läbi sahiseva saju,
liuglen alla - säravvalge,
piilun korstnasuitsus maju,
eidekest, kel pisar palgel.

vanamemme kodu aknast
hõljub piparkoogi lõhna,
istub pingil kurvameelselt,
ise pisike ja kõhna.

lapsed kasvanud on suureks,
kõigil oma pidupäevad,
harva saavad emakoju,
memme nukraid silmi näevad.

seepärast tõusen taeva üles
ja memmeke koos minuga,
siis Armastuse suures süles,
saab temagi veel särada.

Kui on lumi kui on tuisk
Otsi üles suusk ja uisk
Võta kapist labakinnas
Lumme lustima saad minna

Astu julgelt läbi hange
Mis nii pehme, säravvalge
Lase emotsioonid valla
Sõida igast künkast alla

Ja kui aega üle veel
Meisterda üks lumemees
Porgandnina, sütest suu
Seljas lumehelbeist kuub