Olgugi talveöö pime-
täna ta helendab.
Südames süttinud ime
silmades sädeleb.
Rahulikke jõule ja
ilusat uut aastat.
Kui karupoeg näeb talveund
ja akna taga sajab paksu lund,
kui lastel luuletused selged,
kõik maja katused on valged,
kui ahju pandud seapraad-
siis külla tuleb jõulutaat.
Esimene jõulumees, kes talvel tuleb,
on vaikne, arglik ja kohmakas.
Varsti kõik kodud täis on täissöönd jõuluvanu,
süüdi on jõulupohmakas.
Kui jõulud on möödas ja
näärid on läbi,
siis ometi tubli tükk talve on ees.
Näe, kuuse peal külmetab kõhnuke käbi,
jääkülmad on seemned ta soomuste sees.
Talvel sõitsin suuskadega,
suusad libisesid,
Suvel sõitsin suuskadega,
suusad krigisesid.
Ei ole õigust maa peal:
talvel sõidad, libisevad,
suvel sõidad, krigisevad
sellesama maa peal!
Karud siilid jaaniussid,
akna peale panid sussid,
ise talve läbi nad,
muudkui vaikselt magavad.
Siis kui möödas lumeiilid,
unest ärkavad kõik siilid,
näevad sussid seeni täis,
et jõulutaat ka nendel käis.
Vaiksel talveõhtul naeratab kuldkuu,
väljadel laiali lumejuuksed.
Lumeräitsakad, kristalne jõulukuu.
Sügavas unes on jõulukuused.
Veel vara on ärgata unest
ning oodata ilusat õhtut.
On vara end soputada lumest
ja tõusta inglina õhku.
Ja lõpuks kui käes jõuluõhtu,
ingel lumekleidis jalutab
Sajab lund ja jõuluhõngu
täis hing, kuid süda valutab.
Ja naeratab kuldkuu, ning tähed...
Aeg inglina lume sees veerelda.
Langeb täht, soove on vähe:
Tahaks veelkord kristallides keerelda!
Talveõhtu on jõudnud kätte
kõik kohad täis on pätte.
Neil pikk habe, punane kuub ja müts
neid kardab ja austab iga juts.
Kui sõna ei kuula ja teed pahandust
siis nad sulle ei too maiustust.
Nad jälgivad sind akna taga
ja isegi öösel nad ei maga
Neil pealik on suur ja paks
ka teda peab kartma iga laps.
Tal vööpeal on suur vitsa kimp
ja seljas kott, kus heade lastejaoks kink.
Põhjapõdrad tal veavad saani,
tal punane mantel seljas maani.
Pikk ja valge on ees tal habe
iga maffia boss on ta peale kade.
Külla tuleb kord aastas ta
see juhtub siis kui lumi on maas.
Jutt, mis ma räägin ei ole jama
ta nimi on ju JÕULUVANA!
Müta, müta, müta, müta -
sammud on nii tuttavad.
Müta, müta, müta, müta -
kuhu nad küll ruttavad?
Nii käib mööda talveteid
ilmas vaid üksainus mees -
meie jõulutaat on see.
Vaikne ,pehme ,tume
Talve -ilmake...
Tuleb peenet vihma ,
ilm pool -udune .
räästalt langeb
räitsak ,
kirjud katused.
Aia otsas Istuvad
Troppis varesed...
Hunt sai talveks uued püksid,
jänes uue karvamütsi.
Reinuvader,kaval mees,
istub omauru sees.
mööda tuisandtalveteed
kihutavad saanid-reed,
päkapikud-närakad
joovad saanis kärakat.
Kui talvepime tahab tüüdata,
siis paras aeg on küünlad süüdata.
Neid ikka süüdatud on kuusepuule,
kus helgib kard ja kumab klaasist kuule.
Ja olgu iga küünlaleek kui väike,
ta hüüab siiski valjult:Päike!Päike!
See toetab päikest, väsinut ja loidu,
ta küünlatulest loeb me poolehoidu.
Talve õhtul vaikses rahus,
jõululaule laulan ma.
Sädelevas lumesajus
sumab muhe jõulutaat.
On palju palju porgandeid,küll suuri ja ka väikeseid.
