Jõuluõhtul küünlasäras
terve linna tänav särab.
Värskelt sadand' lume peal
kummalised jäljed reas.
Jälgi palju - väiksed, suured, eemalt jõulukella kuuled.
Mine lähemale, uuri -
jõulutaat teeb kingituuri!
Öö on selge. Kõrgel kuu.
Läige üle lume.
Härmas seisab iga puu.
Taevaserv on sume.
Tuled paistavad siin ja sääl
säral läbisegi...
Eemal kuulda kiunuv hääl:
rigisemas regi.
Vaikne, ilus talveilm...
Astun üle hange...
Ukse poole pöördub silm-
külm on õues kange!
Kuused on kuidagi tasased.
Pisut ehk isegi tõrksad või tusased.
Kasvavad müürina. Sirged ja tõsised.
Tuuli nad hoiavad eemale talust.
Mõni kuusk tuuakse näärideks tuppa.
Toas on kuusk hoopis rõõmsama moega.
Okstel on küünlaid ja kulda ja karda.
Oi präänikulõhna! Oi präänikulõhna!
Eriti Eestiteemaline (Ott Arder):
Jäi auto alla pisikene Külli,
ta on nüüd palatis, me toome talle lilli.
See onu, kes ta alla ajas,
on omakorda vangimajas...
Kommentaar Jüri Homenja laulust -
...kui see oleks vaid niiiiiiiii...
Oh seda ilusat jõulukuud
oh seda toredat jõulupuud
lund ei ole
ja libe on maa
jõulutaat roomab
ei käia ta saa.
Arvab, et läinud on kondid ja luud
keerab siis metsa ja otsib üht puud
keppi ja vitsa vist läheb tal vaja
tuledes paistab seal eemal üks maja.
Otsekui puhanud jõuga
taevas on täna
tusaseks löönd.
Maas tuulesõnn hõõrub lõuga,
hange on kadunud värav,-
tuisk kihises läbi öö.
Ikka julgemaks,julgemaks paisub
nurmedelt tuisklev,
valendav tuhk.
Pole rahu,pole pilgukski vaikust,
ulviall neelab ning huikleb
näärikuu heitlev puhk.
Tuul nagu puhastaks vaipa-
jahust ja rasket,-
otse su nina all.
Lumepilv veereldes ründab aita,
nüüd juba raputab kaske,
nüüd juba oigab tall.
Korraga veerlevad aias
nurmkanatäpid
abitus reas.
Süda ei jäta sind mõnusalt majja:
müts varnalt ja randmeile käpik,
tuisk välja su veab.
Vaiksema hange varju
kollaseid teri
raputad peost.
Ja eemalt siis jälgid,kui harjub
inimestest peljutet veri,-
veri,mis ühte meid seob.
Ma võiksin olla su jõuluõhtu kingitus.
Su voodil seistes ma laulaks "Püha ööd".
Ja küünlavalgel, see korvaks minu igatsust
ma eemal hoiaksin sind tähtsast päevatööst.
Sul täidaks toa ma piparkoogilõhnaga.
Ehk kauneid tähti siis vilgub taevalael...
Pea saabub külaline kaugelt-kaugelt põhjamaalt
ja sinu hingesoojus sulatab mus jää.
Mu väike soov kirja paberile sai,
olgugi, et jõuluvana päriselt ei ole.
Küll iga unelm kordki täide minna võib -
loodan, et me õhtu imeline tuleb...
Ma võin ju olla su jõuluõhtu kingitus?
Kui soovid, laulaksin ma sulle "Püha ööd".
Ja küünlavalgel, me korvaksime igatust,
koos eemal seisaksime hallist argitööst.
Kuuse toonud tuppa isa,
eemalt kuulda laste kisa,
kõik nad ootavad jõuluvana,
ahjus mõnus priske kana...
No kus sa oled jõulumees,
kas siis tõesti pikk on tee?
Meie ammu ootame-
kauneid kinke loodame...
Lastel ammu uni silmas,
sinust ei taha jääda ilma...
Öö on vaikne.Kõrgel kuu.
Läige üle lume.
Härmas seisab iga puu.
Taevaserv on sume.
