Õues sajab lund,
käes on jõulutund.
Jõuluvana kinke toob,
mina kohe salme loon.

Kätte saan ma kingi,
vajutan alla ukse lingi.
Jõuluvanagi teele saadan,
ning ta uhket saani vaatan.

Jõuluvana hüüab:
''Rahulikke jõule.''
Mina kohe tunnen,
lahkus poeb põue.

Siis, kui lund on taevast maani,
jõulutaat toob välja saani.
Kuhjab kingikotid reele,
asub laste poole teele.
Abiks lõbus põhjapõder -
jõuluvana parim sõber.

Lumi katab puid ja hoove,
tähed on kui hõbe.
Südamlikke jõulusoove
saadan sulle, sõber!

Kuuskedel on lumest kroonid,
taevast langeb lisa.
Südamlikud õnnesoovid
teile, ema- isa!

Jõuluvana teele rühib,
põhjapõder ruttab.
Õnnelikke jõulupühi,
kulla kauge tuttav!

Südame nii soojaks tegi
ilus jõulutunne.
Rõõmsaid pühi nendelegi,
keda veel ei tunne!

Päkapikk!
Nii väike oled,
mitte aru ma ei saa,
kuidas minu juurde tuled-
sinu jaoks nii pikk ju ma!
Küllap sügisel sa juba
tasa sätid teele end,
et su üle rõõmustada
saaks siis iga pisipõnn.....

Üks päkapikk jõulumaal pakke luges
ning ühte pakki siis sisse puges.
Ei saanud ta sealt enam välja
ja see tegi talle nalja.

Päev möödus ning jõulutaat teele asus,
sest laste juurde tal minna tasus.
Kuid päkapikk proovis ja proovis,
sest pakist välja saada ta soovis.
Ja lõpuks me päkapikk oligi väljas,
suute kingikoti seljas.

Kuused saavad valged kuued,
kännud pähe mütsid uued,
väiksed põõsad talveunes
üleni on paksus lumes.

Kuid mis sagin metsa all?
Jõulud on ju lähedal.
Tuleb kaugelt jõuluvana
sõpradele jutustama,
et ta laste juurde läheb
ja et abi vajab vähe.

Laanerahvas rõõmuga
teda nõus on aitama.
Jõuluvana habet paitab:
"Kes mul koti selga aitab?"
Jänes sikutab ja tirib:
"Küll on raske!"
"Jäta virin!"
riidleb karumõmm.
Hoplaadi!
Kott on seljas jõulutaadil.
Võtab kepi, astub teele...
"Sõbrad, hüvasti, aidaa!
Pärast tulen rõõmsal meelel
tantsu lööma teiega!"

Käes on jälle jõulukuu
, linnas särab kuusepuu.
Jõulurahu, küünlasära,
kingitus läks meelest ära.

Tahaks linna sõita reega,
kus siis sõidan palja teega.
rooli viskan sõbra klemmi,
hoovist võtan papsi bemmi.

jõuan linna, kaubamajja,
ostan vorsti, veidi saia.
kingitusi kuhjas poes,
ringi käia on siin soe.

isale ma ostan vöö,
seda nõuab tema töö.
ema mult saab uue lõhna,
et ilus oleks jõulu õhta.
väike õde see on pai,
talle kõlbab suhkrusai.

olen kodupoole teel,
mõned toimingud on veel.
aga kallim, see läks meelest,
asun jälle linna teele.

Talle ostan kaelakee,
kimbu lilli, lõhnavee.
nüüd siis kõik on kinke saanud.
ise olen ilma jäänud.

tuiksan mööda teed nüüd koju
, uksel ootab kiisupoju.
talle verivorsti annan
ja siis süles tuppa kannan.

ongi jõuluõhtu käes,
jõulud käimas täies väes.
kuulen uksel kop-kop-kop,
ukse taga jõulu sokk.
sisse astub jõuluvana,

nõnda jõulud täies hoos
käimas selles jõululoos

Nüüd päkapikk asub teele.
Tal seljas on pisike märss.
Ja plaanis on jätta tal meelde
sinu väikene jõuluvärss.

