Päkapikud lumevangis
Vööni valgeis lumehangis
Veavad vapralt kingisaani,
Sära silmis, habe maani.
Päkapikud lumevangis
Küürud seljas, jalad rangis,
Teevad rõõmsalt tõsist tööd
Tuisuteel sel talveööl.
Lõpuks päkad lumevangist
Pääsevad kui kalad landist.
Kingid kohal, tühjus rees.
Päkadel on rõõmus meel.
Piiritletud mõte piirituses
„Agnes peatu!“
kostis lask.
Ma mäletan kuis rääkisin
õhtul ilusatest lossidest
ja ojja uppunud kullalaevadest,
aga sa ei kuulanud-
vist oli uni magusam kui nemad
või tumesinise taeva roosad pilved?
Ma muudkui vatrasin
ja jõgi kandis vett ja vahtu,
kandis pisaraidki, mis poetusid
kui rääkisin, kuis ükskord armastasin.
Ja siis ma tõusin,
pettumusest vist,
ja vaatasin su unepiirilist nägu,
millest hoomasin samasugust tühjust,
täpselt seda sama piiritust,
millesse olen juba aastaid uppunud,
ning sest ajast peale ma mäletan vaid su nime.
Hinges tühjus valitseb
igat lootust varitseb.
Passib peale, jälgib mind,
et ei rõõmustaks mu hing.
Kaunid sõnad - ununevad
Unistused - purunevad
Jääb vaid see vaikus, valulik
Pisar, nutt ja leinalipp.
Öö
Mustendav taevatühjus paistab,
aeg helenadavat kuud paiskab,
siia - sinna, kuid ta jääb,
su silme ette kui sulatamatu jää.
***
Ööpimeduses, kui pilved läinud,
kaugel - kus ei hinge enam jäänud,
sa hingad sügavalt öörahu vaikust
ja tunned kuidas see äratab kartust.
Õhkad taevaavarusse, kus tähetapid läigivad
ja mõtled kõigele, mis elus jäänud kõigest näiv.
Miimi pihtimus
Hämar saal ja prožektori valgus
Publik vaid ootab millal etenduse algus
Nurkralt ma kostüümi kasti ees seisan
Lõpuks sealt sobivad riided ma leian
Kurvalt tühjust jälgivad mu silmad
Tahaks sealt kaugusest miskit vist leida
Rahulikult nahale ma katan grimmi
Kaitstes neid ma sulgen oma silmi
Kuulen kuidas kostub publiku märk
Tean et lavale tuleb minna iga hetk
Lonksu vet ma vaikselt rüüpan
Selle peale sigareti pakist süütan
Minutid jäänud mind ootab publik ja lava
Valge mu mask sinna peitun ma taha
Keegi ei märka nukrat miimi
Grimmi alt välja paistvaid kurbi silmi
Aeg on käes tuleb lavale minna
Suits vaid jääb tuhatoosi suitsema sinna
Lonksu vet ma võtan veel klaasist
Peeglist vaadates oma nägu katvat maali
ma astun lavale ma olen nüüd siin
olen teie jaoks teid lõbustav miim
näen vaid teid ja prožektori kuma
naerutan teid siin teilt küsimata luba
grimass ja grimm mis katab mu nägu
kui lasen üle teist oma nukra pilgu
keegi ei tunne ju kaasa miimile
Iga ta õnnetus on ju naljakas kõigile
kui publiku ees tapetakse mindki siin
siis se ka naljakas sest olen lihtsalt miim
kui etendus läbi ja publik on rahul
on miimil ikka veel südames valu
kummardusega ma saadan publiku välja
kuulen kuidas keegi teeb veel irooniliselt nalja
lõpuks jään mina ja tühi saal
prožektori valguses mu nägu kui maal
kurvalt ma vaatan jälle tühjuses ringi
ehk sa jäid saali et näha su silmi
kuid ma tean et sind polnud siin
oli vaid laval nukker miim
kes vajab sind su hellust ja tuge
kuid miimile on selge et seda ei tule
tuled kustuvad ja saal on pime
vaikselt grimmi ma pesema lähen
käsi suitsu järele pakist haarab
peeglist nukker miim mulle vastu naerab
tühjendan joogitopsi ja vajutan selle lömmi
etendus on läbi aeg eemaldada grimmi
mõted ma sinust peast eemale ajan
teatrist on jäänud vaid tühi maja
tunnen vaid seda et tekitad valu
tean et sa ise ei sa sellest aru
kostüüm on võetud ja nägu pestud
majast ma väljun külmale talvele vastu
tunnen vaid seda mida mu hing
hea et tänaval keegi ei tunne mind
nüüd ma kannan maski mis mul ees
olen lihtsalt õnnetu mees
Üksik hing kes kinni on rutiinis. Tal varakult tõustes juba hallid toonid silmis. Sisemuses valitseb tühjus mille pärandanud talle kallite lähedus, ning nüüdsest kõik talle ainult vastased.
