Olen tänulik:
Maksude eest, mida maksan - see tähendab, et mul on töö.
Selle eest, et pean koristama peo tagant - see tähendab, et mul on sõbrad.
Selle eest, et riided tunduvad kitsaks jäävat - see tähendab, et mul on piisavalt süüa.
Selle eest, et pean lund rookima ja aknaid pesema – Sest tean, et mul on kodu.
Selle eest, et parkimisplats on nõmedalt kaugel - See tähendab, et mul on auto.
Suure elektriarve eest - Sest minu kodus on valgus ja soojus.
Kellegi eest, kes kirikupingis minu taga laulab valesti ja kõvasti - Kuna tean, et kuulen.
Pesuhunniku eest laual - Kuna mul on riideid, mille eest hoolt kanda.
Väsimuse ja valutavate lihaste eest - Kuna tean, et olen tohtinud tööd teha.
Hommikuse äratuskella eest - Kuna tean, et elan.
Ilusaid jõule!
Süütad küünla jõulueel,
rõõmsaks muutub tuba.
Küllap põhjamaalt on teel
jõuluvana juba.
Küll on küünal pidulik
tuppa valgust heites.
Aknast piilub päkapikk
hoolega end peites.
Lüheneb ja väheneb
laual küünal üha.
Tasa hilju läheneb
esimene püha.
Jõulutaevas jõulutähed
valgustamas maad.
Jõulusõnum Jõululapsest
kõlab üle maa.
Jõulukirik, jõulukellad,
jõuluküünla lõõm -
sellest kõigest südamesse
tuleb jõulurõõm...
Sära, küünal, säraküünal!
Ära kustu ära, küünal!
Seni, kuni sina vilgud,
rõõmsaks jäävad laste pilgud.
Teatab kuldne küünlavalgus:
ees on jõuluaja algus.
Meil kõigil jõulukuuse ees
võiks ununeda mured, tööd,
et rõõm saaks täita südamed
sel imelisel jõuluööl.
Aasta läheb, teine tuleb
Ajavool on lõputu
Uus on iga koiduvalgus
Lootusrikast aasta algust!
Nõrkadele andku jõudu,
tarkadele mõttesõudu,
vaevlejaile pääsemislootust,
õnnetuile õnneootust,
õilistagu jõuluvalgus
aasta lõppu, uue algust.
Pehmet lund ju sajab väljas
puud kõik hõbehärmades
toas on kuusekene haljas
särab valgeis küünaldes.
Jõulutähe sära selge
valgustagu meie teed
jõulurõõm, mis suur ja helge
õnnestagu südamed!
Paar sooja sõna,
väike valguskiir -
ja juba murdub
pimeduse piir.
Kuskil põhjapõdrad käivad,
säraküünlad sarvedel.
Tähed kõlisevat näivad
või ehk laulab aisakell.
Päkapikud pakke teevad,
peagi täis saab kingikott.
Tanguvorstid pajas keevad,
aurab hapukapsa pott.
Valmis seab end jõuluvana
kuuselõhnas, valgusjoas.
Varsti tunneb sedasama
jõululõhna meie toas.
Iga peopesal võbelev valgus
enam endasse ära ei mahu,
iga küünal on algusele algus
-lootus ja rahu!
Kuu heidab hõbedasi varje
ja künlavalgus kuldset sära.
See jõuluõhtu imeline valgus...
aeg lootuste ja unistuste päralt!
Kui käes on talve algus,
siis napp on päevavalgus,
kui lundki veel ei ole,
on asi päris kole.
Kuid kindlasti on sinus,
noh, muidugi ka minus,
meis kõigis mingi selgus,
üks ikka korduv algus,
jah, see on jõuluvalgus.
Näe, linnas möll ja melu
ja vilgas rahaelu,
kroon krabiseb, sent kõlksub
ja coca-cola mulksub.
Kas kaikuv jõulumusa
peaks võtma talvetusa,
kas püha öö ja saanid
peaks tooma rõõmsad toonid?
Kui sa ei saakski kinki,
kui poleks jõulusinki,
ei kuuske, küünlasära,
ei läheks jõulud ära-
nad elavad ju sinus,
noh, muidugi ka minus.
See imeline selgus,
see ikka korduv algus
ju ongi jõuluvalgus.
Jõuluks ma ei oota tasu
mööda läinud aasta eest
ma ei soovi saada kasu
juba läbi käidud teest.
Piisab lihtsalt lahkest pilgust
mõnest hingevärinast
kuuseküünla valgusvilgust
vorstipanni särinast.
Vanasti jõulukuul kõik oli valge,
maas oli lumi mis sätendas palge.
Nüüd meil maa must
ja pori on jalgel,
soovime aega mis jäänud meist kaugel.