Tuled paistavad siin ja sääl
säral läbisegi...
Eemal kuulda kiunuv hääl:
rigisemas regi.
Vaikne, ilus talveilm...
Astun üle hange...
Ukse poole pöördub silm -
külm on õues kange!
Kusagil mujal
Ta on tavaline tüdruk,
kes paljude silmis õnnelik.
Ta käib alati koolis
ja hinded on korras.
Silmis alati päike särab,
ei tea ta isegi, miks.
Kuid siiski, kõigest hoolimata,
miski teda ikkagi piinab.
Miski, mis on ja ära ei kao.
Vahel tunneb ta, et enam ei suuda,
et on väsinud olemast siin.
Tihti igatseb ta siit ära,
otsida omale uus maailm.
Kusagil mujal.
Mõtleb, et äkki on parem
kusagil mujal.
Äkki on inimesed paremad
ega otsi teistes vigu,
kusagil mujal.
Aru saamata, miks on tung ära,
kuigi kodus on hea,
ihkab see tüdruk eemale -
sinna, kuhu temani halb ei ulatu.
Ta ei taha, et teised teaksid,
et ta tahab ära.
Seepärast ta naeratab,
kuid süda on kusagil mujal.
Kui jälle käes on sõbrapäev,
igaüks meist kohe näeb,
eemalt - sealt ju tuleb Peeter,
täna viinamõõduks meeter
Oled Sa kunagi suudelnud jõehobu,
või maalinud aiatraktorit loojuva päikese taustal?
Oled Sa kunagi lehvitanud neile,
kes kardavad kaalus juurde võtta?
Või röövinud tühjaks riigipanka?
Või hoopiski kaitsnud väitekirja teemal
"Ateismi kahjulikkusest siseveekogudes"?
Või kirjutanud romaani pealkirjaga
"Kokaraamat neile, kel aastaid üle 62"?
Äkki oled Sina see, kes on leiutanud lihapiruka?
Või ajanud puskarit seal, kus parkimine keelatud?
Ei ole?
No siis on Sul ju paremad päevad veel ees
nii pehme ja soe..
ta naeratab mulle oma kelmikate silmadega.
tahaks teda kaisutada,
kuid ta tõukab mu eemale..
tahab ise..
ise põrandal käputada ja tuba avastada.
nii pehme ja soe..
lõpuks jäi magama.
tahaks teda lõputult vaadata, kuid
uni saabub mullegi..
kummaline, et olen ema:-)
pole siiani veel harjunud selle nimetusega.
tunnen end endiselt, kuid
nüüd oleme kolmekesi..
ta sirutab käed minu poole,
tahab sülle, tal on mind vaja..
ta teeb mulle musi ja kalli
nii hästi kui oskab.
ka mina vajan teda.
TULEK.
Kui kuskil kaugel, kitsal rannal
on oodanud sind keegi teel,
mis tulemise täis, ta kannab
su hingesoojust veel ja veel.
Su mõtted haarab enda sülle
kui oleks need ta ainus leid,
ei kurda tee, ei ootaja sel rannal
su tulek alati nad leiab eest.
Ja kui sind saatus kaugel ära
on viinud eemale siis siit
on kokku liitnud õnnesära,
teid kahte, sellel rannal siin.
kuulen , kuidas süda mul põksub,
aina kõvemini ja kõvemini ta tuksub.
ootan vaikides, mis edasi saab,
kas jääb ta seisma nüüd äkki või rahuneb taas.
siis näen teda eemalt ja tunne on hea,
on elus ja terve mu arm, seda siis tean.
siis näeb tema mind, tema näol on rõõm,
ma ammutan elust kõik ja siis veel üks sõõm.
IGATSUS
Tahan näha su silmi mis olid nii suured ja pealekauba veel ilusad.Tahan saada suudlusi su Ôrnatelt siidistelt huultelt mis olid nii mÔnusad.Tahan,et paneksid käe mul Ûmber ja Ôrnalt mind kallistaks.Tahan ,et oleksid minu juures ja mind südamest armastaks.
Aga sina ju oled nii kaugel minust eemal ja puudust minust Ûltse ei tunne. Ja mina nüüd istun siin pisarad silmas,sest murtud süda jäi jällegi mulle.
