Hullulehmatõbi laastab maad,
päkapikud kõik on otsa saand.
Jõuluvana üle töötab,
lisajõudu Soomest ootab.

Häire välja antakse,
saanid välja kantakse.
Speed on üle 100 miili,
ületame Eesti piiri.

Võmmid kinni meid nüüd peavad,
relva otsmikule seavad.
Ment nüüd ütleb: "Kaasa tule,"
abivägi avab tule.

Maha jääb neist laibamägi,
edasi nüüd sõidab vägi.
Ees on meil nüüd Kaitsevägi,
vaevalt pääsesime läbi.

Vastu tuleb meile Meri,
kelle särgi peal on veri.
Meri meie poole asub,
meie vägi kohe kosub.

Meril kodus snaipripüss,
meil on vastas ESS.
Meri asja seletab väed nii ära peletab...

Jõuluööl käib ingel igas toas,
lendleb sääl ta küünlavalgus joas.
Silmaga Sa vaevalt teda näed,
siiski tunned, et ta soovib hääd...
Kuuseokstelt tõuseb jõuluhõng,
ingli juustes särab karralõng.
Paitab kaisukaru sinu peos,
räägib muinasjuttu unenäos...

Ma komistasin ja valusalt kukkusin

ma ei vaadanudüldsegi maha.

Vaevalt küll, et sel hetkel ma tukkusin,

kuid ehk vaatasin lihtsalt maha.





Sai haiget mu süda ja hing

Ka eneseuhkus kannatada sai.

Näe sulguski jälle nõiaring,

ja jälle ma ütlesin ain ult ai.





Valust pisarad valgusid silma,

valust olin lausa hingetu.

Ei märganud isegi sajust ilma,

sellest alandusest olin lausa keeletu.





Oleksin tahtnud karjuda ja nutta

ka laamendada ma oleks võinud.

Minu tunded tallati lihtsalt mutta,

sellest kõigest loobuda ma oleks võinud.

Pea õltsist uimane otsas
kõht näljast punnis ees
käed lehvimas laiali tuules
jalad vaevalt kannavad veel
Nii koperdan pea iga päev koju
silmad udused ja vidukil peas
mõttes tuikamas kahtlane kahtlus
kas tõesti olengi mõttetu mees?