Muuda ennast, muutub maailm,
mitte palju küll,
kuid siiski sinu enda jagu;
kui on miljon suutjat, muutjat,
lahkulööjat, näiteks,
nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu!
Jää sa iseendaks, jälle muutub miski:
muutuv maailm paigale jääb sinu jagu, --
tekib hõrendus, käib pauk ja jälle miski
kuskil mõraneb ja kuskil tekib pragu!
On olemas narride kuningas,
on igale asjale mida sa teed ingel!
Kui küsitakse kes on see ingel,
kes mind naeratama paneb,
vastan ma et SINA!
Koduloomi on meil palju,
kisa teevad väga valju.
kuked,kanad,kassid,lambad,
kõik nad hästi sõbrustavad.
See keegi, kes sa siin ringi hiilid,
ja hindad luuletusi ühtedega.
Sul endal välja ei tule riimid,
ning on raskusi kirja tähtedega.
kui sa tõesti luulet ei taju,
ja riimist aru ei saa mitte.
siis võiksid minna sa ju,
ja hinnata reidis pilte!
ma otsisin päikest
kuid leidsin kuu
su silmade asemel leidsin ma suu
su tunnete asemel oli vaid naer
ning lõpmatult mõttetu tundus see vaev
sa olid nii külm, nii kalk ja nii kõle
et südamel, vaadates sind, hakkas kole
ma pöördusin ära, sain rahu ma taas
kuid päike jäi ikka leidmata.
Olen elus ma otsinud ühtainust teed,
kus on rohekas loodus,puhtad allika veed,
kus saad vabalt end tunda ise valida suunda,
kus kõik valiud otsused poleks vaid lootused
ja kui sellise koha ma leian maakeral,
siis ma unustaks valu mille sain käiies teral.
Väike ingel ühel õhtul
Tuli minu tuppa
Poetas tükikese kuust
Ja edasi siis ruttas
Hõljus vaikselt sisse välja
Valged tiivad seljal
Arvan, et ta inimesi
Veidikene pelgab
Sestab käibki öösiti
Kui magab inimvägi
Ta ei oska aimata
Et seekord teda nägin
Oleks tahtnud juttu vesta
Küsida kuis läheb
Uurida mis elu on
Seal maa ja taeva vahel
Näeks kord inglit veel
Siis temalt võtan lubaduse
Et mul aitaks täita
mõne väikse unistuse
Kaunist sära helveshaaval
Pilvist kuhjab hange
Laotab vaiba üle maja
Tee saab hõbevalgeks
Kuidas tahaks minna
Mööda seda habrast rada
Esimesed arad jäljed
Jätta endast maha
Hüpata ja joosta
Saada killukeseks lumest
Kui vaid leiaks kedagi
Kes õue kaasa tuleks
Hoian ennast kinni
Koduaknast ilu naudin
Puutumata lumi
On veel tuhat korda kaunim
Õpetasid armastama sa mind,
armastasin kogu hingest sind.
Õpeta mind nüüd unustama,
nagu unustasid oma tegudega mind.
Ära unusta lille
ära unusta mind
ära unusta tüdrukut,
kes armastab sind
Ema ütleb, et kui katki teed vaasi.
Miilits trahvib, kui purustad klaasi.
Koolis karistus ootab ka sind,
tuleb tasuda lõhutud taldriku hind.
Miks küll kohus ei karista neid
kes purustavad südameid?
Tahan olla su juures -
siin maailmas suures.
Tahan näha su silmi -
mite unes vaid ilmsi.
Tahan tunda su huuli -
neid pehmeid armsaid ja kuumi
Kas mäletad seda kui olime koos,
siis kui aeg oli veel noor.
Kas mäletad meie kallistusi,
ja suuri sooju suudlusi.
Kas mäletad päikest mis oli kõrgel,
seda kõike ilusat eelmisel suvel.
Kas mäletad kui ütlesin " ma armastan sind"
ja seda kui sa ütlesid "mina ka sind."
Miks meie teed nüüd lahku läevad,
miks sa selle peale ainult naerad?
Kas sa tõesti enam ei armasta mind,
tänu sellel muutub halvaks ka ilm.
