsid ununeda.
Lõpuks siiski tulid Sa,
nüüd võib pidu alata.
Pahandusi tegin vähe,
kukkudes ei tönninud,
pika saligi sain pähe,
sugugi ei jonninud.
Siiski hakkan pabistama,
kurku tekib kibe klimp,
sest et näen; Sul Jõuluvana,
ikka vööl on vitsakimp!
Kui talvepime tahab tüüdata,
siis paras aeg on küünlad süüdata.
Neid ikka süüdatud on kuusepuule,
kus helgib kard ja kumab klaasist kuule.
Ja olgu iga küünlaleek kui väike,
ta hüüab siiski valjult:Päike!Päike!
See toetab päikest, väsinut ja loidu,
ta küünlatulest loeb me poolehoidu.
Tähed ülal,lumi all...
Aisakella kuminal
jookseb põhjapõder kärmas.
jõulutaadil habe härmas.
Siiski on tal rõõmus meel:
taat on meie juurde teel!
Talle meeldib kotti kanda,
meeldib kingitusi anda,
heade vastu olla hea.
Kuidas meeles peab ta pea
iga tubli lapse nime-
see on,sõbrad tõesti ime!
Uksekella tilla-tölla,
kostis äkki esikust,
mõtlesime kes võiks olla,
kolistamas välisust.
Isa haaras jahipüssi,
mind võis näha laua all,
ema üles tõstis sussi,
kananahk vist seljas tal.
Hiilisivad ukse juure,
turvalisust tagama,
kartuses et päti suure,
kahjutuks peab tegema.
Ukse taga polnud miskit,
ära läinud röövel tola,
maha unustanud siiski,
kotitäie kila-kola.
Vanasti jõulukuul kõik oli valge,
maas oli lumi mis sätendas palge.
Nüüd meil maa must
ja pori on jalgel,
soovime aega mis jäänud meist kaugel.
Siiski on jõulid üks kaunimaid pühi,
mille tulekuks valmistad-palgeil higi.
Mis sellest et pori, kuid hinges on helgus,
jaga sest teistele, siis saabubki valgus.
Aasta lõpp on kätte jõudnud
uus number palge ette sõudnud.
Terviseks tõstkem kätt ja
rüübake seda "Värska vett"
Vana "Vodka" moest on läind
ei me seda ette näind.
Aeg on muuta eluviisi
aga...kübeke ehk siiski!
Jõulutaat on uksetaga,
minul kodus jube laga.
Suurest hirmust ukse sulgen,
tunnistan-vaid seda julgen.
Jooksen kuuse oksa alla.
Jõulu kingid pilla-palla.
Järsku kuulen õudne krobin,
APPI! Taat see korstnast ronib.
Ruttu tuli alla teha,
Kus on puud ja kus on reha?
Ent siis meel on järsku kurb,
Sellel kuul mul raha pold.
Naaber tahtis jõulukinki,
naine karjus osta sinki.
Ostmata jäid ahjupuud,
polegi nüüd teha muud.
Kuuse alt siis rooman välja,
Kõrist alla kallan kalja.
Ent mis selgub kohe varsti.
Jõulumees ei toonud vorsti,
kingikoti ka tal pole
Küll on kole, OI kui kole!!
Vaatan jõulutaat on paks
meenub kohe KANAL 2
Reporter, Uudised ja jutt
Jõultaat on vana pätt.
Suurest hirmust haaran kalja
Jõulutaadil pole nalja.
Jookseb eest ja karjub appi,
lubab ka et annab pappi.
Ütleb kuule armas mees,
lase minna, ära liiga tee!
Siis ma mõtlen ah las läeb
jõuluaeg ju siiski käes!
Jõuluööl käib ingel igas toas,
lendleb sääl ta küünlavalgus joas.
Silmaga Sa vaevalt teda näed,
siiski tunned, et ta soovib hääd...
Kuuseokstelt tõuseb jõuluhõng,
ingli juustes särab karralõng.
Paitab kaisukaru sinu peos,
räägib muinasjuttu unenäos...
Jõuluvanal suvel hea,
tööd ta tegema ei pea.
Aastas korra siiski töö,
rassima peab terve öö.
Jõulukinke jagab ta,
siis kui lapsed magavad.
Kingid kuuse alla seab,
magajal ka sügab pead.
Kingid rõõmsasti on reas,
salmidki on kõigil peas.
Ehk neid lugema ei pea,
sest mis kingiks me ei tea.
Enne jõule Ülemusele - "Miks mind pole tööl."
