kullane sügis
kõnnin mööda toomemäed,
vahtralehti täis mu käed.
Lehu on oksal kollane,
sügis on ju nii kullane!
Peale eilset pidu:
Mõnel meist tuikab pisut veel pea
ja mõni eilsest kõike ei tea,
mõni viina maapõhja neab
ja mõni mõtleb, et mehed on sead.
Mõni nutab, et välja läind lokid,
ja mõni otsib, kus on tema sokid.
Mõni viimset raha kokku klapib
ja mõni arvab, et elu sakib.
Mõni lubab, et enam ei joo
ja mõni, et võõraid naisi koju ei too,
mõni toimunust puzlet loob
ja mõni armukolmnurka koob.
Kui sõber kukkus, haiget sai,
siis lohuta ja tee ka pai.
Kui ikka nukker on ta meel,
võib kalli kalli teha veel.
Ja kui ei lohuta ka see ,
siis oma kompvek pooleks tee.
Oska armastada,oska salata,
oska leida ning otsast alata,
oska naerda ja pisaraid valada.
Teistele kaasa tunda,halada
oska v9idelda,v9ita ja
vihata, t9de otsida,pettust
vihata,oska muinaslugu
leida,imet tabada
9nne hoida,elada vabana.
Et sünniks vikerkaar,
vajab ta selleks nii
vihma kui ka päikest.
Nagu ka uus aasta Sinu
jaoks-et nautida päikest
oska nautida ka vihma.
ARVASIN, et mul on kedagi vaja
tegelikult vaid edevus mus kajas.
Ilmselt oli see vaid mäng minu jaoks,
kuid nüüd ma tahan, et see suhe KAOKS!
heh, ütlesid et MINA olen SINULE kallis, aga kas sa tähele oled pannud, et MINA SIND enam oma läheduses ei salli!!
Ei taha mõeldagi, kui rumal olin ma
alustades suhet sinuga!
ega sinagi targem polnud, armusid vist...
Vikerkaareke
Võiksin astuda su tuppa
Seal ei jää kui metsas mutta
Vastu vikerkaare võtaks
Sellel kandma sind ma tõttaks!
Metsa taha järve randa
Suudaks sind ma kanda
Vesikillul sillerdaval
Tuulehool õrnakesel
Vikerkaarel värvilisel
Sadat värvi päikselisel!
Kalender talve näitab,
kuid õues seda küll ei märka.
Hoopis õhus tunnen vihma lõhna.
Sopas sumpan,
tööle siiski kuivana veel jõuan,
kohe kuuma kohvi nõuan.
Üksik sinilind mis lendab taeva tiivul-
annab jõudu ja lohutust.
Üksik sinilill mis mis kasvab metsa serval-
annab rõhub kurbust ja üksindust.
LEBAN VOODIS KUIGI VOODIT EI OLE.
PANEN TEKI PEALE JA OLEN UINUNUD JUBA.
SA TULED LÄHEMALE JA SOSISTAD MULLE KÕRVA.
MIDAGI ???...
MU KEHA KATTUB KÜLMA HIGIGA
JA ERUTUSEST PEKSAB MU SÜDA.
aga MA EI KUULE SIND-
SEST SEE ON UNI MITTE SINA!
õunad kukuvad pots ja pots,
varsti saab neil peale ots.
kõik need rõõmsalt ära söövad,
ja juurde ka veel toovad.
Kevad on uus algus kõigele -
siis algab ka uus armastus.
Lillede seas tärkavad ootused -
lootused täis ilu ja õnne.
Koos esimeste liblikatega
lendab südamesse ka armastus.
Kusagil mujal
Ta on tavaline tüdruk,
kes paljude silmis õnnelik.
Ta käib alati koolis
ja hinded on korras.
Silmis alati päike särab,
ei tea ta isegi, miks.
Kuid siiski, kõigest hoolimata,
miski teda ikkagi piinab.
Miski, mis on ja ära ei kao.
Vahel tunneb ta, et enam ei suuda,
et on väsinud olemast siin.
Tihti igatseb ta siit ära,
otsida omale uus maailm.
Kusagil mujal.
Mõtleb, et äkki on parem
kusagil mujal.
Äkki on inimesed paremad
ega otsi teistes vigu,
kusagil mujal.
Aru saamata, miks on tung ära,
kuigi kodus on hea,
ihkab see tüdruk eemale -
sinna, kuhu temani halb ei ulatu.
Ta ei taha, et teised teaksid,
et ta tahab ära.
Seepärast ta naeratab,
kuid süda on kusagil mujal.
Sa ei tea
Üks pilk -
rohkem ei olegi vaja,
et teada, millest ta mõtleb.
Üks pilk -
ja sa mõistad,
kes ta tegelikult on.
Ta vaatab sind,
nagu ei teaks ta,
milline on tegelik maailm,
nagu ei tunneks ta iial,
mida tähendab valu ja pettumine.