Sulle ainult meenutan aega nood,
seda kui me veel olime koos.
südame lähedale lasin sind,
huultele suudlesin sind,
kõigest hingest armastan sind,
olid minu sinilind,
kuid nüüd tegid tiiva löögi,
mis oli valus mulle
ning südamest valu läbi sööstis.
masendus armastus
meeletu üksindus ainuke lootus
roiskunud meelemürk hoidmas mind elus
põletamas sisemust sisemust soojendamas
miski muu ei loe mitte miski ei loe
ainult masendus ainult armastus
Tuhat väikest valget kassi
tantsigu su ümber valssi
et ei ütleks iial tere
must kassi pere
Igal hingel on keegi, keda oodata
oodata nii, et hing on valus,
ootamine mis näib mõtetu,
kuid ei leia me sellele vastust,
miks me ikka ootame..
Igal hingel on süda, mis kannatab,
kannatab mõtetult kellegi pärast,
sest ta teab et poleks mõtet,
valada pisaraid ja verd,
sest need ei jõuaks sinuni,
et sa teaksid kuidas ta kannatab..
Igal hingel on õnne ja rõõmu,
nautida elu ja unustada minevik,
sest pole ta ainus,
kes väärib sind,
kui jätab sind ootama,
ise lootes et andestad talle kunagi..
Igal hingel on olemas keegi,
kes salaja armastab
ja sind oma mõtetes kaasas kannab,
kuigi talle näib see lootusetu soov,
et võiksid armastada teda,
kuid sa ei tea,
kui ei proovi...
sest igal hingel on olemas keegi,
keegi kes armastab sind, kuigi sina..
seda ei näe..
Seisata ja kuula
mida ütleb süda.
Elus ära astu tundmatul
rajal.Tundmatul
rajal ava silmad
leia südamega väljapääs
õigele rajale.
Arndesta inimestele
kelle saatus pole kerge.
Õigel teel astudes tunned
end nagu päikse kiir taevas.
mardipäev
Lumehelves langeb maha,
tasa, tasa.
Lumememm valmib tasa,
tasa, tasa.
Lumemees kukub maha,
tasa tasa.
Memm sulab vaikselt, tasa,
tasa, tasa.
Vesi aurab kiirelt ära,
tasa, tasa.
Sest pilve vahel päike särab,
tasa, tasa.
Pilvest sajab jälle lund,
tasa, tasa.
Helbed näevad valget und,
tasa, tasa.
Jälle valmib memmehord,
tasa, tasa.
Nüüd sulada on nende kord,
tasa, tasa.
Mulle meeldib elada sel planeedil,
Mõne mahviga ehitad, täiusliku maailma.
Kops ülekannet, rahusse seedib,
Punetus tekkinud on silma.
Kolin ühiskonna detsibillidest ää,
Mul on oma level – rahu.
Oo rohi mu käes,
Kopsu suitsuna kaod, palju mahub.
Head suhted meil kaua on olnud,
Sõber inspiratsioon.
Ei ole ma eales sinu peale solvund,
Ka kui just - parimini vahel ei koo.
Vangist päästan sind ma gripist ,
Ja siis mälusse, ma tätoveerin.
Järjekordse müstilise tripi,
Rahulolus neid kokku ma veerin.
kiisud mangivad
lapsed hängivad
isad laulavad
jõed auravad
on siis vaja
tervet maja
Kossu platsil passib pissu,
see on Puisi maja Krissu.
Suits on eesja siider sees,
seda jälgib iga mees.
Toimetab seal agaralt,
kiusab poisse pädevalt.
Õhtu ees ei Krissu kohku,
peksab poisse otse kõhtu,
tirib käest ja sakutab,
lonksuga end jahutab.
Koju minnes Krissu väsib
hädaldab - ei tunne käsi.
Varsti poeb ta oma sängi -
mõtleb järgi kus ta hängis!!!
Armastades hoitsime Me teineteist,
..kumbki vaenuline polnud meist,
..nii kõik kestis aga ainult mõnda aega,
..justkui tõusnuks olnud Seitsmendasse taeva,
Ühel hetkel tundsime,et enam aga me ei sobi,
..purunes kõik hetkedega......
Me suhe saigi läbi.
Milleks mulle kuu ja milleks mulle tähed...
kui mu juurest ikka...Kallis ära lähed.
Lähed jättes üksi unustamaks kõik mis kaunis olnud,
kas Sul minukõrval tõesti hea siis polnud?!