Tahan su suudlusi tunda ja kuuluda sulle ma.Tahan su kÔrval ma olla ja ainult koos sinuga.Tahan ,et teaksid sa seda sind ainult jumaldan.Tahan ,et mÔistaksid seda kui väga sind armastan.
"Sa tea",et jällegi minu süda on täis ainult igatsust. Kuigi ma tean, et sina pole väärt minu armastust.
Üks koerake
..Üks koerake jookseb mõõda teed..
..kõpakeste all lirtsumas tal tänaval voolavad veed..
..väliselt kõhna ja kodutu paistab..
..pisike ninake lõhnu tal haistab..
..hea ei ole tema elu selles ilmas..
..inimestel ta pigem "pinnuks" on silmas..
..silmas,kuid kas süüdi on siis tema..
..temalgi ju olnud on Ema..
..Ema..
..kes loota jääb,et nautida võis sooja tuba..
..ilmavalgust nägematta aga kotti topiti tema..
..ta tahtmatult rebiti eemale Ema soojast kehast..
.. arusaamatuks jäi talle,miks seda tehti..
..kas siis taevased seadused inimeste kohta ei kehti??!!..
..kuid kotis ta oli ja pimedus,nälg saatsid seal vaid teda..
..teda kes nüüd saatuse hoolde oli langend ja kõigest vähesest ilma jäätud..
.. koerakest seda...kelle silmist võis lugeda välja vaid nukkkrust.
Miimi pihtimus
Hämar saal ja prožektori valgus
Publik vaid ootab millal etenduse algus
Nurkralt ma kostüümi kasti ees seisan
Lõpuks sealt sobivad riided ma leian
Kurvalt tühjust jälgivad mu silmad
Tahaks sealt kaugusest miskit vist leida
Rahulikult nahale ma katan grimmi
Kaitstes neid ma sulgen oma silmi
Kuulen kuidas kostub publiku märk
Tean et lavale tuleb minna iga hetk
Lonksu vet ma vaikselt rüüpan
Selle peale sigareti pakist süütan
Minutid jäänud mind ootab publik ja lava
Valge mu mask sinna peitun ma taha
Keegi ei märka nukrat miimi
Grimmi alt välja paistvaid kurbi silmi
Aeg on käes tuleb lavale minna
Suits vaid jääb tuhatoosi suitsema sinna
Lonksu vet ma võtan veel klaasist
Peeglist vaadates oma nägu katvat maali
ma astun lavale ma olen nüüd siin
olen teie jaoks teid lõbustav miim
näen vaid teid ja prožektori kuma
naerutan teid siin teilt küsimata luba
grimass ja grimm mis katab mu nägu
kui lasen üle teist oma nukra pilgu
keegi ei tunne ju kaasa miimile
Iga ta õnnetus on ju naljakas kõigile
kui publiku ees tapetakse mindki siin
siis se ka naljakas sest olen lihtsalt miim
kui etendus läbi ja publik on rahul
on miimil ikka veel südames valu
kummardusega ma saadan publiku välja
kuulen kuidas keegi teeb veel irooniliselt nalja
lõpuks jään mina ja tühi saal
prožektori valguses mu nägu kui maal
kurvalt ma vaatan jälle tühjuses ringi
ehk sa jäid saali et näha su silmi
kuid ma tean et sind polnud siin
oli vaid laval nukker miim
kes vajab sind su hellust ja tuge
kuid miimile on selge et seda ei tule
tuled kustuvad ja saal on pime
vaikselt grimmi ma pesema lähen
käsi suitsu järele pakist haarab
peeglist nukker miim mulle vastu naerab
tühjendan joogitopsi ja vajutan selle lömmi
etendus on läbi aeg eemaldada grimmi
mõted ma sinust peast eemale ajan
teatrist on jäänud vaid tühi maja
tunnen vaid seda et tekitad valu
tean et sa ise ei sa sellest aru
kostüüm on võetud ja nägu pestud
majast ma väljun külmale talvele vastu
tunnen vaid seda mida mu hing
hea et tänaval keegi ei tunne mind
nüüd ma kannan maski mis mul ees
olen lihtsalt õnnetu mees
Teile räägin ühe loo,
käisin kord ma suures soos.