Kuid siiski ta teab,
võib-olla rohkemgi veel,
kui keegi teine,
et maailmas on päikesepaistet vähem,
kui äikest ja vihmasadu.
Ühest pilgust piisab,
et arvata, et sa tead.
Kuid ära kunagi eelda,
et sa tead,
kui sa pole näinud päikese ajal vihma...
Unistaja öös
Tõttan ajas, ette ruttan
Ootan seda päeva ma
Mil Sind kätele saan võtta
Kanda õhtust öösse, jaa!
Eilsest nii on saanud homne
Märkamatult mulle
Vaatan, unistan ja ootan
Pilk on suunat otse tulle
Tule väreluse saatel
Tunded meeltele on valla
Iga hingetõmbe järel
Igatsust vaid hingest kallab
Unistaja olen öös
Pehmes tulelõõsas
Omaenda mõtteid söön
Igatsuse vari kaasas
Tõttan mõtteis
Ruttan, ruttan
Sinu juurde kohe
Peagi taipan ma et see vaid
Unistuse habras ohe
Sinu silmad need mul meeles
Täna ja ka homme
Halvab teadmine – neid pole...
Aga vahest ülehomme
Tuled taas Sa minu teele
Tõttan ajas, ette ruttan
Ootan seda päeva ma
Mil Sind kätele saan võtta
Kanda õhtust öösse, jaa!
INDI - INVA.
Olid metsas indiviid,
tegid tööd ja läksid siit.
preres elada, siis oli viis
nyyd elad vaimus yksi invaliid.
POP
Sõpru leida raske vist,
aitab lähendada mõni syst.
armastada kedagi see paha -
mõte roimult maha - taha.
Üksi.
Miks inimene elab nii üksi,
miks kannab ta püksi!
Ahv peresuhetki peab,
nii on hea, seda ta teab.
Kaja neab.
Kusagil, kus kaugel kajab,
sind sõber hädas vajab.
Lähen ja otsin, kui leiab, siis veab,
sõber hädas - elusaatust ta neab.
Mul meeles on päev,
mil ma kohtasin sind,
see pilk,mis mind vaatas
järsku pimestas mind,
ma seisin su ees
ma ei teadnud mida teha,
see ilu see sära
ja võrratu keha,
see oli kõik kaunis
see oli kõik sinu,
hetk mõtlema jäin ma
miks pole sa minu?
mu peas olid mõtted need olid
vaid sinust,kus oled, mis teed
ja kas mõtled sa minust?
Mu elus ju palju
oli läbitud teid,
kus oleks ka sina
ei olnud ju neid
ja hinges mul ainuke
pesitses oht,
kas lahti su südames
mullegi koht?
Kui saabus see päev,
mil ma suudlesin sind,
mul hingest siis kadus
see valulik pind
ja rõõmsamat inimest
polnud kui mind,
see hetk oli kirglik
ja kaunis kui lill,
sest ainult ta suuremaks
puhkeda võis!
Nüüd oled sa minu
nüüd armastad mind
ja tänan ma saatust,
mis kinkis mul sind!!!
Minu kallis ema,
õnnitlen sind täna.
Sinu kallis su memmeke ja paps.
Valge liivarand üksikul saarel,
me kahekesi lebamas maas
Päike särab kõrgel taevakaarel,
meri puhas ja sile kui klaas.
Ei kunagi ütlema pea mida soovid,
sõnad tähtsaimad pole, ma tean.
Ole julge ja kõike vaid proovi,
nii ise kirjutad oma eluread.
Ei seal rannal meid keegi sega,
siiski üksindust tundma ei pea.
Vaikus ei häiri meid väga,
olen sinuga alati, sa tea.
Valge liivarand üksikul saarel...
kaks tähte taevas säravad...
On see talv või on see suvi,
tunnen selle vastu huvi.
Kui enam ei tule talvekuid,
siis enam ma ei osta puid.
Mul on sellest väga kahju,
et mu pension läheb ahju
pensionist ei jätku muuks,
kui külma ilma ahjupuuks.
Kui oled juba vana vaar,
ei aita ansip, savisaar
ainus, millele vöid loota -
kliima soojenemist oota.
Ei nam pakane siis paugu,
kui suuremaks saaks osooni augu.
olgu sul õnne ja olgu sul tervist,
olgu sul kõike, mis elus sul tarvis.
olgu sul see,keda vihata,
olgu sul see keda ihata.
olgu sul muret ja valu
oma väike pihlakasalu.
olgu sul kodu,kus nutta ja naerda
vahel ellu tagasi kaeda
juku on kaalumas.
kevad on saabumas.
linnud nüüd käravad,
lilled säravad.
Mida küll teha,
kui kevadel köha?
Maitsen ma rohtusi.
Täidan kohustusi...
Kevade saabumisel ,
olen ,siis kaalumisel.
Kaalun ma tonn
või olen ma konn.
Lõpetan kaebamise
kevade saabumisel.