Tal plaanis on õppida ära
see laul, mida sina tead,
näha korraks su silmade sära,
kuulda, kas sa ka viisi pead.
Päkapikk ei pea kimekirja
neist, kes teinud on mõned vead.
Päkapikk paneb nime kirja
neil, kes tahaksid olla head.

Sinu nime ta torkab märssi,
sinu laulu ta jätab pähe
ning ta aitab sul öelda su värssi,
kui see äkki sul muidu ei lähe.
Niisiis päkapikk asub teele,
õlal pisike naljakas märss.
Sina tuleta ruttu meelde,
oma jõuluks õpitud värss.

Tere,tere, armas jõulutaat,
on Sul ikka kaasas kommivaat?
Kas Sa coca-colat mulle maitsta tõid
või kas ise joogi tilgatumaks ära jõid?
Loodan, kingid rõõmsaks teevad kõigi meele
ja ei raatsigi Sind jälle saata teele!

Jõuluvana, küll on hea,
kui mind ikka meeles pead.
Väsisid sa oma tööga?
Kartsin, sõidad äkki mööda...
Jääd saani peale tukkuma
ja võid sealt teele kukkuda.
Jõudsid meie ukse taha,
nüüd ma rahunesin maha.
Kui sa ükskord jälle tuled,
süütan akna peale tuled.
Pühin sulle puhtaks raja
suure teeni, kui on vaja.

Eluke veereb ja aasta teeb ringe,
kuuseoks lõhnab ja soojendab hinge.
Jõulukell kaigub ja rõõmsaks teeb meele,
kuu puistab hõbedat kirikuteele...
Käes on aeg, mil soovime taas,
õnne et oleks ja rahu me maal!

sinitaevas täheke
kui sul aega väheke
sära silmi pilguta
teele valgust vilkuta
siis on jõulutaadil parem
jõuab meie juurde varem
meie juures ootel juba
rõõmsaid lapsi terve tuba.

ON PÄKAPIKUL RASKE TÖÖ-
JU TAL ON MÕELDA VAJA, MIS
KOTI SISSE LISAB VEEL,
ET LAPSI RÕÕMUSTADA!

NÜÜD MINEKUKS KÕIK VALMIS TAL
JA ASUBKI TA TEELE!

ON PÄKAPIKUL RASKE TÖÖ-
TAL MÕELDA VAJA!
MIS KOTI SISSE LISAB VEEL,
ET LAPSI ÜLLATADA!
NÜÜD MINEKUKS KÕIK VALMIS TAL
JA ASUBKI TA TEELE!

ON IGA LAPSE SUURIM SOOV,
ET PÄKAPIKK KA TEMA
SUSSI LEIAKS, NING SINNA SISSE
POETAKS TA VÄIKSE UNISTUSE!

NII SOOVIN TEILE KÕIGILE
MA TERVIST JÕUDU JAKSU!
ET UNISTUSED TÄITUKSID
JA SAABUV AASTA ÕNNE TOOKS!

Sama habras ja õrn kui elu
on tuules värelev küünlaleek.
Keset pühadeootuse melu
leia aega ka mõtiskluseks.

Vaikust kuula ja leeki vaata
salasoov leia südames,
et siis talveöös teele saata
selle võiksid head soovides.

Ära unusta seda, kes ootab,
ava süda ja pühenda end
küünlaleeki sa hoolega vaata
seal avaneb ulmade hing

Küünlaleegis on õnne ja valu
hingevärinaid, armastust.
Ta on habras ja õrn nagu elu
sunnib paotama hinge ust.

tuppa kuusk on veetud
kellele koht poetatud.
mässitud kardatega,küünaldega
et jõulusoovid tugevdada

lootus paremaid jõule
et jõuluvana saabuks meile
igaaasta luhtunud soovid
ehk selle aasta imeks saavad

päkapikud käivad tasa
ehk see on märk mu teele
jõuluvana saabub täna
et saaksin kord teda oma elus näha

minutid tiksuvad ja aeg venib
lootus nullilähedane.
kaminas miskit keerleb,
oh imet sealt välja tuli jõuluvana

Läbi lume lähme teele -
Meil on alailma rutt...
Kuula: Kuusel mõlgub meeles
põhjamaine muinasjutt!

Jõuluvana päris vana,
tukkus saani sees,
põhapõdrad olid vagad
ei äratanud jõulumeest.