Kui oled pai ja kuulad tasa,
võib sookoll end näha lasa.
Võib märgata pohli, jõhvikad punakaid,
leidub Emajõe-Suursoos murakaid.
Taevas lendab rähn ja kurg,
soos võiks olla kommi turg.
Eemalt paistab pruunikas laugas,
tatsub pisike hallikas haugas.
Kasvab lepp ja soo kask,
on sool omamoodi mask.
Varsti asume koduteele,
muudab rõõmsaks meie meele.
Läbi saamas meie päev,
on teadmised meil tõusnud mäele.
On jäljeread valgel lumel,
neid saatmas kuu hõbekullane läik.
Vahel ootad, et keegi kord tuleks
kaasas taevatähtede sädelev helk.
Eemal paistavad härmatand metsad,
viib sinna suusajälgedest tallutud tee.
Vahel tahaks siit kaugusse minna
mööda lumiste puude alleed.
On jäljeread valgel lumel,
neid saatmas kuu hõbekullane läik.
Vahel ootad, et keegi kord tuleks
kaasas taevane sädelev helk !
Jõulurahvas kirju parv,
kel taga tutt ja kellel sarv.
Tuleb eemalt mandariin,
koorimisest peal on kriim.
Tema kõrval lumemees,
hari käes ja porgand ees.
Pärast seda tuleb põder,
pikast sõidust veidi nõder.
Pärast teda päkapikud,
tuju neil ei miski riku.
Kõige taga sammub seal,
mees, kes igal aastab seab
sammud sinu ukse taha,
kes muu see on kui jõuluvana!
Metsatee
kõndisime metsateel,
kõigil oli rõõmus meel.
eemal paistis meie tuba,
kuhu saabume juba.
toas on meil kuusepuu,
mis sädeleb kui kollane kuu.
eemal paistabimelik kuju,
see on jõulumees kel rõõmus tuju
Jänes jookseb metsa ääres,
lumi sügav,külmund sääred.
Kõhukene pilli lööb,
kuidas veeta jõuluööd?
Nüüd vist juba liiga hilja
saata jõulutaadile on kirja?
Jalgadele annab valu,
sest eemal paistab metsatalu.
Päikseloojangusse
sinuga,pageda tahaks
kõige maailma kurjuse eest
siit tutavatest paikadest ära
kaugele eemale veel.......
Sügavasse ookenisse
sukelduda
kõige maailma kalkuse eest
siit räpasest hoovist ära
kaugele eemale veel.......
Kõrgele mäe otsa
ronida
kõige vale ja valskuse eest
siit väärastund mõttemaailmast
kaugele eemale veel.......
Gladiator
on õhtu noor ja pööbel peab pidu
ma istun siin vaikselt mekin ma mõdu
rahvas juubeldab ja voolab vein
mu südames kurbus ja pakitseb lein
tänases võitluses kaotasin sõbara ma kalli
oma oma truu ratsu kelle varsana viisin ma talli
vein täna ei paranda mu tuju
kui halli massi seast avastasin imearmsa kuju
su liigutsed nõtked ja imeilus pilk
mu südant tabas kuumuse helk
ma kaotasin kõik mis mulle kallis kunagi
kaitstes oma rahvast mul areenil surra lubati
kuid armidest lugemata mu gladiaatori keha
mind hoidis elus minu raev ja viha
siin ma istun ees veinaga täidetud klaas
istusin kui ori ahelad jalgu köitmas taas
meid siia toodi et lõbustada rahvast
et näha surma ja võitlust mahlast
on kord minu ja ma tõusen lauast et võidelda nüüd
seotakse selga turvis hõbekotkas kaunistab mu rüüd
ma astun julgelt sammu sinna
kus tuleb surmaga vastu minna
möödudes rahvast ma märkan sind
su silmad puurivad maast jalatallani mind
ma ei oska seda hinnata mus keeb veel viha
kuigi näen su naiseliku iha
võitlus on läbi seal lebab maas
vastane noor kes kogenematu taas
mult võetakse ahelad ja klaas täidetakse veiniga
kuid mu süda on täitund noore poisi leinaga
ma eemaldun märatseva bööbli eest
liigun ma saali