On üks pikem veel kui pikk ja väga väga õnnelik.
Olen kindlasti just mina,talvel lumememme nina:)
Imelik on
talvekuu särab
tähti väljas.
Jõuluvana,
jõulu teel päkapikk on jõulu saanis.
Imelik et jõuluvana suurem kui päkapikk.
Jõuluvana kullapai,
ära pane pahaks,
et mu vennas selleks talveks
uusi uiske tahab.
Vend on alles hällis vakka,
ta on minust pisem,
seni kuni käima hakkab,
uisutaksin ise.
Jõuluõhtul
Talveõhtu vaikses rahus
jõululaule laulab maa,
sädelevas lumesajus
sammub muhe jõulutaat.
Kui käes on talve algus,
siis napp on päevavalgus,
kui lundki veel ei ole,
on asi päris kole.
Kuid kindlasti on sinus,
noh, muidugi ka minus,
meis kõigis mingi selgus,
üks ikka korduv algus,
jah, see on jõuluvalgus.
Näe, linnas möll ja melu
ja vilgas rahaelu,
kroon krabiseb, sent kõlksub
ja coca-cola mulksub.
Kas kaikuv jõulumusa
peaks võtma talvetusa,
kas püha öö ja saanid
peaks tooma rõõmsad toonid?
Kui sa ei saakski kinki,
kui poleks jõulusinki,
ei kuuske, küünlasära,
ei läheks jõulud ära-
nad elavad ju sinus,
noh, muidugi ka minus.
See imeline selgus,
see ikka korduv algus
ju ongi jõuluvalgus.
Elus võib olla nii,
mõeldud üht kuid öeldud teist!
Kui ükskord saabub kriis,
mis siis võib saada meist?
Vaid kindel meel
raskel hetkel kaitseb Sind!
On koos meil hea sel teel,
kallis sõber usu mind...
Mõnel sünnipäev võib olla,
jõuluajal või kuidagi nii.
Kas toob see saajale siis õnne?
Või hoopis nukraks muutub meel?
Ei jõululaps pea kartma talve,
jõuluvana või kuusest malakat.
Pigem hoidku tervist karget,
ei enam kehti habemed ja parukad!
Kuused saavad valged kuued,
kännud pähe mütsid uued,
väiksed põõsad talveunes
üleni on paksus lumes.
Kuid mis sagin metsa all?
Jõulud on ju lähedal.
Tuleb kaugelt jõuluvana
sõpradele jutustama,
et ta laste juurde läheb
ja et abi vajab vähe.
Laanerahvas rõõmuga
teda nõus on aitama.
Jõuluvana habet paitab:
"Kes mul koti selga aitab?"
Jänes sikutab ja tirib:
"Küll on raske!"
"Jäta virin!"
riidleb karumõmm.
Hoplaadi!
Kott on seljas jõulutaadil.
Võtab kepi, astub teele...
"Sõbrad, hüvasti, aidaa!
Pärast tulen rõõmsal meelel
tantsu lööma teiega!"
Karud, siilid, jaaniussid
panid akna peale sussid.
Ise terve talve nad
aga muudkui magavad.
Siis kui möödas talveiilid,
unest ärakavad kõik siilid.
Näevad- sussid seeni täis,
päkapikk ka nendel käis.
Esimeset pakust lumest
kuuseke sai talvejume
ja ta rõõmsalt vaatas ennast:
"nüüd ma olen kauneim vennast"
Ent oh imet,
vend taees
seisis lausa lume sees.
VAlge olid teised puudki,
karukoobas ja veel muudki...
Sellest lumevalgusest talvekuu sai alguse !
Ilusaim mälestus - jõulujutt.
Palju viind kaasa aegade rutt.
Lihtne toake, emake hell,
talve vaikuses helisev kirikukell.
Säravaist küünaldest ehitud puud.
Vaikne on jõuluöö - pühaim tund.
Armas jõuluvana mul on palve
ära pane pahaks,
kuid mu vennas selleks talveks
uusi uiske tahaks.
Vend on praegu hällis vakka
ta on minust pisem,
seni kui ta käima hakkab
uisutaksin ise!