Sa tulid kui tuul,
Sa läksid kui pikne.
Pisaraisse matan ma selle valu,
Ja ära arva et palun.
Ära arva et palun sul jääda,
Kui sa ei taha mind saada
Su naeratus on siiani mu silmis,
Ning su kaunis hääl mu kõrvus.
Kuid nüüd sind enam pole,
Kas tõesti on see sinu jaox nii tore.
Kord väikses talus elas
üks vana memmeke
ta tuba lilled katsid
ja katsid õueteid.
Ta vaikselt üles kasvas
ei teadnud kurjusest
ja rõõmus oli ikka
kui rääkis lastele.
Kord tema juurde tuli
see majaperemees,
ta salamisi küsis :
"kuis elad memmeke?
Kui vaene sina oled
mu memmekene sa,
kuis saad sa nii veel laulda
siin rõõmsa meelega?"
Siis memmekene küsis:
"mis rikkus annab sul,
kui on sul puhas süda
on laulul ka su huul.
Kui aga teed sa kurja
ei seda tunnista,
mil inimene endal
süüd iial leiad sa ?"
Siis läks sealt õuest ära
see majaperemees,
sest memmelt kuuldud sõnad
tal läksid südame.
Ema,
Ema,tuleks sa vaid ruttu,
kuid oled heitnud igavesti tuttu.
Sind ma näinud sillerdamas vee peal,
vabana ,lendamas taevas kohal.
Vähemalt unistus sul täitunud,
oled koos isaga.
Kuid ,miks sa läksid liiga vara?
Sa tead,et saamatu ju maa.
Tundeid väljendada on mul raske.
Kuid loodan ,et su õpetustest,
elu veereb hoogsasti.
EMAKE-PAI ,MA ARMASTAN SIND,KUID EI SUUDA KA SINUTA,TULEN VARSTI SINU JUURDE,OOTA MIND VEEL NATUKE.
Jõulud tulid salamisi ,
imetlesid tegusi ,jätsid meelde
siirad sõnad jõudsid sinna tagasi.
Küünlaleegil soe on olla tunne siiras
helgel meel inglikesed llendu läksid
Tunned hinges siiralt soojust
mis sind kaasa siiralt viib.
Selge täht seal kõrgel taevas
eluteel sind hoiab just.
Valge vaip om metsaveerel
sirgelt kulgeb elutee .Kuhu minna
mida teha jõulutaat on sellel teel.
Küsin jõulutaadilt luba kuhu
suunda astuda.Taat on lahke
siiralt jagab oma soovitusi.
Nüüd siis kohe sammud teele
ekslik tee on kadunud ....
Jõulurahu hingesoojust palju selget armastust.
Vana -aasta ära saada naeratuse säraga.
Aasta
Oli suvi, kõik oli ilus.
Sa armastasid, sa naeratasid sa hoolisid.
Siis tuli sügis, vihm ja vilu -
Sa jahenesid, kuid siiski tundeid näidata veel proovisid.
Ja siis tuli talv
ja su pisarad ja su süda olid jääs.
Sa ei väitnud, nagu oleksin olnud halb
kuid teadsin, et sinusse neid tundeid enam ei jää.
Saabus kevad ja sa sulasid,
kuid mitte enam mulle.
Ma ei suutnud, ja ei suuda ikka tunnistada seda,
et läksid, sest minu juures sulada ei julgend.