silmad märjad mul pisaraveest
kui järsku seistes ja ujumas nähes alasti sind
mind sinust varjab vaid kaardina pind
ma seisan siin mu jalad ei liigu
kuni sa märkad ja heidad mulle pilgu
mu julgus on tappa areenil meest
kuid värisema paneb see kui sa tuled välja veest
ma taganen ja põlvili langen ma
kuna ma olen ori ei saa ma sind vaadata
sa lõbusalt naeratades mööda must jooksed
sul ilus on kael ja märjad su juuksed
kui sa lahkund ma tõusen maast nüüd
mu silmis su nägu ma kohendan rüüd
ma nägin su ilu hetkeks vaid ja kadunud sa
ei teadnud ma rohkem veel praegu aimata
tuul vaibunud ja liivakeerisest langeb viimane raas
mu mõõk tõuseb jälle löögist vastane on maas
mu sõber kaaslane on langetanud pea
ta haavad surmavad ma teda aidata ei saa
ise keereldes ma vahutavas liivas
näen ma bööblit kel suu on naerust kiivas
mu mõõk neid lõbustab tol hetkel siin
kuid teisi haavates mul südames on piin
kolm ründajat nüüd vastu mul seisab
ma üksi ehk surm neist kellegi leiab
lootus on jäänud mul veel siiski
sest tribüünil kohtasin imekaunist noviitsi
vana gladiaator kel armiline keha
on nüüd kimbatuses ei tea mida teha
kuigi vanne võitlejal surm tervitan ma sind
ma seisan maas kus verine pind
kolmest vastasest kaks on nüüd
kuigi tõsiselt vigastas mind ja mu rüüd
nõrkedest haavast kukkusin ma
see oli hetkeks ja ründasin taas
teadsin et viimast korda mul piin
näha sind vaatamas seda võitlust on siin
sõbrad langesid kõik enne mind
lootes seda et saaksin emmata sind
lootus pole kadund mu mõõk liigub taas
kuid jälle ma haavast põlvili maas
ülekaal on suur kahele vastasele kaks lisaks veel
mu pilk leiab sind mis kustutab takistused teelt
võitlen veel kuni jaksab mu käsi
kuigi ka see varsti väsib
veristest haavadest nõretab mu keha
tean et midagi ei saa ma enam teha
bööbel lõbutseb ja räuskab taas
kui minu põlved puudutavad maad
mu keha on nõrk ma otsin vaid sind
sa bööbli seas kes armastab mind
nähes su pilku ma jõudu saan
kuid põlved tõusevad vaevu maast
mu turvise paelad rõhuvad keha
sest igal pool on läbi lõigatud liha
kuid nähes sind ma tõusen taas
viimaseks võitluseks jäänd on veel raas
ähmane pilt ma näen läbi udu
seal oled sina meie lapsed ja kodu
viimaseks löögiks ma tõstan nüüd käe
kahjuks ei taband ja põlvili jään
gladiaatorilt kellelt suunatud viimane hoop
ma säästsin võitluses teda ta liiga noor
mu udune pilk otsib vaid sind
ja noor poiss kõrval kel kohus hukata mind
lõpuks jõuab mu kõrvu kohin
ma kuulen su häält su suudlus mu rohi
näen su ilusat keha sinu seljas tooga rüüd
see minu jaoks ellüsium oma pea pistan su sülle nüüd
ma tunnen su keha langevaid pisaraid
avades silmad näen sind ja sinist taevast vaid
ma ei kuule enam pööblit kes laaberdas siin
ma näen su silmi su südames piin
mu jõud nüüd raugeb peost laskub viimane liiv
sõrm liigub su juusteni kuid langeb siis
ma näen vaid seda kui tõused sa
suudeldes mind ja pühkides pisara
sa avad mu rüü mõõgahoidja ja pandlad
ja õlipuu oksa mu rinnale kannad
tunnen su huuli oma kuumal laubal
kätte mul terast käepideme annad
avades silmad ma näen viimast korda sind
kusagil kaugel laulab lind
pigistan mõõka ma lähen siis
viimane pilk jäi sinust mul siin