Valged kärbsed akna taga
lendavad ja nad on kuss.
Otse aknalaual aga
ammulisui lebab suss.

Mina magan, sest on öö.
Homme leian sussisit komme.
Komme ära suss ei söö.
See ei ole sussi komme.

Kui karupoeg näeb talveund
ja akna taga sajab paksu lund,
kui lastel luuletused selged,
kõik maja katused on valged,
kui ahju pandud seapraad-
siis külla tuleb jõulutaat.

Metsa süles tuul ei tuiska
helbeid vaikselt alla puistab
kuused saavad valged kuued,
kännud pähe mütsid uued..,

JÕULURAHU

Jõuluõhtul igal pool on rahu,
terves ilmas kuskil pole sõda.
Jõuluõhtul kuskil pole pahu,
siis ei sobi üldse tülitseda.

Üle maa on valged lumelipud.
Tuules tunned karget õnnesoovi.
Siis, kui paha sõna suhu kipub,
seda lihtsalt unustada proovi!

Jõuluõhtul ükski laps ei riidle,
ei siis sobi pilgata või laita.
Ja kui teine pahuralt sind piidleb,
võta julgus kokku, teda paita!

Valged on põõsad ja valge on lumi.
Valge mu mõte ka.
Üle härmatand maa
aisakellade kumin.

Kuulan hardalt ja keeletult,
olen pisem ja arem.
Ning ma tahaksin
meeletult,
meeletult
olla enesest parem!

Jõulud
valged,rahulikud
naermine,tantsimine,trallitamine
inimeste südames pakitseb rõõmuleek
üllatuse aeg!

Jõuluõhtu, tähesära,
vaikne linn ja külatänav,
kuuskedel on valged kuued,
kaugelt kellakaja kuuled.
Kuu see vaatab taevast alla,
et sa väravad teeks valla,
saan see sõidab ukse alla, '
uks tee jõuluvanal valla.

Sätendab talv oma külmas ilus,
valged kristallid õrnalt õhus lendlevad.
Tasahilju hakkab kostma tume mürin,
metsa tagant ilmub kuuvalgel lagedale,
terve ründajate brigaad.

Lumi sajab maha ega märkagi,
kuidas kuulid helveste vahel rajavad teed.
Kõlab taaskord kurdistav kahurituli,
metsaveerul üks tankidest lõhkeb poolel teel.

Lumi sajab maha ega märkagi,
tema ümber toimuvat.
Võitlevad põlvini lumes poisid punases ja
lapsed, kellel haakrist uhkeldab sineli peal.

Sätendab talv oma külmas ilus,
punased kristallid õrnalt õhus lendlevad,
millal peatub viimaks see katkematu häving,
millal lõppeb küll see vennatapusõda kord.

Kuused saavad valged kuued,
kännud pähe mütsid uued,
väiksed põõsad talveunes
üleni on paksus lumes.

Kuid mis sagin metsa all?
Jõulud on ju lähedal.
Tuleb kaugelt jõuluvana
sõpradele jutustama,
et ta laste juurde läheb
ja et abi vajab vähe.

Laanerahvas rõõmuga
teda nõus on aitama.
Jõuluvana habet paitab:
"Kes mul koti selga aitab?"
Jänes sikutab ja tirib:
"Küll on raske!"
"Jäta virin!"
riidleb karumõmm.
Hoplaadi!
Kott on seljas jõulutaadil.
Võtab kepi, astub teele...
"Sõbrad, hüvasti, aidaa!
Pärast tulen rõõmsal meelel
tantsu lööma teiega!"

Hommikul ärgates,
vaatan aknast välja,
valge tänav, valged majad,
see on lumi mis nii särab.

Uisutada, kelgutada-
kõik see on nii põnev,
jõulumeesgi varsti platsis
kop-kop-kop, on jõulud.
Kristi

Jõulud nii vaiksed ja valged,
õues nii ilus ja karge.
Jõulumees kotiga sõidab
ja kõikide südameid võidab.

MIKS JUST TÄNA,
TÄNA JUST
LUMEHELBEIL TANTSULUST?
AED JA MAANTEE
LIIGA MUST,
SESTAP TUISUTAAT
JU TAHAB
JÕULUKS PANNA VAIBA MAHA.
SESTAP LUMEHELBEID KINGIB
JÕULUPÜHIKS ÜMBERRINGI.

PEAGI VALGE VAIP ON MAAS,
VALGED MAJAD,
VALGE LAAS.
HELBEID TÄIS KA AKNAKLAAS.
OOTA, ÄRA AKENT PÜHI,
SEAL ON KIRJAS JU:
"HÄID PÜHI"

Ju paistab vastu eha põhjavalgus;
kuu tõuseb hõbehelgil ülesse,
kesk taevast udu õrnus, Linnutee,
ja tähed ilmuvad... ja ööl on algus.

Puud seisavad kui valged kujud salgus,
pärg pandud pähe iga põõsale.
Õhk selge, ilm nii armas, vagune,
et unub talve karedus ja kalgus.

Ja iga kulukõrs, mis haljas lehtes
ei suutnud suvel aasalt õitseda,
vaid kõigist nägemata närtsis seal,

nüüd härmas, nagu hõbedases ehtes
autähtedega kaetud otsata...
Kuukiired mängivad ta kuue peal.

Hundipoisil suur on mure-
kes küll mõtles välja lume?
Märg ja külm ,kui taevast sajab-
uus ja parem teha vaja!

Koti suhkrut valas potti,
munavalged vahuks kloppis,
määris uue lume maha,
puude peale,uru taha.

