Läbi esimese lume sahistan
alla Riia mäest kesklinna...
Tuul kõrvus tasa kahistab-
kuhu tahaksid veel minna?
Käes on varsti jõuluaeg
ja poelettidel päkapikud.
Kui jõuab sadamasse laev,
siis kuub mu kodus ripub.
Olen jõuluks jälle merel
sinna ei iial tule jõulutaat.
Kus on päkapikupere,
nad ei uju siia maalt...
Varsti jäätub veepind ära-
see ongi mu jõulukingiks.
Aga kodus jõulupuu sära
ootab ära uue aasta plingiks.
Olen kodus ja otsin miskit
sulanud külmkapi riiulilt.
Pole enam viina ega viskit
kuulen tasa esimest viiulit.
Tule sinagi ja kuula heli...
kuula minuga ja minuta.
Kuula seda tasa seni
kuni pole minuta.
Reaalsuses on nõnda
Külmkapp tasa vilistab.
võtad siis päästerõnga
ja vestivilet vilistad.
Laev läeb muuseumi
ja mina Riia tänavale
kuni saabub sulalumi
minu koduväravale.
TAEVAS PILVINE JA HALL,
LUMI KRIUKSUB JALGE ALL.
VÄIKELINNA TÄNAV TÜHI.
VIST KÕIK PEAVAD JÕULUPÜHI.
ÕNNIS JÕULUPÜHA VAIKUS ...
TÄNAV NAGU UNNE SUIKUS.
ÜHTKI INIMEST MA'I NÄE,
KAS SIIS VIIMNEPÄEV ON KÄES?
KÕNNIN UINUND TÄNAVAL,
LUMI KRIUKSUB JALGE ALL.
EI, SEE TÄNAV VEEL EI MAGA!
PEATUN ÜHE AKNA TAGA.
TOAS ON HELE KÜÜNLAVALGUS,
LAPSED KUUSE JUURES SALGUS.
SALMI LOEB SEAL VÄIKE POJU.
MINAGI SIIS TÕTTAN KOJU.
Üks must tantsiv kass tuli tänaval vastu.
Noogutas, ja tõstis kaabut.
Üks must tantsiv kass tuli tänaval vastu.
Ta vaatas mind, ning tantsides lahkus.
Üks koerake
..Üks koerake jookseb mõõda teed..
..kõpakeste all lirtsumas tal tänaval voolavad veed..
..väliselt kõhna ja kodutu paistab..
..pisike ninake lõhnu tal haistab..
..hea ei ole tema elu selles ilmas..
..inimestel ta pigem "pinnuks" on silmas..
..silmas,kuid kas süüdi on siis tema..
..temalgi ju olnud on Ema..
..Ema..
..kes loota jääb,et nautida võis sooja tuba..
..ilmavalgust nägematta aga kotti topiti tema..
..ta tahtmatult rebiti eemale Ema soojast kehast..
.. arusaamatuks jäi talle,miks seda tehti..
..kas siis taevased seadused inimeste kohta ei kehti??!!..
..kuid kotis ta oli ja pimedus,nälg saatsid seal vaid teda..
..teda kes nüüd saatuse hoolde oli langend ja kõigest vähesest ilma jäätud..
.. koerakest seda...kelle silmist võis lugeda välja vaid nukkkrust.
