Pahandusi tegin vähe,
kukkudes ei tönninud,
pika saligi sain pähe,
sugugi ei jonninud.
Siiski hakkan pabistama,
kurku tekib kibe klimp,
sest et näen; Sul Jõuluvana,
ikka vööl on vitsakimp!
Jõulutaati ootan väga,
sest see mees on lahe säga.
Kingikotis igat värki,
Hugo Boss-i, Armani särki.
Päkapikud jõivad peeti,
Aprillist saati kokku veeti.
Kallleid kelli, mõne maali,
kõik mis Pärnu mnt.saadi.
Loodan et see Jõulumees
seisab ka mu ukse ees!
Kingikotti paneb käe,
Ja kullaäri nänni näen!
Täna istun laua taga,
olen praegu hästi vaga.
Päkapikk Sa vaata mind,
siis kui minagi näen Sind.
Pane kirja mida näed,
ja kui jälle koju läed
räägi taadile siis ka,
et on üks raamatupidaja,
kes veel täna üsna tasa
istus oma laua taga.
Aga homme ilmselt taas,
nõuan ma, et kõlab baas:
Kus on kaubad, varad, raha!
Deebet-kreedit võrduda ei taha!
Kuskil kaugel paistab kuma,
Aisakella tasa hääl.
Läbi lume vaikselt suman,
Keegi askeldab vist sääl.
Kuulen päkapiku juttu,
Põhjapõdra kabja häält.
Liigun kuma poole ruttu,
Järsku leian ennast säält.
Oh mis ime, mida näen,
Põhjapoolus silme ees.
Ühtäkki justkui imeväel,
Ees mul seisab jõulumees.
Kutsub kaasa, istub saani,
Sõnab “ aeg on minna mul”.
Habe uhke, mantel maani,
Põhjapõdrad minekul.
Kõik on süvenenud töösse,
Kingikotte saanis kolm.
Järsku kadunud nad öösse,
Maha langeb tähetolm.
Äkki ärkan, see vaid uni,
Kätte jõudnud jõulupäev.
Väljas külm ja kaunis lumi,
Kuuse all siis kinke näen.
Leian kirja, see on mulle
Loen “meeles mul sa väike veli”
Naeratan ja vaatan tulle,
Kõrvus aisakella heli.
ärkan hommikul - seitse on kell
tormituuled väljas keerlevad
kas tõesti on see pakane , hell -
kellega koos leht väljas veerleb.
Oh kus on see soe ja kuum suvi?
see ilus suvevaheaeg meil,
Kas talveootuses tunned huvi
kuidas aeg läheb edasi teil?
Ruttu riidesse nüüd panen,
kooli ju vaja minna,
kuigi mida varem seda parem,
aga kuna kooli jõuan veel sinna?
Varsti on talv meil käes,
mantel seljas ja lumi maas,
öösiti päkapikke näen.
Vaatan siia, vaatan sinna-
Aknast juba lörtsi näen
kus mu sall ja kindad?
külmunud juba mu käed.
Oh issand kas tõesti ongi nii,
et detsember tuleb
või see ongi siin?
veel mõni õhtu oma silmad sulen
ja lõpeb mu ootuste piin,
näen ohtralt igalpool lund
oh jõuluvana kus oled sa?
on tulnud jõulutund.
Või ma olen unustanud
olla tubli ja hea,
kas olen karistatud
või teinud vea?
Ootan kingitusi ja jõulupuud
sest aasta on möödas,
ja luule jälle suus
ning pärast seda
on juba aasta uus.
Näen aknast taevast tinahalli,
puud kurvalt oot'vad lumerallit.
Sa, Talvetaat, nüüd teadma pead,
on kohe-kohe jõulud käes.
Me rõõmuks päästa sajud valla,
et Jõuluvana kaasa tooks valge talve.
Siis kui akendes kustuvad tuled,
selja taga on koolisaal tumm,
sinist koduteed vaikides tuled,
ümber langemas lumi kui lumm.
Tahaks uskuda veel kui legendi,
et käis koolis vist eht näärimees.
Siiski muiates meenutad vendi,
kellel see äratundmine veel ees.
Peidab peost jäänud väsimust ära
iga talveööst hingatud sõõm...
Äkki näen, kuidas õhuski särab
magus valutav nääriöö rõõm.
Miks küll jõulud veel ei tule?
Vaatan välja, näen lund.
Ära saatnud oleme suve,
imetlen, kuni saabub öötund...
Õues tuiskab ja valge on maa,
ma magan rahulikult.
Unistus see täitub ka,
jõule ma ootasin kannatamatult.
Ärkan hommikul hämaras,
õnnelik ja rõõmus.
Näen, et kuusk on säramas,
jõulutaati ootamas...
Lullilööjaid köögipoolel
ainustki ei asu.
Tänagi neid jahupilvest
otsida ei tasu.
Lehetaignad, liivataignad,
sile-sale saiad.
Pirukaid ja piparkooke
nõuavad kõik maiad.
Naerutujus, polkataktis
plaadile ja ahju.
Kõiki kalleid sugulasi
ei saa näha kahjuks.
Tõravere Tõrva vahet
Naistevallast Narva
minu onu teerull tõttab,
sestap näen teist harva.
Magan vaikselt talve und,
äkki kuulen vaiksed lund.
Hiilin välja sajab lund,
terve ilm saab vaikset und.
Unes näen ma väikest meest,
kelku mäest ta üles viib,
suured kingid kelgu peal.
Mis sa arvad, kes olla võiks?
Kui hommikul ärkan
ja kingitusi näen.
Siis mõtlen ja märkan
et keegi suusatab mäel.
Ei ole võimalik
mõtlen ma,
et see ilmalik
on just jõuluvana.
