JÕULUKINK
ELLEN NIIT
„VANA-VANAMEMM, MINA EI TEA,
MIDA SINA JÕULUDEKS TAHAD.”
„PARIM KINK ON, KUI LAPSED ON HEAD
JA KOGEMATA VAID PAHAD.”
„VANA-VANAMEMM, AGA VEEL?
MIDA MINA SIIS SINULE KINGIKS?”
„OLEKS HEA, KUI SA JÕULUDEKS JÕULULUND
MEILE TAEVA-LAOST VÄLJA TINGIKS.”
„VANA-VANAMEMM, AGA NÄE,
MUL ON RAHA KA, LÄHEKSIN OSTMA…”
„OSTA LOOTUST, ET JÕULUKELLADE HÄÄL
LAPSEPÕLVEST ME TUPPA JÄÄKS KOSTMA.”
Särab kuusk ja särab tuba,
lapsed rõõmsalt kuuse ees.
Kuulge, kuulge, tuleb juba
laste sõber Jõulumees!
Kust Jõuluvana küll teab,
kas lapsed on olnud head?
Kas on nad ema aidanud,
kas on nad kassi paitanud?
Kas laps on olnud virk ja kraps
või mõnel koolis saadud kaks?
Kes sussi sisse komme toob,
ja kingiks täpselt lapse soov?
Tean, PÄKAPIKK on see,
kes jõulu eel meil luuret teeb!
Jõuluvana punanina
aasta otsa pani tina
nõnda palju manustas
et lapsed sootuks unustas
ja nüüd näed vanal värisevad käed
ei saa lahti kotipaela
mida tahaks panna kaela.
Põleb kuusk ja põleb tuba,
päkapikud vingu sees,
kuulge, kuulge tuleb juba
laste sõber pritsimees.
Kingitused haarab kaasa,
lippab kiirelt üle aasa.
Päkapikud silmad vees,
nutma jäävad suitsu sees.
Pritsimehel pole mahti,
kiire tööpäev läheb lahti.
Punakuue selga veab,
habemegi ette seab.
Jõuluvanaks muutub mees,
rõõmsad lapsed tema ees.
Oh kuusepuu
oh kuusepuu oh kuusepuu ,
sa oled mulle armas !
sind jõuluks metsast tuuakse
ja küünlad külge pannakse .
oh kuusepuu , oh kuusepuu ,
sa oled mulle armas !
oh kuusepuu, oh kuusepuu
siit igaüks saab rõõmu .
su juures lapsed laulavad .
ja rõõmsalt kinke ootavad .
oh kuusepuu ,oh kuusepuu !
siit igaüks saab rõõmu .
Lapsed,tuppa
Lapsed, tuppa- tali tuleb ju.
LumeLell on õues ju.
linnud läinud lõunamaale ,
lilledel on surmakuu.
tuuleeit ju tõstab tiibu,
tormitaat ,see tuiskab teel
marumemm sääl mühisedes
sildasid teeb vaiksel veel.
Lapsed ,tuppa !jüts , kus aabits ?
koolipapa ootab ju.
Mees peab tarkust taga nõudma ,
noorus on ju õiekuu .
Üle kalda päikse veeru
Jõulumees sääl lasi peeru
Lapsed kohe nägid teda
Hakkasin nüüd noomima
jõuluvana, see pole ilus
Peeru lasta lume vilus
Too meil kinke parem saa
Et saax salmi lugeda
JÕULUVANA TORE MEES
ISTUB KÕRTSI UKSE EES.
PEA ON SASSIS ,HABE HÄRMAS,
ISE KOLEDASTI LÄRMAB
KUS ON HOBUNE JA SAAN,
MINUL AMMU VALMIS PLAAN.
SÕIDAB SIIA ,SÕIDAB SINNA
EI TEA KUHU KÜLL NÜÜD MINNA.
LAPSED AMMU OOTAVAD,
JÕULUVANA HÕIKAVAD.
KUHU KÜLL ON JÄÄNUD TA,
SUURE KINGIKOTTIGA.
LÕPUKS KOHALE END VEAB,
JÕULUVANA IME HEA.
NAERUL KÕIGIL NÜÜD ON SUUD,
ÜMBER SUURE KUUSEPUU.
Jõuluvana, võiksid tulla
meile homme jälle külla.
Meie klassis, et sa teaks
jäävad lapsed ikka heaks!
Oi, kui hea, et käes on jõulud!
Lapsed kuuse all on reas.
Oi, kui hea, et jõululaulud
juba ammu on meil peas.
Oi, kui valgeks muutub tuba,
siis kui särab jjõulupuu!
Oi, kui rõõmsalt naerab juba jõuluvana kotisuu!
Kes sääl tümma-tümma tuleb?Kes sääl välisukse suleb?on ehk juba jõulumees?
Tümma-tümma tuleb tema.Oot`vad lapsed,ootab ema,oot`vad jõulukuuse ees.vanakene virk ja kärmas,habe hall ja lumehärmas,seljas kingitustekott.Ei tal ole palju mahti,võtab virgalt koti lahti.Vaata,Liisi,vaata,Ott!Oi,mis nukud,mängukannid,vankrid,vedurid javannid,kalakesed vanni sees!Lastel silmis rõõmusära.Tümma-tümma läheb ära naeratades jõulumees.
Meil jõulud jälle käes,
käib pakkimine kõigest väest.
Jõuluvanal palju tööd
ei ta saa und ka ööl.
Lapsed sõna kuulavad,päkapikud luuravad!
Kui jõuluvana kinke jagab
siis pererahvas magab!
Astub tuppa äge mees,
kellel valge habe ees,
lund ta kuuelt maha pühib,
higist otsaestist nühib.
"Kas siin majas lapsi häid?"
Küsib ta, ja ringi käib!