Miimi pihtimus
Hämar saal ja prožektori valgus
Publik vaid ootab millal etenduse algus
Nurkralt ma kostüümi kasti ees seisan
Lõpuks sealt sobivad riided ma leian
Kurvalt tühjust jälgivad mu silmad
Tahaks sealt kaugusest miskit vist leida
Rahulikult nahale ma katan grimmi
Kaitstes neid ma sulgen oma silmi
Kuulen kuidas kostub publiku märk
Tean et lavale tuleb minna iga hetk
Lonksu vet ma vaikselt rüüpan
Selle peale sigareti pakist süütan
Minutid jäänud mind ootab publik ja lava
Valge mu mask sinna peitun ma taha
Keegi ei märka nukrat miimi
Grimmi alt välja paistvaid kurbi silmi
Aeg on käes tuleb lavale minna
Suits vaid jääb tuhatoosi suitsema sinna
Lonksu vet ma võtan veel klaasist
Peeglist vaadates oma nägu katvat maali
ma astun lavale ma olen nüüd siin
olen teie jaoks teid lõbustav miim
näen vaid teid ja prožektori kuma
naerutan teid siin teilt küsimata luba
grimass ja grimm mis katab mu nägu
kui lasen üle teist oma nukra pilgu
keegi ei tunne ju kaasa miimile
Iga ta õnnetus on ju naljakas kõigile
kui publiku ees tapetakse mindki siin
siis se ka naljakas sest olen lihtsalt miim
kui etendus läbi ja publik on rahul
on miimil ikka veel südames valu
kummardusega ma saadan publiku välja
kuulen kuidas keegi teeb veel irooniliselt nalja
lõpuks jään mina ja tühi saal
prožektori valguses mu nägu kui maal
kurvalt ma vaatan jälle tühjuses ringi
ehk sa jäid saali et näha su silmi
kuid ma tean et sind polnud siin
oli vaid laval nukker miim
kes vajab sind su hellust ja tuge
kuid miimile on selge et seda ei tule
tuled kustuvad ja saal on pime
vaikselt grimmi ma pesema lähen
käsi suitsu järele pakist haarab
peeglist nukker miim mulle vastu naerab
tühjendan joogitopsi ja vajutan selle lömmi
etendus on läbi aeg eemaldada grimmi
mõted ma sinust peast eemale ajan
teatrist on jäänud vaid tühi maja
tunnen vaid seda et tekitad valu
tean et sa ise ei sa sellest aru
kostüüm on võetud ja nägu pestud
majast ma väljun külmale talvele vastu
tunnen vaid seda mida mu hing
hea et tänaval keegi ei tunne mind
nüüd ma kannan maski mis mul ees
olen lihtsalt õnnetu mees
Jõuluajal soe on tuba,
jõulukingid kuuse all,
piparkoogi lõhna juba tunda igal tänaval.
Aga kes sealt paistab?
Jõulumees sealt paistab,
piparkooke nina haistab,kuid kahjuks pole naist tal.
..Üks koerake jooksis mõõda teed..
..käpakeste all lirtsumas tänaval lume soolasegused veed..
..väliselt kõhna ja kodutu paistis..
..pisike ninake lõhnu tal haistis..
..hea ei ole tema elu selles ilmas...
..inimestel pigem "pinnuks" on ta silmas..
..silmas,kuid kas süüdi on siis tema..
..temal ju olnud oli ka ema..
..ema..
..kes loota jääb,et nautida võis sooja tuba..
..ilmavalgust nägemata aga kotti topiti ta siis ..
.. tahtmatult rebiti eemale ema soojast kehast..
.. arusaamatuks jäi talle,miks seda tehti..
..kas siis taevased seadused inimeste kohta ei kehti??!!..
..kuid kotis ta oli ja pimedus,nälg saatsid seal vaid teda..
..teda,kes nüüd saatuse hoolde oli langend ja kõigest ka vähesest ilma jäätud..
.. koerakest,kes kasvanud oli kannatuste kiuste ja oma kohta selles ilmas nüüd otsis...
..joostes külmas ja märjas lumes ta päevast-päeva saatust trotsis..
...teadmata mida tuua võib järgnev päev ja kas ültse seda ta näeb?!.
RAHA
Oh mida me küll teeme
Kui raha meil pole
Kas tõesti me peame
Nagu kirikurotid
Seisma tänaval ja paluma
Ehk olete hea ja helde
Ning aitate meid vaeseid lapsi
Kes me võtsime liialt
Ja ei suutnud anda tagasi
Kas leida võid mus miskit
Mis nii väärtuslik
Et aidata võid mind