Muutust ta ei taha, ei oska, ei suuda kuna kinni olen oma ametis, mis sama sünge kui tühjus hingepõhjas.
Ainult võimalust tahaks tunda, mis lahutaks keha mu hingest, vabastaks hinge sest piinast. Ainult võimalust tahaks ühte, et piinatud kehaga saaks kuuli püüda, siis saaks rahu ka sellest maailmast, sellest piinast.
Nullpunkt-Luigelaul
Ma elasin tühjalt, aga miski polnud seda väärt.
Ma elasin su nimel, ja ikka varjutas mind tühjus.
Mul on kadunud tahe....
kadunud on kõik.
Ja tegin viimase vea....et sest sullegi rääki püüdsin.
Ükskõik, kuida seletada,
ei keegi sest aru saa.
See on tühjus,
pelk tühjus, mis mu hävitab.
Ma elan üksi, ilma kellegita,
kõik mu ümber on muutunud nulliks,
must ümbris, kedagi ei näe.
Näen ainult lugeda, esemeid,
aga ei kuule, sest elan varjus.
Mu viimane vägi kulub otsustavaks võitluseks,
pean maha lahingu endaga
ja astun vastu surmaga.
See mu plaan, see kõik otsustab.
Te edu ärge lootke, nõrgaks ma jäänd,
ja miski enam ei taasta mind.
Viimased sõnad, ja kõik ma kaotasin.
Nüüd alles jäänud ainult üks:
Laulust tulevad sõnad:
“ma püüan teile öelda,
et mul on parem olla üksi.”
ja lõplik soov,
mida ümber ei pööra miski.
See mu luigelaul,
see mu viimane salm.
Kadunud hing
Ammu kadunud nukrad hinged,
pealt näha rõõmalt vinged.
Silmis sära, piinavalt kibe,
mõistus habras, nagu kile.
Tasa, sammusin mõõda pilvi,
ainsana näha säravaid silmi.
Tühjuses hõljun, igaviku poole,
mind lõplikult, hüljanud oled.
Üksinduses otsimas olematut õnne,
ei otsingud lõppe enne,
kui lõplikult hävitatud olen,
mind lõplikult hüljanud oled.
Ei palunud sult kulda,
ega rasket sopast mulda.
Soovisin vaid sind,
sa ei tahtnud mind.
Kadunud hinged lahkuvad, vaikselt.
Mööduvad õnnelikest, väikselt.
Neist mõõdus õnn, õnnetu.
Neist maha jäi võõras, üleannetu.
Kairi Kuusemaa
Ma ei unusta ööd, kui Sind nuttes palusin -
Sa lahkusid ja ei vaadanud enam tagasi.
Ei suuda unustada, et Sind lakkamatult anusin,
elu kibedamad pisarad Su pärast valasin.
Ma ei unusta, et jätsid mu üksindusse,
seda valu, mis mu sees, Sa ei tunne.
Ma ei unusta, et jäin üksinda vahtima tühjusesse,
mu kuumad pisarad kukkusid lumme.
Ma ei unusta, et kinkisid mulle elu halvimad jõulud,
süda valust jäi põlema ja hingel oli nii jahe.