Hommik üllatuse tõi -
karu lume ära sõi!!!
Ise kiitis : küll on hää,
nüüd talveuni ära jääb! ;-)

hommikul neeger, ees oli peegel
vaatas end kui must, see juhtus reedel
järgmine päev oli jõululaupäev
päev oli ilus, üles tõusta oli vaev
tõusis, läx välja ja ohh sai nalja
väljas oli karge ja avastas et jõulud ongi valged!

Rohkem lund,rohkem tublidust,
lumi kui õnn,mis kiidab lapse visadust.
Lund sajab,
valged majad,
jõulumees otsib seda valgeimat,
kuhu maanduda,
kuhu kinke jagada,
otsib last parimat.

Valged jõulud ukse ees, -
saani langemine eel.
Kõigil sokid ahju ees, -
lapsed kodus jõule pikkisilmi ootamas.
Tänavu on jõulud valged,
tulevikus "rohelised" ned, -
kui valgeid maid näha soovime.
Igal ühel oma soov,
millest kasu oleks vaid ainult
vaja Maal

Kirkad kuused,
valged salud,
klaasistunud ojaveed.
Siin- ja sealpool uued salud,
uued talud, uued teed.
Korstnaist tõuseb suitsupilvi,
tares ema vaagnaid säeb,
aknal uudistavaid silmi
muhe jõuluvana näeb.

Jõudnud jälle pühaöö
õnnis vaikne jõuluöö.
Tornis kajab jõulukell
inimestel süda hell.


Juba valge vaip on maas
valged majad,valge laas,
helbeid täis on aknaklaas.
Vaata!Ära ainult akent pühi,
seal on kirjas,Häid pühi!

Metsalooma jõulurahu

Tasa lask´vad maale Jõuluinglid.
Seljas valged rüüd, tiivad kuldsed,
käes on suured-maitsvad jõulukringlid
silmis ootusrikkad pilgud helged.

Pehmel lumevaibal jalutavad vaikeslt,
miljoneid on mustjas taevas tähti,
metsalooma jõulurõõmu kaitseks,
mööda metsi jalutamas ingleid nähti.

Nad sügavasse põlisalaande suundusvad,
kus jõule pidamas on metsaloomad,
kõik jõulukringlid loomadele kuuluvad
ja Jõuluinglid neile õiged jõulud toovad.

Lahkuminek saabub ülikiirelt taas
ning igal aastal kahjuks kordub see
jääb seljataha valge põlislaas
on inglid kätte leidmas kodutee.

NAERATUS

Pliiats hetkeks peatub suus
Sùda kinke ihkab
Väike tùdruk òhinal
jòulusoove mòtleb:

Olen saanud juba nònda suureks
et mu suusad mulle jäänud väikseks
neid ma kohe tòesti uusi vajaks...
Minu uisud alati on teiste vanad
kui saaks ùkskord päris omad..

luitund värvikarpi silmates
märkab, pliiatseid sealt kadund,
osal terad katki, mòned jupiks jäänud

Tahaks saada päris uue karbi
et vòiks teha oh mis kauni pildi!

Ometi ùks soov veel sùdames.
Läbi akna pilgu suunab tähistaevasse
ja siis kogu hingest lausub oma jòulusoovi:

Ah, kes teab kas tuleb ùldse talve –
igal aastal polegi ju suusailma
kui vanadele uiskudele paneks valged paelad
näeks nad välja kohe nagu uued

siis saaks sellel aastal veel ka ilma läbi
ja pliiatseid ehk saaks ka edaspidi
ja tea, kas ongi tuju joonistada...
AGA
KUI VÓIKS INGEL TULLA SIIA ALLA
RÒÒMUSTAMA MINU ISA – EMA

NENDE PALGEILT KUI NÄEKS NAERATUST
NENDE KESKEL KUI NÄEKS ARMASTUST
KINKI SUUREMAT EI OSKAKS UNISTADA.
SIIS MUL ALLES OLEKS MIDA JOONISTADA....

Talve hingamine jahe,
lumeräitsakad kui jääst,
öelda soov mul soe ja mahe:
"Hoidkem kinni sõbrast hääst!".
Soovin Sul, et jõulud valged,
uuel aastal helged palged.

Talv on tulnud,
Käes on jõulud.
Lumi on maas,
Jõuluvana tuleb taas.

Jõulud tänavu on valged,
Jõululaps naeratab malbelt.
Jõuluvana saaniga on teel,
kingitusi saame me.

Jõuluvana tule juba,
segamini on mu tuba.
Ruttu koristan ma,
Siis saan kingitusi ka.

Tuli maha lumi
ja karul tuli uni
Lumi on nagu valge vaip
kuna tal on oma paik
Lastele meeldib lumega mängida
aga ise nad palju hänfivad
Lumi tuleb talveks maha
meie kauni ukse taha
Lumi suvel seisab taevas
sest mu isa auku kaevas
Lumi on üks tore asi
kevadeks ta koju kasib
Jõuluvana sõidab pma saaniga
oma suure plaaniga
Päkapikud käivad sussist-sussi
mis siis kui lapsed omadega vussis
Jõulud vahel mustad ole
nii see väga kole
Valged jõulud on parimad
lapsed ennast harivad
Jõulud on suur püha
vahel tuleb ka köha

Mis sest, et maa on must
mis sest, et pole valge.
See-eest on hinges lust
ja rõõmust puna palgel.

Mis sest, et raha vähe
mis sest, et poodi ei lähe.
See-eest on jõulud meie sees just
meil mõtted puhtad, valged.