Lähen joostes ta juurde
ja tänan,
et ikka minugi juurde
sa jõudsid ka täna.
Annan lahkelt üle piparkoogi
ja kõike muud mitut moodi.
Siis aga jõulusaan tõuseb
ja ka päike juba tõuseb.
Lähen tuppa ja heidan end
keset kingituste merd.
Oh kätte jõudnud jõulukuu
Kõigil ehtes on kuusepuu
Nüüd on külm nüüd on paha
Õue minna ma ei taha.
Aga mis meelde tuli sul
Lahti uks vist jäänud mul
Oi oi mis ma näen
Vastu vaatavd jõuluvana käed
Astu sisse kallis vana
kuidas sa siia eksisid ära
Kas ma tegin palju kära
Kas mind siit viid ära
Rahu laps lausus vana
Oled olnud väga vaga
Selle pärast et oled tubli
Siia külla ma tulin.
JÕULUÖÖ
Taevan särasid tähed. Polnud kuud.
Lumihärmatisen olid puud.
Oli külm, oli vaikne, oli õhtu.
Sõitsid kiriku vaikiden reed.
Tõusin kõrvalist tähtesse teed.
Olid jõulud, oli laupäev, oli õhtu.
Tõusten mäkke nägin paistvat tuld.
Suland lumest paistis havvana muld.
Oli külm, oli tuli, oli õhtu.
Tuli praksuden põles. Olin mäel.
Magas sündinu näitsiku käel.
Oli vaikne, olid jõulud, oli õhtu.
Olin imestet, tulbastin, olin tumm.
Mis näen, mõtlin olevat lumm.
Oli õudne, oli külm, oli õhtu.
Ütles kurblikul häälel ema suu:
"Magab. Poeg. Pole paika. Puudub muu!"
Säras täht üle pää, oli õhtu.
Ja ma kummardin käele, andsin suud,
Hõbehärmatisen olid puud.
Oli neitsi, olid jõulud, oli õhtu.
ja ongi jõulud käes
kas imet jälle näen
on õues jõulumees
kel kingitused käes
kas ehtne ta ja päris?
sa parem ära päri
kui usud, siis on päris
Päkapikud käivad ringi,
kommistamas laste kingi.
Minu king vist kahjuks pole,
parim paik just kommidele.
Suss on jalas kaua käinud,
veidi lehkamagi läinud.
Hommikul näen-ah sa mait,
on sussis pisikene laip.
Tänud jõuluvanale.
Mida ma näen,
jõuluvana on mäel,
miks ta on seal,
mitte saani peal.
Äkki näeb jõuluvana üht maja,
millel kinke on vaja,
jõuluvana läheb majja,
ja ta saab seal saia.
Olles jäätunud aknal jõuluootel,
künkal lapsed-salvokelgud pooltel.
Väljas sajab paksu lund,
väsinud mees laseb kuuse all und.
Millal need päkapikud liiguvad,
aknalaual ekstreemselt kiiguvad.
Pole ma neid kunagi näinud
pole nendega ühes kooliski käinud.
Loodan ,et kunagi neid siiski näen
kindlasti ulatan neile abistava käe.
Millid, Mallid kukerpallid
käes on jälle jõulukuu,
õues ootvad lumepallid
ootab ehtimatta kuusepuu!
Minge ruttu ehtima!
kohe, kohe tulemas ta on!
Juba näen, juba näen!
SEALT TA TULEB,
MEIE KALLIS JÕULUMEES!
Magan ja näen und,
et sajab laja lund
Ärkan ja sajab lund
Mina olen päkapikk,
näen ma välja väga sikk.
Sinule ma kommi toon,
rõõmsaks muutub kohe meel!
Et sind külastan ma veel.
Pahandusi tegin vähe,
kukkudes ei tönninud,
pika salmigi sain pähe,
sugugi ei jonninud…
Siiski hakkan pabistama,
kurku tekib kibe klimp,
sest et näen: sul, jõuluvana,
ikka vööl on vitsakimp!
Taevan särasid tähed. Polnud kuud.
Lumihärmatisen olid puud.
Oli külm, oli vaikne, oli õhtu.
Sõitsid kiriku vaikiden reed.
Tõusin kõrvalist tähtesse teed.
Olid jõulud, oli laupäev, oli õhtu.
Tõusten mäkke nägin paistvat tuld.
Suland lumest paistis havvana muld.
Oli külm, oli tuli, oli õhtu.
Tuli praksuden põles. Olin mäel.
Magas sündinu näitsiku käel.
Oli vaikne, olid jõulud, oli õhtu.
Olin imestet, tulbastin, olin tumm.
Mis näen, mõtlin olevat lumm.
Oli õudne, oli külm, oli õhtu.
Ütles kurblikul häälel ema suu:
"Magab. Poeg. Pole paika. Puudub muu!"
Säras täht üle pää, oli õhtu.
Ja ma kummardin käele, andsin suud,
Hõbehärmatisen olid puud.
Oli neitsi, olid jõulud, oli õhtu.
kaunis jõuluaeg on käes,
unes tihti päkapikke näen.
jõuluöö,kaunis öö.
jõulutaadil palju tööd.
päkapikud ringi hiilivad,
aknast sisse piiluvad.
sõbrapäev on tore päev
siis ma oma sõpru näen
nemad mulle kinke toovad
mulle rõõmsa tuju loovad
mina aga omalt poolt
neile hea tuju loon
KUI MA NÄEN SIND VALGES LOORIS,
SIIS MA TEAN ET OLED PROOVIS.
KUI SA PULMAKLEITI PROOVID,
SIIS MA TEAN ET SUL ON SOOVID.