Ma andestada Sulle enam ei jõudnud,
mõistsin sellel ööl, et see, keda tundnud olin, oli olnud vale.
Uue päeva saabudes on kõik kindlasti parem,
ma suudan kurbuse endas alla suruda.
Aga ma ei näe Sind enam sellisena nagu näinud olin varem,
ei suuda seda valu kunagi unustada.
Võin naeratada ja armastada nagu alati olen teinud,
halvimad jõulud mälust kustutada.
Halb on vaid see, et ma olen täpselt sama rada korduvalt käinud-
ainus, mida teha, on see valu südamesse lukustada.
Tühjus – needus!
Mu ellu, needus, ilmus, kõrgeim,
meel tal visalt magus, kargeim.
Mu tundeid raputas, segaseid,
mu mõtteid röövis, sogaseid.
Tuimana värvides, olesklen, piiritus,
värvides, kus kõik kahvatu kui, kiiritus,
mille hinnaks kalleim varandus, eluke,
ning rangelt sügavikku maetud, iluke.
Tung tulevikku, mind elul hoiab,
pilk minevikku, mind hirm leiab.
Olevikus, needus ähvardavalt anub,
kui kaotaksin kõik, ta ju palub.
Armsaim olevus, mu ellu, saabus,
segaduste maile, mu kalleim, maabus,
eemale peletades, needust, kurja,
säästes mind, sasis tühja plaanid nurja.
Värvid taastudes sätendavad, elust,
Nii värske näib elu, mis täiuslikkust, ilust.
Loob maalilise pildi, mu kalleim, sära!
Ning mõtted, mis uued, ei tunne ära!
Kairi Kuusemaa
vinguviiuli varasalvest.
vaene -rikas eestlane
kust see jama kõik meil pärit,küsida võiks lennart merilt
temaga ei saa kontakti,siis palumegi-
tule taevas appi,kas luukere pugenud on minu kappi?
meil elu eestis täitsa korras,mis sest et suuremjagu tõõtab norras
elektritgi me saame soomest,kotiga vist käime toomas
see ju meile bõrsil praetud,hindgi hullu kõrgeks aetud
vaene see kes ise loll,temast saabgi prügikoll
kuid vaesuselgi häid on külgi, nii tihtipeale tundub mulgi
ei ole sa reklaami ohver,rahakott kui tühi kohver
ka annetusi sa ei jaga,see eest aga hästi magad
vaese hingel pole piinu,mis vanasti oleks põrgu viinud
rikkurid ja miljonäärid,seljataga neil afäärid
miljonid on tuulde läinud, üksgi hing neid pole näinud
pankurid ja advokaadid, suurem jagu neist on kaagid
ahnitsejad pätid vargad,ei neist ma iial hästi arva
vaene see kes tööd vaid tegi,et libedam saaks rikka regi
noorem rahvas karastatud pensiongi neilt varastatud
eestlene oli sakste ori,nüüd siis välispangas poris
võlakoorem kukil raske,veidi hingatagi laske
haiglatest on kadunt õde,nüüd sa näed veel õiget tõde
arst kui haige abistaja suurema raha krabistaja
tänavad on täis neid lolle igat sorti prügikolle
kelle käest on võetud vara,vastu öeldud:"ära plära"
vaene see jääb siisgi ausaks,lootuses et taeva tõuseb
tehke tööd ja nähke vaeva,ehk siis pääsete kord taeva
ees seal ootab ainult tühjus,kõik see lootus sinna luhtus
jumalgi on pajas õeldis ,inimeste väljmõeldis
ausus tagasihoidlikkus ja headus see on raudne vaesuse seadus
riik ja rikas sind vaid koorib,aga kes siis sellest hoolib
ka armastus kui üllas asi,rikkurile ta on kasin
kõik see neile näitemäng minul hinge tekib äng
aga elu see on keeris see on see mis mulle meeldib
olid rikas nüüd siis vaene,alamrahvast aeg on kaeda
nüüd kui hakkab sul kord häbi,kadalipust kõnni läbi.
MEX võrumaalt.