Üks pisikene päkapikk
läks reipal sammul poodi.
Tahtis kleiti, mis nii pikk
ja unelmate moodi...
Kuid ta ei teadnud arvatagi
mis on parajasti moes,
sestap käib ta edaspidi
ainult kommipoes!
MITTE MIDAGI SIIN MA
EI TAHA TEHA ILMAS
ON MINU HOBIKS LAISKUSKUNST
JA UNELMATES SILMAD !
MA PAREM RANNAS LAMAKSIN
JA VAATAKS PILVESÕUDU,
KUS ON MUL SEE ENERGIJA,
MIS ANNAKS MULLE JÕUDU ?
MIS KASU OLEKS SELLESTKI,
KUI ROHTU PEENRALT KITKUKS,
MA PAREM TURNIKS PUUDE PEAL
JA KUSKIL KÕRGEL RIPUKS !
NO MIKS MA PEAKSIN RASSIMA
JA VÄSITAMA ENNAST,
MA PAREM SUURE LINNUGA
MAAILMAS RINGI LENDAKS !
MIKS PEAKS MA TAGA AJAMA
SIIN RIKKUST MITUT KAUDU,
KUI VÕIKS JU SELLE ASEMEL
VILET LÜÜES LAULDA LAULU !
Üks pisikene päkapikk,läks reipal sammul poodi,tahtis kleiti mis nii pikk ja unelmate moodi.kuid ta ei tea mis mis parajasti moes sellepärast käibki ta ainult kommipoes
Väike plikatirts tõttas paljajalu
üle kruusase tee.
Teravad kivid kriimustasid halastamatult
tüdruku õrnu roosakaid jalgu.
Valus, ai, kui valus!
Lapse helesinised silmad
täitusid soolaste pisaratega.
Ta jooksis edasi.
Vesi ei mahtunud
enam silmisse ära
ja voolas tüdruku
erkkollasele satsidega lemmikkleidile.
Eemal terendas roheline aas.
Tirtsu valust moondunud näole
ilmus pisike naeratus.
Veidi veel ja siis on hea...
Oma kujutelmades ta juba kõndis lillelisel väljal,
rohulibled tundusid lausa vatina,
muru tegi õrnalt pai
hellaks muutund jalgadele.
Mõni samm veel...
Ja tüdruk astus unelmate aasale.
Äkki, selle asemel, et rõõmustada,
ta seisatas.
Seal õitsesid ju lilled,
ei neid saa puruks tallata.
Nukralt astus lapsuke
kividele tagasi.
Jätkus teekond valusalt,
kivid veelgi teravamad.
Pisarad taas täitsid silmi,
ei kuivaks jäänd ka kleidike.
Hoolis plikakene rohkem lilledest kui iseendast.