Päkapikud hoolega
püüdsid äratada jõuluvana,
kes vaid norskas, kes vaid ohkas
kuhu jääb küll jõulusära.

Peagi jõuti Rõngu külla,
et saaks minna lastelegi külla,
päkapikud usinasti ajasidki
jõuluvanal pea sassi,
jõulumees siis tõstis kära,
kas me olemegi päral.

Esimesena mindi polumooni,
et saaks asjad kiirelt loodi,
püüti kinni Risto Roos,
keda ootas ees kingi noos.

Ristol luuletused peas,
sai ta jõuludeks palju head.
Peagi kingid kõigil käes,
rõõmus meel ja kõlas naer,
jõulutaat siis asus teele,
lubas et peab ka järgmise
jõulud neid meeles.

Jõuluvana, oled hea -
mulle kingi tood.
Ega sa ju tooma pea
kinki väga suurt.

Ootan sind ja salme õpin
nii, et maa on must.
Kui sa tuled siis ma juba
avamas sul ust.

Istud jõulukuuse juurde,
millel küünlad säramas.
Avad kingikoti suure,
mul silmad juba säravad.

Astun ette, kui sa ütled
mu nime kingipaki pealt.
Loen ette oma luuletuse,
mis mul väga hästi peas.

Pusin, pusin, pusin, pusin,
saangi kingi lahti.
Leian kaisukaru pruuni,
mida ammu tahtsin.

Tulen teen sul kalli-kalli,
valget habet paitan.
Tänan sind ja istun sülle,
hiljem teele aitan.

Juba pakke seatakse
jõuluvana reele.
Juba kõikjal teatakse:
taat nüüd asub teele.

Et nüüd vaid ei ununeks
taadil kingid maha....
Korda laulusõnu, eks
ta neid kuulda tahab!

Meeles taadi vana pea
peab su nime, tuba-
sinul salmid, ole hea,
meelest läksid juba !

Kuused saanud valged kuued
kännud pähe mütsid uued
väiksed põõsad taveunes
üleni on paksus lumes
kuid mis sagin metsa all
jõulud on ju lähedal
tulnud kaugelt jõuluvana
sõpradele jutustama
et ta laste juurde läheb
ja et abi vajab vähe
laanerahvas rõõmuga teda nõus on aitama
jänes sikutab ja tirib
küll on raske
jäta virin
riidleb karumõmm
hoplaadi
kott on sejas jõulutaadil
võtab kepi asub teele
sõbrad hüvasti aidaa
pärast lööme tantsu üheskoos.

Mul on valmis jõulusoovid:
laual olgu piparkoogid,
vahvad jänkud mitmes reas
valged lumemütsid peas.
Kuuse tagant paistab sebra.
Miks küll aina ruttab tema?
Külmapelglik on ta meel,
jooksujalu põgeneb.
Karu vargsi koopas püsib,
ei jõulutaadilt kinke küsi.
Vastu talveaega pikka
jõuluund ent näeb ta ikka.
Mu jõulusoovid mitmes reas
piparkoogimütsid peas.
Nüüd taas kord teele saadan neid,
et rõõmu jaguks südameil.

Käib vilgas askeldus ja töö
seal kaugel Jõuluvana maal,
et kinkidega Jõuluööl
saaks teele minna jõulusaan.

Sel ööl täitub iga salasoov,
südametes valitseb rahu.
Jõulutaat kõigile paki toob,
ka lapsele, kes olnud pahur.

Jõuluõhtul küünlavalges
leiab koha rõõmuingel.
See on kõige uue algus,
kui meil leidub soojust hinges.

Jõuluvana praegu juba pakib kingikotte,
ei ole enam toas üldsegi rotte.
Saangi seisab jõuluvana ukse ees,
maad ja teed ei ole enam ammugi vees.

Kotid juba laaditud on jõulusaani sisse,
keegi krabistab seal akna taga, kes see?
Kes see muu siis on kui päkapikk,
ise sama väike nagu tuletikk.

Asub teele jõuluvana, kotid kinkidega reel,
kui lapsed näevad tulesäras, näe jõuluvana teel!

Jõuludel on rõõmu palju,
nalju nalju, nalju ja nalju.
Varsti teele end sätib, mitte kana!
vaid see on ju jõuluvana!