Siiski on jõulid üks kaunimaid pühi,
mille tulekuks valmistad-palgeil higi.
Mis sellest et pori, kuid hinges on helgus,
jaga sest teistele, siis saabubki valgus.
Õrnvaikne lumelend ja aknais valgus,
õrnvaikne valgus, küünlad säravad
käes aasta lõpp ja uue aasta algus,
taas avab uue päeva väravad.
Esimeset pakust lumest
kuuseke sai talvejume
ja ta rõõmsalt vaatas ennast:
"nüüd ma olen kauneim vennast"
Ent oh imet,
vend taees
seisis lausa lume sees.
VAlge olid teised puudki,
karukoobas ja veel muudki...
Sellest lumevalgusest talvekuu sai alguse !
Võbiseb küünlaleek kuusel.
Selles on soojust kui tunned..
Selles on valgust, kui vaatad..
Selles on soovid kui kuuled..
Taas kuusel me süütame küünlad,
leek valgustab hämara toa,
kaua oodatud jõulude valguses
uus aasta saab tulekuks loa.
Tänane päev on kummaline,
juba hommikul ärgates sumedat valgust aknast paistis,
päeval päike meid tervitamas käis
ja õhtuhämaruses käik kalmistule ja kikiku hinge nii hellaks tegi, et see puruneda võib.
Ahi on köetud ja toas on soe,
lõhnab verivorsti ja kuuse järgi.
Laud on kaetud ja kõik on koos,
nii on jõulud me pere loos.
Siis jõulutaadi külaskäik kõik pahupidi lõi, oh seda sära, mis silmisse tõi, kui kingikoti ta lahti lõi.
Nüüd lõpetama pean ma loo,
et natuke, veel olla koos.
Jõuluööl käib ingel igas toas,
lendleb sääl ta küünlavalgus joas.
Silmaga Sa vaevalt teda näed,
siiski tunned, et ta soovib hääd...
Kuuseokstelt tõuseb jõuluhõng,
ingli juustes särab karralõng.
Paitab kaisukaru sinu peos,
räägib muinasjuttu unenäos...
Kui väikeseks saada võiks igaüks
sellel õhtul ja ööl,
mis on kõigile üks -
täis küünlavalguse imet!
Sa kuulata!
Jõulumees ongi teel!
Ta tuleb ka suurtele lastele veel!
Just!
Ju paistab vastu eha põhjavalgus;
kuu tõuseb hõbehelgil ülesse,
kesk taevast udu õrnus, Linnutee,
ja tähed ilmuvad... ja ööl on algus.
Puud seisavad kui valged kujud salgus,
pärg pandud pähe iga põõsale.
Õhk selge, ilm nii armas, vagune,
et unub talve karedus ja kalgus.
Ja iga kulukõrs, mis haljas lehtes
ei suutnud suvel aasalt õitseda,
vaid kõigist nägemata närtsis seal,
nüüd härmas, nagu hõbedases ehtes
autähtedega kaetud otsata...
Kuukiired mängivad ta kuue peal.
Jõulukuu
Aasta pimmemb kuu om jõulukuu,
aasta kõgõ tähtsamb puu om kkuusõpuu,
tä tuvvas mõtsast lossi,tarrõ,liina,
tä all küll süvväs,lauldas,võetas viina.
Tä ossõ pääle pandas karda,kulda
ja ilma küünaldetä toimõ küll es tulda.
Meil jõulupuu tuub hinge rõõmu,rahu,
ei kurbtust,murõt sinnä mahu.
Pia terve kuu nüüd joostas müüdä puute.
Kas tii ka meile kingitusi tuutõ?
Mis om tuu hää ja illos,midä osta,
tuu pääle alati ei mõistaki sa kosta.
Kõik poodi särasse ja sädelesse vasta,
sul rahul raasugi ei olla lasta.
Ja omgi hää: keset valgust,inemiste ruttu
sa nigu loet jõulumuinasjuttu.
Ku lummõ kah viil taivast alla satas
ja kuu naar üleväl ku kuldne ratas,
siss näet,et kuri,illos inemistemaa
viil armsambas sul jõuluaigu saa.
Advendiküünäl panõ akna pääle
ja mõtle elon sullõ antu hääle.
Las edesi lätt nii,kuis piäp ja lätt
uus aasta lehvitäs jo umma salaperäst kätt.
( Müller )
Jõuluöö täis valgussära,
laulab hõiskel inglikoor.
Kõrgelt kostab rõõmusära,
sündind jõulupäike suur!
Virgalt ajaratas käinud,
aasta lennul mööda läinud.
Kõikjal uue aasta algust
vastu võtmas küünlavalgus.