Rahaga saad osta maja,
aga mitte kodu.
Rahaga saad osta voodi,
aga mitte puhkust.
Rahaga saad osta raamatuid,
aga mitte tarkust.
Rahaga saad osta kella,
aga mitte aega.
Rahaga saad osta ravimeid,
aga mitte tervist.
Rahaga saad osta kindlustuse,
aga mitte turvatunnet.
Rahaga saad osta kuulsust,
aga mitte austust.
Rahaga saad osta seksi,
aga mitte armastust.
Rahaga saad osta lõbu,
aga mitte õnne.
Kui oleksin tundnud sind varem,
siis oleksin kinkinud sulle
oma kollase lumelabida
oma punase liivalabida
ja sinise ämbri,
kus taevatähed peal.
Kõik võilillemurud
oleksin aindnud ma sulle
ja liivaaugud ja kekskastiplatsid
ja puiesteed kõik,
täis lehti ja kastanimune,
ja kõige pikemad liukohad rentslis,
mis teada.
Ja tünnid kõik vihmaveetorude all
mustläikiva veega,
mustläikiva põhjatu veega,
mustläikiva vee kõnega
taevast, puuladvust
ja pilvedelennust
ja sellestki veidrast,
mis vaadates sinna
tõusis mul kurku
nagu lind,
nagu hing,
nagu kumalane.
Ja ma isegi usun,
et kollase karu,
oma kulunud ninaga kollase karu
kõigi mu saladustega,
mis temal teada,
oleksin andnud ma sulle päriseks.
Ja nutnud siis küllap,
teadmata ise kas haledast meelest või rõõmust.
Läheb looja päiksekiir
laisalt veepiiri taha.
Annab märku veel üks viiv
õhetuse jätab maha.
Vesi õõtsub oma sängis
unele on jäänud kõik.
Ööpoiss saabub mustas särgis
lõpeb päeva vastupuik.
Keskööl taevas avaneb
lööb lahti oma sära.
Tähtedest teeb kuldse kee
ja kingib sulle ära.
Ütleb: Vanker, Linnutee
teeb headeks sinu mõtted.
Või hoopis Põhjatäht on see
mis sulle rõõmuhetkeks.
poisid lilli meile andsid kaheksandal märtsil.
ütlesid, et naistepäev, ja kaege, et ei närtsi,
plikad, teie pinkidel need kollased nartsissid.
siis nad jänku-hundi märgid meile rinda pistsid.
pärast tunde seltsis sõime suhkurdatud kringlit.
poisid olid viisakad ja lahked nagu inglid,
teatasid, et püha puhul saadavad meid koju.
aga õues neile tuli lumesõjatuju.
mina sain palliga suhu.
helen sai laubale muhu.
mail oli ranits lund täis.
klaarika käpuli käis.
minni, kel lund sattus ninna,
ähvardas kaebama minna.
siis me jooksu pistsime, ja poisid kannul jooksid
küllap nad meid lõpuks ikka koju saata lootsid.
teet mind narris: “luba, et su koolikotti kannan!”
naersin – on ju naistepäev, ja mis seal pahaks panna!”
Naistepäeval nalja pole
mehed tragid, poisid paid
emmed, vanaemad, tütred -
kõik nad kimbu lilli said
Väiksel Jukul aga mure
naabri-Kati koha pealt:
kas on tüdruk ta või naine
kes see ikka täpselt teab
Igaks juhuks kinkis õie,
Kati kaunilt punastas,
Jukule ta seitse pattu
hetke jooksul lunastas
Jukul aga ühest asjast
tekkis selge arusaam:
iga plika väiksest peale
veidike on juba daam
Üks kaunis päev see justkui iga teine,kuid eriline siiski see.
Sel päeval lillelõhnast täidetud on hommikune õhk.Sõnal Naine aga põhiline rõhk.
Rabelevad mehed lilleleti taga...juba hommiku varastel tundidel nad seal,ega maga.
Mõned taibukamad ostud teinud eelmisel päeval,nende kallimad ärgates näevad..auravat kohvi või teed,lilled kaunistuseks juures,nende lõhnast aga täitunud on kogu tuba.
Pelgalt end mõttelt tabada võib iga,lootes et tema kingitud kimp kõige-enam rõõmu sellel päeval toob,amastatul meeldiva tuju loob.
Traditsioon see tuntud ajast aega,kuid need kes lillede kinlimisega ennst ei vaeva..on arvan,et kurvad ja üksikud hinged....keda vaeamas stressid ja närvipinged.