Lapsi on me peres palju,
kaugelt kostub jõululaule valju.
Need on meie pere päkapikud,
kel peas on mütsid punased kui puravikud.
Ootamas on nad tunde mitu juba,
kuhu jääb nüüd Jõuluvana ,tulla ju lubas?!
Varsti kostub korstnast kära,
Jõuluvana kõrvetas oma püksid ära!
Aga sellest polnud kära,
ema tõi sukanõela ja parandas püksid ära.
Siis sai Jõuluvana mahti,
tegi suure kingikoti lahti.
Laste näos siis rõõmu nähti,
küll siis luulekogu läks lahti.
Kõigil Jõulupäeval rõõmus meel,
ning Jõuluvana uutesse kodudesse taas on teel!;)
Kuused saavad valged kuued,
kännud pähe mütsid uued,
väiksed põõsad talveunes
üleni on paksus lumes.
Kuid mis sagin metsa all?
Jõulud on ju lähedal.
Tuleb kaugelt jõuluvana
sõpradele jutustama,
et ta laste juurde läheb
ja et abi vajab vähe.
Laanerahvas rõõmuga
teda nõus on aitama.
Jõuluvana habet paitab:
"Kes mul koti selga aitab?"
Jänes sikutab ja tirib:
"Küll on raske!"
"Jäta virin!"
riidleb karumõmm.
Hoplaadi!
Kott on seljas jõulutaadil.
Võtab kepi, astub teele...
"Sõbrad, hüvasti, aidaa!
Pärast tulen rõõmsal meelel
tantsu lööma teiega!"
Jõuluvana - jube pätt,
mütsiks peas on ema rätt.
Habemeks on sauna nuust,
tuttav hääl tal tuleb suust.
Sellest veel siis ikka vähe,
ajab mulle kärbseid pähe.
Et ta olla kaugelt tulnud,
väsinud ja läbi külmund.
Täitsa lõpp on aga see,
siis kui tuleb jõulumees,
igal aastal ühte moodi,
isa just on läinud poodi
Täitsa minu enda luuletus, just mõtlesin välja:
Sätendava lume sees
sammub punakuues mees,
seljas pungil kingikott,
peas on härmas mütsilott.
Eide kootud paksud kindad,
käsi soojendamas kindlalt.
Astub vana kindlat rada,
meel on rahul, süda vaba.
Juba piparkoogilõhna haistab
metsatuka tagant paistab,
taadi sihiks olnud tare,
aknal ootel lastepere.
Uks läeb suure hooga valla,
lapsed tormavad kõik välja
tervitama härmas vana,
Jõulutaat on külas täna!
Tintel-tantel, tintel tantel,
jänkul valge karvamantel.
Kukk sai kullast kannused,
Vares vatist vammused.
Karujõmm sai karupüksid,
Lumememm sai lumemütsi.
Pätajalg sai pätad jalga,
siil sai siidiokkad selga.
Sokk sai sokid, susi sussid,
lammas lokid, kutsu krussid.
Aga kõike uhkem kuub,
jõuluõhtul kuusepuul.
Kas on keegi näinud teist
seitsetsada seitsetteist
nääritaati nääriööl,
kotid seljas, nääritööl!
Igaüks teist vastab ei,
aga mina nägin neid.
Tulid kümnekesi reas,
suured tutimütsid peas.
Äkki taadid sel paraadil
polnudki me nääritaadid,
olid hoopis hotentotid,
kõigil pea peal suured potid,
sest et hotentotimaal
ei käi taadid kotiga.
Hotentotid võtsid potist
aad ja eed ja uud ja jotid,
kinkisid need tähed mulle,
loen:
HEAD NÄÄRITUJU SULLE!
Pika-päka päkapikul aega enam ole.
Jõulud juba uksetaga koputavad nii, mis kole.
Laste kirjad läbi loetud, kingid ette valmistatud,
Jõuluvana ärka üles, lapsed kinke ootavad.
Mantel selga, saapad jalga, mütsi ära unusta.
Habe siledaks sa kammi, muidu lapsi hirmutad.
Saan sind uksetaga ootab, koorem kinke samuti.
Rutta, rutta Jõuluvana, muidu hiljaks jääda võid.
Päkapikud teel on juba,
külastavad meie tuba.
Ise on nad punamütsid,
justkui väiksed marjajütsid.
Tule juba, jõulumees,
põhjapõdrad kõige ees.
Jõulukinke too sa mulle,
jõulusalme loen siis sulle.
Kingiks soovin kommipakki
ja veel jõulu nikki-näkki.
Tänan sind ja õnne soovin
ja siis sinu kinke proovin.
Jõua teiste laste juurde,
hoopis teise ilmakaarde.
Lõpuks jälle Lapimaale,
aasta pärast kokku saame!
Õues hiilib päkapikk
ta mütsitutt on üsna pikk.
Kui kätte jõuab jõuluöö
on päkapikul palju tööd.
Iga väike kukupai
saab päkapikult pika pai.
Jõuluvana toogu pakke.
lapsed hüppavad rõõmust lakke.
Palju kingitusi tal
peidus suure teki all.
Meilt ta läks ja ütles veel
sinu poole olen teel.