Seda enne jõule tean,
Nii advendi paiku juba,
Palju sahmerdama pean
Et kaunistatud saaks mu tuba:
Kuuserootsu koju toon
Ehin, kaunistan seal seda;
Kui päkapiku kätte saan
Siis sakutama pean ka teda:
"Kes ütles, et pead käima siin
just minu lapse akna peal
kas ka järgmine kord kui nänni viin,
arsti juures käima pean?
Just sinu pärast, pärdik, rott,
mul katki kolme sõrme luu
sest laps küll magab nagu kott
kuid siiski kinni püüaks su,
ja sobivaimast parim nõks
tundub talle hiirelõks."
Tööd tegema nüüd ma ei pea
Nii umbes kuu või teisegi,
Sest kipsis käsi ju ei saa,
Mis siis et abiks arvuti.
Siis kui akendes kustuvad tuled,
selja taga on koolisaal tumm,
sinist koduteed vaikides tuled,
ümber langemas lumi kui lumm.
Tahaks uskuda veel kui legendi,
et käis koolis vist eht näärimees.
Siiski muiates meenutad vendi,
kellel see äratundmine veel ees.
Peidab peost jäänud väsimust ära
iga talveööst hingatud sõõm...
Äkki näen, kuidas õhuski särab
magus valutav nääriöö rõõm.
On okkaid täis mu elutuba,
kas küsisid Sa minult luba ,
või arvad, oled nii sa popp,
kui seisad paljalt nagu mopp?!
Su kalli raha eest ma soetasin,
paar harduspisaratki poetasin,
Su tõin ma oma tuppa sooja
ja sina tänuks maha roojad?!
Mul siiski Sinust veidi kahju,
kui topin sind ma oma ahju.
Su raagudest ma tule läidan,
Sa oled tänamatu, väidan.
Käes on rõõmus jõuluõhtu,
piparkoogid kaovad kõhtu,
aga kõige tähtsam veel, kuskil jõulumees on teel.
Äkki keegi koputab, mis sa enam nuputad,
teadagi ju kes on see,
see on armas jõulumees.
Salm on loetud, kink on käes,
jõuluvanaära läeb.
Aga siiski rahu, ei lapse hinge mahu.
Mõtleb, mõistatab ja teab,
tulebki tal mõte hea,
vist jõuluvanal auto rikkis,
sellepärast paps tõi kinki
vana-aasta lõppemas, uus on kohe algamas. aga siiski peatu hetk minevikku tee üks retk, too sealt kaasa ainult head, kõikke mida kalliks pead.
Kulla kallis jõulumees,
mis Sul kingikoti sees?
Ammu olen oodand Sind,
unustanud vist oled mind!
Siiski leidsid tee mu juurde,
potsatasid tuppa suurde!
Naerust nõnda kõverad,
kingid olid toredad!
Ajaring
JÕULUD TÕID LUME
JA OODATUD VALGUSE.
LAHKUNUD AASTA TOOB
UUE ALGUSE.
SOOVIDE KARIKAS
LOOTUSI TÄIS,
OOTAB AEGU
PAREMAID, HÄID.
IGATSUS SIISKI
VÄIKE JÄÄB HINGE –
KAS EI VÕIKS NEED AASTAD,
MIS ELUTEEL MEID SAATVAD
AEGLASEMALT TEHA RINGE!
Salmi tegin väikese,
sõnu on mul vähe.
Panin salmi päikese,
kuu ja taevatähe.
Lugemiseks kuuse all
salm on sobiv siiski.
Muidugi võiks olla tal,
oma väike viiski.
Laulaks teda kaasa siis
minu päkapikkki.
Talle meeldib lühem viis,
ta ei laula pikki.
Täht langes ja hangede varju end poetas,
kes teab, mitut salasoovi see toetas.
Võta jõulust aeg märgata teisi ja end,
on hetkeks vaid nähtav tähelend.
Kui selle hetke sa magasid maha
ja soovid ei kiiresti täituda taha,
siis usu: piisab ka enese suurest tahtest,
pole vajalik tingida maale uut tähte.
Kui täht siiski langeb ja hange end poetab,
siis sinu enese tahet ta toetab.
Magab voodis väike Mati,
aknalaual suss on vatist.
Aga ärev Mati luksub,
sest et sussi pani lõksu.
Tahtis püüda päkapikku
otse oma lõksu pihku,
et kui koidab valge hommik,
lõksus on tal kommihunnik.
Nüüd siis viimaks koitis hommik,
kus on tema kommihunnik!?
Pole sussi, päkapikku,
pole läbi läinud trikk ju.
Aga siiski vedas veidi,
suss tal kuuse alla viidi.
Olid kommid, oli suss,
sussi peal veel kingitus.
Hellalt paitaks sinu habe
aga siiski väga tahaks
Tead ju ,kinki saada on nii lahe
Ära pane pahaks