Ema muigab, isa naerab,
lapsed hirmust peitu poevad.
Jõulumees siis kingiga,
lapsi välja meelitab,
Nüüd on kõikil rõõmus meel,
Jõulumees on uuel teel...
Päkapikk,Päkapikk,
Su sõber on pokkupikk.
Koos te lapsi Vaatate,
Jõulukale teatate.
Lapsed mõned kenad on,
mõned ,aga Pahad.
Teile meeldivad need essad,
Kuid Miks tessad Pole essad?
Jõuluisa ootab teid,
Päkasid ja pokusid.
Teie kenad olete,
jõulukale meeldite.
Jõuluõhtu-kisa-kära.
Kingid kadunud on ära!
Vembu mängis jõulumees,
lastel nüüd on silmad vees!
Ema kutsub lapsed kööki,
pakub neile jõulusööki.
Peagi lapsed toas on taas.
Oh imet - kingid kuuse all on maas!!!
Jõuluvana lastelastel
küll võib elu olla hea!
Jõuluvana lähedastel
kingimäed on üle pea!
Seal on uiske, seal on suuski,
isevärki nukkusid.
Igas toas on kõrgeid kuuski,
mis kui taevast kukkusid!
Igas toas on kommikuhi,
nurgas mandariini mäed!
Imeasju enne pühi
Jõuluvana majas näed!
Ent kui ruttab Jõuluvana
kinkidega minema,
lapselapsed vist niisama
jäävad pöialt imema!
Sätendab talv oma külmas ilus,
valged kristallid õrnalt õhus lendlevad.
Tasahilju hakkab kostma tume mürin,
metsa tagant ilmub kuuvalgel lagedale,
terve ründajate brigaad.
Lumi sajab maha ega märkagi,
kuidas kuulid helveste vahel rajavad teed.
Kõlab taaskord kurdistav kahurituli,
metsaveerul üks tankidest lõhkeb poolel teel.
Lumi sajab maha ega märkagi,
tema ümber toimuvat.
Võitlevad põlvini lumes poisid punases ja
lapsed, kellel haakrist uhkeldab sineli peal.
Sätendab talv oma külmas ilus,
punased kristallid õrnalt õhus lendlevad,
millal peatub viimaks see katkematu häving,
millal lõppeb küll see vennatapusõda kord.
Kelle jäljed valgel lumel?
Keda näevad lapsed unes?
Kes siin istus?
Kes siin astus?
Linnukesed teavad vastust!
Need inimesed elavad vanaisa juures
Esimesest detsembrist käivad laste külas
Magustuseid,kingituseid sussis jätsid
Ööseti nad tihti peitmiseks mängisid.
Uuel aastal päkapikudega tuleb Jõuluvana
Lapsed tulevad kutsuda teda kaua
Jõuluvana süütab nääripuud
Ümber teda laulvad ja tantsivad päkapikud.
läbi sahiseva saju,
liuglen alla - säravvalge,
piilun korstnasuitsus maju,
eidekest, kel pisar palgel.
vanamemme kodu aknast
hõljub piparkoogi lõhna,
istub pingil kurvameelselt,
ise pisike ja kõhna.
lapsed kasvanud on suureks,
kõigil oma pidupäevad,
harva saavad emakoju,
memme nukraid silmi näevad.
seepärast tõusen taeva üles
ja memmeke koos minuga,
siis Armastuse suures süles,
saab temagi veel särada.
Jõuluvanal suvel hea,
tööd ta tegema ei pea.
Aastas korra siiski töö,
rassima peab terve öö.
Jõulukinke jagab ta,
siis kui lapsed magavad.
Kingid kuuse alla seab,
magajal ka sügab pead.
Kingid rõõmsasti on reas,
salmidki on kõigil peas.
Ehk neid lugema ei pea,
sest mis kingiks me ei tea.
Täitsa minu enda luuletus, just mõtlesin välja:
Sätendava lume sees
sammub punakuues mees,
seljas pungil kingikott,
peas on härmas mütsilott.
Eide kootud paksud kindad,
käsi soojendamas kindlalt.
Astub vana kindlat rada,
meel on rahul, süda vaba.
Juba piparkoogilõhna haistab
metsatuka tagant paistab,
taadi sihiks olnud tare,
aknal ootel lastepere.
Uks läeb suure hooga valla,
lapsed tormavad kõik välja
tervitama härmas vana,
Jõulutaat on külas täna!
“Jõuavad jõulud...”
kirjutab käsi.
Hinges lööb elama
hell lauluviis.
Jõulusid ootamast
lapsed ei väsi
24&25
need on kaks
jõulukuu kaunimat päeva.
Lauale kantud
saab uhkeim serviis,
lauldakse laule
ja loetakse salmi
kuuse all üheskoos
rõõmsasti siis.
Juba enne lõunat õde küüris puhtaks tube
ja teine õde praadis pliidil kohviube,
ja pärast lõunat tõid nad sisse värske põhu,
mis suve nisulõhnadega täitis õhu.
Siis vajus õhtu üle lumise maailma
ja süütas taevas esimese harda tähesilma.
Me, lapsed, kogunesime tuppa laua manu
ja nagu ime ootel jälgisime vanu,
kes ümber kuuse, ulatuva kambri lakke,-
me aimasime - seadsid kingitusepakke.
Vait olid kõik: näis seisvat südamete tukse
nii kaua, kuni isa hüüdis üle ukse.
Ja siis - mis rõõmu igast isalt saadud kingist!
Ma laulu lugesin, mis tuttav koolipingist,
ja isa luges piiblit vanas tartu keeles
nii pikalt, vaikselt, pühalikus rahumeeles.
Ja tundus imeline vägi isa sõnus.
Ja küünlas särasid ja oli hea ning mõnus.